Lugeja vahest märkab mu leinateadet dr Manivald Härmile artikli kõrval. Kui tarvitan seal sõna “kauaaegne”, siis selleks, et ajamõistet eriliselt rõhutada. On nimelt nii, et mu sõprus Manivald Härmiga sai alguse juba 81 aastat tagasi – kõige pikem, mis mul on olnud!
See oli sõjasuvel 1941, kui isaemaga suvitasime Võru ligidal, maalilise Kubija järve ääres. Mu isa, kes tookord töötas Võru “Kandle” teatri juures, hoolitses, et elasime otse järve kaldal olevas suvilas. Tänini on mul too kaunis paik silme ees. Aeg oli aga ärev, sest elasime Nõukogude Liidu okupatsiooni all, esimene suurküüditamine oli just toimunud ning 22. juuni varahommikul algas sõda Venemaa ja Saksamaa vahel. Olin siis vaid 12-aastane ega mõistnud kõige tagapõhja, ometi üksikasjad on tänini meeles.
See oli 7. juulil 1941, kui jalutasin õues, kaunist suvepäeva nautides. Äkitselt kõlas tohutu plahvatus ning üle järve, metsa taga, kerkis hiiglaslik suitsusammas. Sealkandis asusid juba EV ajal eesti sõjaväe kasarmud, hetkel muidugi Punaarmee käes. Punavägi oli aga taganemas ja nii lasksid nad nüüd õhku sealse suure laskemoonalao.
Hetk hiljem avanes õuevärav ja sisse jooksis Manivald Härm. Olin temast teadlik, sest Manivaldi isa oli ”Kandle” teatrihoone hooldaja. Nüüd kohtusime isiklikult. Selgus, et Manivaldil, keda ähvardas Nõukogude poolt välja kuulutatud mobilisatsioon, oli õnnestunud ennast maapaos varjata. Nüüd aga oli aeg välja ilmuda, sest juba järgmisel päeval jälgisime, kuidas Saksa sõjaväe üksused meist mööda voogasid.
Omapäraseks võib pidada asjaolu, et see oli esimene ja viimane kord mul Manivaldi isiklikult kohata. Aga nii see oli, ehkki pärast Võru vabastamist kuni ülikooli minekuni 1942, töötas Manivald “Võrumaa Teataja” toimetuses. Suurem muudatus tuli 1943. aasta kevadel, mil tema ajastu mehed mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Mu raamatukogus on Manivald Härmi mälestused “Sõjapäevad kodus ja võõrsil” mis annab detailse ülevaate elust kuni sõja lõpuni. Oktoobris 1950 jõudis Manivald USA-sse, kus loodi perekond ning algas pikk karjäär arstina.
Võiks arvata, et sellega võib joone alla tõmmata, aga näe – taastasime jälle ühenduse vähemalt kirja teel, ehkki tema koduks oli Illinois ja minul New Jersey. Kirjavahetus käis meie vahel aga järjekindlalt, ka siis kui Manivald juba puhkekodus Minnesotas elas. Mul on alles ta viimane kiri, juulis käsitsi kirjutatud, sest ta kurdab, et arvutil toksimine ei istu enam…
Raul Pettai
