Seitsmeaastasena koos perega Eestist lahkunud helilooja ja dirigent Kristjan Järvi ütles Vikerraadio saates “Käbi ei kuku…”, et tänu vanematele on Eesti alati olnud temaga, kuid puuduva osa andis talle aastakümned hiljem Eesti naine.
“Eesti võti ja toon on heliloojate loomingutes ja kirjanike raamatutes. Eesti kontseptsioon oli mul selge, sest ema ja isa kasvatasid meid väga eestilikult, Eesti idee oli sisestatud läbi muusika ja keele. Aga ma ei saanud Eesti mõtteviisist aru seni, kuni tulin Eestisse tagasi elama,” rääkis ta.
Kristjan arvas lapsena Eestist lahkudes, et minek on ajutine ega mõistnud, kui kaugele ja miks mindi. Kuna USA-s suheldi alguses väliseestlastega, ei muutunud tema jaoks palju. “Eesti tuli meiega kaasa,” tundis ta.
Küll on tal meeles hirm, mida nägi Nõukogude Eestis, kui sinimustvalge lipp oli kodus ja vanemad käisid teatud jutte rääkimas veekraanide solina varjus, et pealtkuulajad ei mõistaks.
Pärast Eesti iseseisvumist käis Kristjan siin tihti, kuid tundis end külalisena, Eesti oli talle nagu eksootika. Päriselt tõi ta Eestisse tagasi armastus. “See oligi see, mis oli puudu. Need juured on tagasi kasvanud ja ma tunnen end siin kõige paremini, mul on perekond, mu ema ja isa on siin. Meil on nagu tagurpidi elukogemus, oleme selle välismaavärgi alguses ära teinud ja nüüd oleme tagasi. Olen Kristjan Kunderi tänavalt,” võttis ta kuuluvuse loo kokku.
Ka Kristjani isa, dirigent Neeme Järvi tõdes, et kuigi tal on elukoht New Yorgis ja Floridas, tunneb ta end tõeliselt kodus Tallinnas Aia tänaval.
Sõbrad ei elanud tormilist teismeiga üle
Kristjan Järvi rääkis ka pöörastest teismeliseaastatest USA-s, tunnistades, et see on õnn ja saatus, et ta elus on. Ta viitas 1980ndate aastate lõpule, mil oli palju üksinda kodus: “Mul olid niisugused peod, et autosid oli terve tänav täis, joomine oli metsik, sa ei kujuta ette… Ema ja isa isegi ei tea.”
Isa Neeme lausus, et nad siiski kuluaarides räägitu põhjal üht-teist aimasid, aga kuna pere oli kogu aeg kodunt ära, polnud võimalik poissi jälgida.
Kristjan sõnas, et tal on viis-kuus sõpra, kes seda tormilist perioodi üle ei elanudki: “Nad hukkusid kas tarbimisse või alkoholi. Oli mitu korda, kus ma oleks tõesti…, see on ikka ime, et ma olen siin.” Kristjan ütles, et noored on enesekindlad ega oska karta, kuna elu on kogemusteta.
Ometi leiab Kristjan, et ta oleks hoopis teistsugune inimene, kui teda oleks piiratud: “Olen õnnelik, et taolisena välja kujunesin.”
Maestro Neeme Järvi lap-sepõlv oli perekeskne. “Meil oli armas perekond, ema tegi head kotletti ja kartuleid, isa oli mõnus mees. Ema võttis mandoliini kätte ja isa kitarri, ema oskas ka balalaikat mängida. Nad laulsid ilusaid laule, toredaid eesti laule ja lorilaule. Nii põnev oli,” jutustas ta ja lisas, et oli lõbus kuulata, kuidas juuksuritest vanemad vaidlesid, kes parem juuksur on.
Arvo Pärdiga lühtreid purustamas
Neeme suunas muusika juurde tema 13 aastat vanem vend Vallo Järvi, kes oli Eesti parim džässkitarrist ning õpetas ka nooremat venda, kes hakkas ksülofoni mängima. Kui Vallo Estoniasse dirigendiks määrati, käis Neeme seal löökpille mängimas ja õppis pähe kõik, mida Vallo juhatas.
Kord lubas Vallo Neemelgi dirigeerida. “Mulle hakkas see väga meeldima ja mõtlesin, miks ma ei võiks dirigeerida,” meenutas Neeme ja suundus Leningradi konservatooriumisse. “See oli eriline, et mind vastu võeti, ma ei osanud keelt, aga lõin takti nii, et polnud päris vigagi. Viis aastat, kui ma trepist üles läksin, nägin neid suuri kuldseid nimesid: Tšaikovski, Rimski-Korsakov, Šostakovitš, Prokofjev, Stravinski. Ja mõtlesin, et tahan ka saada kellekski,” jutustas ta unistusest.
Saatesse jagus ka humoorikas lugu sellest, kuidas Neeme Järvi Arvo Pärdiga flötist Samuel Sauluse juures laelühtreid kokku lõi. “Nii hea tuju oli, eks me võtsime ka natuke. Ja Pärt armastab neid kellasid ja igasuguseid hääli, ma ütlesin, et kuule, lööme need lühtrid kokku. Ja siis tulid kõik lühtrid alla, aga me olime nii õnnelikud,” naeris ta ammust hetke meenutades.
Tugipind, kellele pere toetub
Maarika, Paavo ja Kristjani ema Liiliaga tutvus Neeme Järvi Leningradis. Liilia õppis raamatukogundust ja jäi veel aastaks Leningradi, kui Neeme naasis Eestisse ja tundis igatsust. “Väga kurb tunne oli. Kirjutasin kirja, et tule, vaata, kuidas me elame siin. Ta tuli, üks pisike kohvrike käes. Ja ei sõitnudki ära. Juba nädala pärast abiellusime,” avaldas maestro Järvi abikaasa leidmise loo.
“Ema on pärit Venemaalt, kuskilt Kaug-Idast, tema täpne päritolu pole teada, kuid ta omandas kiiresti eesti keele ja kultuuri. Ma ei tundnud kunagi, et ta on teisest rahvusest,” ütles Kristjan. Ta lisas, et ema Liilia on tugipind, kellele pere toetub: “Isa on öelnud, et meie missioon on ilu tekitada. Ja ema võimaldas isal ja kõigil meil seda ilu pakkuda.”
Kuula saadet “Käbi ei kuku” Vikerraadios: https://tinyurl.com/yushb59z
“Käbi ei kuku…” on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Järelvaadatav veebis. Saatejuht on Sten Teppan.