Maarja Pärl-Lõhmus: Kas (vaba) vene meedia suudab muuta Venemaad? *

Venemaa-Ukraina sõja ajal on kümned vene meediaväljaanded töö lõpetanud või välismaale kolinud, sageli just Tallinna või Riiga. Mitmed neist said kokku Tallinnas Fotografiska keskuses toimunud vestlusringis “Kas vaba vene meedia suudab muuta Venemaad?” *

RusPostimehe toimetaja Sergei Metlev tuli Eesti avalikkusse koolipõlves kirjaga Vene saatkonnale: ärge sekkuge Eesti poliitikasse, me ei vaja te “kaitset”. Metlev on praegu tegev okupatsioonide muuseumi Vabamu mälukogumise aktsioonides ja nüüd venekeelse Postimehe toimetaja rollis. Metlev kutsuski pagulusvene ajakirjanikud kokku Tallinnasse.

Vene ajakirjanikud küsivad Vene ajakirjanduse identiteedi kohta väljaspool Venemaad.

Kas pagulaslik ja/või venekeelne meedia väljaspool Venemaad suudab ja tahab mõjutada olukorda Venemaal?  

Kas on vaja tegeleda emigreerunute organiseerimisega?  

Kuidas luuakse side asukohariikidega?   

Kas pagulaslik meedia soovib integreeruda vastuvõtva riigi konteksti?   

Kuidas reageerib pagulusmeedia süüdistustele „ülbuses“ ja kohaliku tegelikkuse mittemõistmises?

Kas nad kogevad vastuvõtvas riigis viibimise ajal mingeid muutusi?

Milliseid arengustrateegiaid pagulaslik meedia enda jaoks välja töötab?  

Küsimustest nähtub ilmne kultuuriline eripära – ei kujutaks ette, et näiteks 1949 New Yorgis alustanud eestikeelne Vaba Eesti Sõna oleks mõelnud ameeriklasi analüüsida, kuidas reageeritakse süüdistusele “ülbuses” ja kohaliku tegelikkuse mittemõistmises? Siit näemegi, kuivõrd aeg ja reaalne kultuurisuhe erinevad.

Venemaalt põgenenud ajakirjanike tutvustuseks:

Tihhon Dzjadko, Dožd (Vihm) peatoimetaja  

Dožd on Peterburis 2010. aastal asutatud ja töötanud ca 65000 vaatajaga eratelekanal, mis sattus aastal 2016 nn välisagentide nimekirja. Välisagendiks nimetati väljaanded ja kanalid, mis said osa rahastust välismaalt. Välisagendiks nimetamine tähendas sisuliselt väljaande lõpetamist Venemaal.
Doždi üleviimist Riiga on saatnud edu, jälgijaid on ca 13 miljonit vene inimest. Tihhon Dzjadko mõtleb et 3 -4 aasta pärast on võimalik tagasi Peterburgi – Venemaale minna ja aidata seal üles ehitada vaba ajakirjandust.

Jevgenia Nazarets, Radio Svoboda (Vabadus) Riia büroo juht

Nazarets näeb Radio Svoboda töö mõtet vahendada uudiseid Venemaa kohta, praegu siis peamiselt sõjauudised Ukrainast. Nazarets ise on pärit Ekaterinburgist, raadioajakirjanikuna ütleb, et teeb kõike sama, mida varem, aga sellist ajakirjandust Venemaal praegu enam ei ole. Radio Svoboda Riia büroos töötavad ajakirjanikud hangivad ja vahendavad infot eelkõige Euroopa allikatest Venemaa kohta.

Kirill Martõnov, Novaja Gazeta Euroopa peatoimetaja  on filosoofiakandidaat, kes väga tõsiselt näeb endal seda rolli, et olla ja hoida üleval Vene vaimse eliidi ja humanismi rolli. Tema rõhutab, et praegused sõjaõhutajad Venemaal, sh Solovjov, tuleks viia rahvusvahelise tribunali alla. Martõnov jätkab Novaja Gazeta traditsioone, pidades kõige olulisemaks sidet Euroopaga, püüdes ehitada üles vaimselt uuenenud Venemaad tuleviku jaoks.

Sergei Metlev, Postimehe venekeelsete väljaannete peatoimetaja

Metlev toob esile praktilise igapäevaelu ja ajakirjanikutöö – ajakirjanduse hoidmise sünkroonis Eesti ühiskonnaga, et kujundada eestlaste ja venelaste infovälja ühisosa Eestis. Postimehe venekeelse lehe tiraaž on praegu 40 000, see võib tähendada, et õnnestub luua ühisem arusaamine ka mentaalselt, lähendada venelaste maailma Eesti kultuurile.
Minu ajakirjanikusilm märkab üht paradoksi, mis saadab vene vaba-ajakirjanduse tegijaid: neil puudub oma emakeeles igasugune vaba demokraatliku riigi kogemus läbi ajaloo, neil puudub venekeelse demokraatliku riigi praktika ja selle tõttu ka elementaarne vaba inimese ja riigi sõnavara on vägagi formaalne. Olen seda varem täheldanud ja märkan sel nädalal jälle.

Kahju keelest, vene keelest, milles praktiline tunnetuslik vaba inimese kogemus kollektiivselt juurdumata.

Teisalt aga just seetõttu vajatakse selliseid koosarutamisi, et keelt ja meelt rahvuslikult harjutada.

Põhiküsimus – kas vaba vene ajakirjandus suudab muuta Venemaad – toob mõttesse sarnase küsimuse 1950ndate-1980ndate paguluseesti ajakirjanduse rolli kohta.
Sellele vastust pole senini otsitud, ehkki oli ülimalt selge, et näiteks Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa kuulamine ENSVs võimaldas kui vaimset hapnikku suletud repressiivses süsteemis, olles ühtaegu ohtlik ka neile, kes paguluskanaleid ja väljaandeid jälgisid. Avalikku kõneainet ja tähendust kultuuris pole postsoveti Eestis senini uurimisväärseks teemaks peetud, pigem vastupidi. Aga loodetavasti juhib suurnaabri 40 aastat hiljem alanud oma ühiskonna uuendamine ka Eesti pagulusajakirjandusloo kokku panemise vajadusele.

Vastus: Ei suuda, aga ilma vaba meediata ei muutuks üldse midagi.