Kevadet vaadeldakse kui uuenduse sümbolit. Uuendused ei hooli siiski aastaaegadest. See kehtib isegi sõdade kohta, mida oleks praktilisem alustada varasuvel, lootusega kiirele võidule. Aga nagu ajalugu näitab, on tulemuseks vahel pigem aeglane kaotus. Elan juba 66 aastat Euroopa väikeriigis Taanis, kes selle aja jooksul on läbi teinud lääneriigi normaalse arengu. Liitus külma sõja algul 1949 kohe NATOga, astus 1973 tolleaegsesse Euroopa Ühendustesse, millest volituste laienemisega pärast Maastrichti lepingut 1993. aastal sai Euroopa Liit. Eesti sai selle liikmeks 1. mail 2004.
Taanis oli algul üsna palju selle vastaseid. Motivatsioonis leidsid ühiskeelt muidu teravad vastased: parempoolsed rahvuslased ja vasakpoolsed sotsialistid. Neid lahutas siiski põhiline meelsus – Europarlamendi valimistel esinesid nad erinevate nimekirjadega. Aegamööda on nende argumendid aga kulunud ja poolehoid vähenenud. Nüüd esindab neid Euroopa Parlamendis ainult üks vasaksotsialist. Varem oli nende ankrumeheks endine teenekas kommunist, marksismi-leninismi lektor DDR-is Jens Peter Bonde, keda kaasati ka vastuagitatsioonis Eestis.
Taanlased on üldiselt rahul, hoiavad siiski silma peal, et Euroopa Liit ei ületaks antud volitusi ja sekkuks liiga palju. Sellised argumendid, mida veel kasutavad Euroliidu vastased Eestis, ei leia kõlapinda. Eestis on jälle võimalik tunnetada kauaaegse isolatsiooni tulemusi. Kui juba iseseisvus taastatud, olgu see absoluutne! Ent olgem ausad, kas absoluutset iseseisvust eksisteeribki?
Eestis on ka Euroliidu vastaste hulgas nii vasakpoolseid kui rahvuslasi. Viimase maailmasõja künnisel oli Eesti Vabariik täielikult sõltumatu, kuid üksik. Seetõttu oli Baltimaid kerge ükshaaval vägistada. Kas pole parem pool muna kui tühi koor? Ka teised liikmesriigid on samas olukorras. Kui Euroliit laguneks, ei ole välistatud halvad stsenaariumid. See loodi just selle vältimiseks. Olgu Euroliit küll vanamoodne ja hoopiski mitte rikas, kuid relatiivselt tuuletu sadamake maailma tormisel merel.
Maailmas, kus Eestil oli valida kas Venemaa või Euroliidu mõjusfääri kuulumise vahel, paistab viimase valik siiski parem. Kuid liikmeks olemine ei tähenda tingimusteta arulagedat ja selgrootut absoluutset ja mõtlemisvaba orjameelset kuulekust Euroliidu ametnike suvale. Selles liidus on peidetud ka piisav hulk võimalusi sellesama Euroliidu reeglite järgi oma riigi ja rahva huvide eest seismiseks. Kui vaid oleks tarkust ja tahet!
Euroliidu probleeme käsitleb huvitavalt ühes ligi kahe aasta vanuses arvamusartiklis kolumnist Ahto Lobjakas (Postimees 18.05.2009). Tema arvates tahab Euroliit Eestilt stabiilsust ja ennustatavust. Mõlemat on ta saanud ja saab ka ettenähtavas tulevikus tänu sellele, et Eesti on Ida-Euroopas kõige järjepidevam jätkukommunistlik riik. Eestit juhib 1980. aastate kommunistlikust B-nomenklatuurist eliit, mis on usurpeerinud mitmeparteisüsteemi. Peaminister oli EKP Tartu rajoonikomitee osakonnajuhataja. Eesti eurovolinik, ekspeaminister, juhatas ametiühinguid ja oli EKP häälekandja Rahva Hääl asepeatoimetaja. President, kes luges sama lehte välisajakirjanikuna, võlgneb B-nomenklatuurile oma ameti. Valitsuskriisi ohvriks langenud sotside liider juhtis 1980. aastatel Võru miilitsat. Rahvaliit, kuhu kuulub ainus iseseisvusaja suures poliitikas läbi löönud Nõukogude A-nomenklatuuri liige Arnold Rüütel, sulgeb ringi.Võib muidugi väita, et i-le paneb punkti opositsioon, mida juhib 1980. aastate kommunistliku kasvatustöö spetsialist. Tänapäeva Eesti toetub tuntud postkommunistlikule ühiskondlikule kokkuleppele – võim jõukuse vastu. Erinevalt Hiinast ei kammitse Eesti ekskommuniste ideoloogia taak. Erinevalt Venemaast on Eesti eliit toime tulnud riigi moderniseerimisega
Ei saa võrrelda Eestit Lääne-Euroopa ja Põhjamaadega. Neid riike pole okupeeritud – või siis ainult mõned aastad maailmasõja ajal, aga mitte N.Liidu poolt. Teiseks pole neil nii suurt ja ühtset rahvusvähemust kui Eestis. Lääne-Euroopa riikidel on probleeme moslemitega, kuid need pole nii monoliitsed rahvusgrupid kui seda on venelased Eestis.
Lääne juhtivate poliitikute, eriti USA presidendi hoiakut diktatuuride suhtes on mõned vaatlejad võrrelnud Ronald Reagani panusega. Aga kas Reagan ütles: ”Mister Gorbatšov! Meil on suurim respekt Teie kommunistlike ideaalide vastu, aga ma tahaksin paluda võimaldada ühte pikemat kohtumist dialoogiga, mille eesmärgiks oleks arutada Berliini müüri vundamendi struktuurset muutmist. Loomulikult selle kohaselt, kuidas see Teile sobib! Kui Teil pole huvi, on see ka okei”? Nii räägitakse praegu Gorbatšovi järglastega.
Vello Helk