Kleepuvast lumest annab voolida palju asju, ka number kuue ehk lumest kuue (6). Aga kui lume/memmel on külm, siis võiks talle selga mätsida lisa/kihi ehk lume/kuue. Mitte numbri (KUUS) vaid pintsaku või pikema üle/riide (KUUB). Käes võiks tal olla Rubiku KUUBIK, et igav ei hakkaks.
Kas olete märganud, et inglise keeles pannakse kõik riided “peale” (on). Eesti keeles ei käi see nii, vaid ollakse palju täpsemad – igale keha/osale eraldi ja oma/moodi. Mütsi ei
panda peale vaid PÄHE, saapad tõmmatakse JALGA ja püksid ka. Ikka üks jalg korraga.
Illustratsioon: Tuule Sillak, Tallinn
Lõbus riidesse/panemise salm või laul: PÜKSID JALGA, KAMPSUN SELGA, TUTT/MÜTS PÄHE JA ÕUE LÄHEN! SAAPAD JALGA, KINDAD KÄTTE, KINNI TRUKK* JA JOPE LUKK. Seda sobib ka jõulu/vanale ette lugeda või laulda.
- Trukk ei ole veo/auto, vaid selline metallist nööbike, mille üks pool kinnitub klõpsuga teise poole sisse. (Selle teine nimi on rõhk/nööp.) Trukk tähendab ka survet või hoogu ja saabus me maale saksa/keelsest sõnast Druck. Vesi võib joosta kraanist suure trukiga ja trukknööpi võib kõva trukiga kinni suruda.
Jope on nagu jakk, lühemat sorti üle/riietus.
Lõbus luuletaja Jaan Pehk laulab: “Korstna/pühkija on mees, kes madalalt ei kõnni. Katustel ta võib ju veeta üle mitme tunni.” Juba nädalaid rühib see korstnapühkija mööda Tallinna vana/linna muna/kivi/tänavaid paksu lume/pudru sees nagu me kõik. (LUME/PUDER on maitsev nii moosi kui võiga!) Erinevalt teistest, on korstnapühkijal peas toru/kübar. See võiks sobida ka toru/mehele (plumber), keda kutsutakse ka “Toru-Jüri”, aga ei, torukübarat kannab korstnapühkija iga päev ja mulgi mees pidu/päeval. Mulk on inimene Mulgimaalt (Viljandimaalt). Veel on korstnapühkijal üle õla pikk rõngasse keeratud traat, mille otsas lõõri/hari (chimney brush, LÕÕR on flue).
Inimese hingamis/teede (kopsude ja hinge/toru)kohta võib ka öelda, et “köhis lõõrid puhtaks – et saaks lõõritada (laulda).” Pronksist kuju on loonud skulptor Tauno Kangro ning taamal paistavad Sõpruse kino ja Niguliste kiriku torn.
Ehtne korstnapühkija Karlova linna/osas Tartus sel sügisel. Toob õnne, sest teeb kodu tule/ohutuks! Sellel korstna-pühkijal puudub küll toru/kübar ehk silinder – ikkagi eba/praktiline – aga suur vöö/pannal, vasest (kuldsed!) nööbid ja kõik muu oluline on olemas.
Korstnapühkija nööpi tuleb keerutada, siis saad õnnelikuks. Seda teevad kõik, kes seda kommet teavad. Nüüd tead sina ka.
See suur mees siin all suurel toolil (troonil?) on kohe väga jõuluvana moodi! Märkasite, et jõuluvana ei kirjutata suure algus/tähega? Nii see on. Ainult lause alguses on suure
J-iga. Jõuluvana on just/kui tema päris/nimi, aga pigem tema olemus; jõuluvana on fenomen – fenomenaalne!
Aga mees, kellest on nüüd see graniidist kuju Tartus, oli ka väga tähtis – tähtis eesti rahvale ja kultuurile. Päris elus olid tal ka vunts ja habe, kuid mitte lumi/valged ja ta nimi oli Jakob Hurt. Guugeldage teda ehk otsige tema kohta teavet internetist. Talle see väga meeldiks, sest ta ise algatas eesti rahva/luule kogumise ja teadusliku publitsee-rimise (scientific publication). Ta oli ka keele/teadlane, vaimulik (kiriku/õpetaja) ja üks juhtivaid eestlaste rahvusliku ärkamis/aja tegelasi. Oli ka 10-kroonisel punasel raha/tähel. Hetkel väga muhe taat, lume/rüüs ja vaatab otse Tartu Ülikooli Loodus/muuseumi poole.
Tema paremal käel on Vanemuise teatri väike maja ja vasakul Tartu vee/torn, mille tipus lehvib EV 100 aastast (2018) suur sini/must/valge.
Kes pühib korstnaid, kes varbaid (all). Vanal turul Tallinna vana/linnas käib nii lume/lükkamine kui varvaste lumest pühkimine. See pilt on tehtud enne 12. detsembri suurt lumetormi, mis kandis nime Birgit. (Birgit (ja Piret) tulenevad püha Birgittast, nagu ka birgitiinide ordu (nunnad) ja koha/nimi PIRITA). Tormi/järgselt oli Tallinnas maas lausa 35 cm lund ja kõige rohkem Saaremaal – 43 cm! Eesti keeles annab väga palju lumega teha: seda võib kühveldada nagu inglise keeles, aga pigem ROOKIDA (puhastada) või LÜKATA.
(Kala ka roogitakse soomustest (scales) ja sisi/konnast ning luudest puhtaks.) Mõnes kohas paistab kõik olevat nii, nagu kesk/ajal (the Middle Ages), seda eriti Olde Hansa restorani ees askeldavate inimeste puhul, nende SELJAS ja PEAS olevate rõivaste / riiete tõttu. Antud restorani kutsutakse inimesi “sööma nagu kesk/aegne Tallinna ülik” (noble). “Jõulu/söömingul” on laual muu/seas suitsutatud hirve/filee, kadaka/juust, jänese/praad, peki/tükkidega jõulu/leib, sea/koot õlle/siirupiga, ingveri/kaalikad, safrani/spelta ja mõistagi veri/vorst. Kas tead, mis asjad need kõik on?
