Eestis lõi suuri laineid endise kaitseministri, nüüdse haridusministri, füüsik Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta näib viitavat Fichte filosoofiale, „meie” ja „nende” vastasseisule, argumenteerides, et riigil on õigus oma kodanikele valetada vms. (Diplomaatia 2011, nr 3). Seda arvates tituleeris Tallinna ülikooli endine rektor Rein Raud tema artiklit küüniliseks (EPL 24. 03.). See põhjustas väga elavat arutelu. Pikemaid teaduslikke analüüse avaldasid Tallinna Ülikooli õppejõud filosoof Jüri Eintalu (Sirp 01.04.) ja Tartu Ülikooli poliitikafilosoofia õppejõud Eva Piirimäe (Postimees 01.04.)
Eintalu tutvustab mitmet saksa filosoofi (Fichte, Kant, Nietzsche, Heidegger) selleteemaliste hoiakutega. Aaviksoo käsitlus Fichtest (keda ta ei nimeta) on talle üsna mõistetamatu. Tema arvates on kaitseminister pigem iseseisvalt filosofeerima asunud ja püüab ühitada makjavellismi ning Fichte filosoofia mõningaid jooni. Machiavelli oli üks esimesi utilitariste, kes leidis, et heade eesmärkide saavutamise nimel on mõnikord hädavajalik rikkuda mõningaid moraalireegleid, näiteks valetada. Ent Rein Raua kriitika Aaviksoo pihta on lahtisest uksest sissemurdmine. Machiavellit on sedasi juba kritiseeritud ja nimetatud küünikuks ja saatanaks. Seejuures on Raua mõned argumendid samuti utilitaristlikud. Ja Raua küsimusele „Kui suurt valet me vajame?” saab vastu küsida: „Kui palju meil on õigust tõtt rääkida?”. Näiteks Simm semmis Venemaaga ja rääkis Vene luurajatele tõtt. Kas Rein Raud räägiks tõtt ka Bin Ladenile? Pole mingit mõtet olla emotsionaalne utilitarismi ja makjavellismi küsimustes. Filosoofiline analüüs ei tohiks muutuda populismiks.
Eva Piirimäe leiab, et Aaviksoo seisukoht valetamise õigustatuse suhtes ei ole midagi uut, vaid tegu on vana ideega, mida poliitikas palju kasutatakse. Seejuures läheb ta kaugemale ja hakkab korrigeerima ajalugu. Sellele juhitakse tähelepanu paljudes kommentaarides. Ta kirjutab näiteks:
„Ei ole kahtlust, et rahvuslikel müütidel on tugev motiveeriv roll. Ilmselt üks levinumaid eesti ajaloolisi müüte on müüt rahvuslikust ühtsusest, mis kunagi on valitsenud. Ei piisa näiteks Eesti Vabadussõja meenutamisest ning tänutundest selles iseseisva Eesti eest võidelnute vastu, vaid usutakse, nagu oleks eesti rahvas selles võidelnud ainult ühel, s.o õigel poolel.“ Siin küsitakse:
„Kindlasti oli eestlasi, kes võitlesid teisel poolel, kuid enamus võitles siiski ühel, s.t. õigel poolel. Kas autor arvab, et Vabadussõjas oli mitu õiget poolt?“
Ta kirjutab ka: „Näiteks need eesti mehed, kes võitlesid Eesti nimel natsi-Saksamaa vägede koosseisus, ei ole mitte kangelased, vaid pigem ohvrid – inimesed, kes sattusid traagilisse valikusituatsiooni, kus pidid sisuliselt valima kahe inimsusevaenuliku režiimi teenimise vahel.“ Ja kohe järgmises lõigus: „Seda mõistes peaks olema lihtsam aru saada, kuidas ka demokraatlikult mõtlevad venelased saavad leinata oma II maailmasõjas langenud rahvuskaaslasi. Viimased kaitsesid oma maad natsi-Saksamaa eest, mis ei tähendanud, et nad oleksid heaks kiitnud oma maal valitseva poliitilise korra – on täiesti mõeldav, et osa neist vihkas südamest ka Stalini režiimi.“
Siit koorub klassikaline vastuolu: kui Stalini eest sõdinud venelased võivad olla kangelased, kuna nad võitlesid ka kodumaa eest, siis kodumaa eest võidelnud eestlased võivad olla ainult ohvrid, sest nad võitlesid ka natside eest? Eesti vallutamine, tapmine ja küüditamine on siis "oma maa kaitsmine" ja selle takistamine "traagiline valikusituatsioon“?
Olen ise „ohver“, kes siiski pääses eluga. Eva Piirimäe kahjuks ei tunne või ei taha tunda meie motiive. Ma pole teoreetiline filosoof, vaid ajaloolane isiklike kogemuste ja kauaegse arengu jälgimisega. Filosoofe võib ju kasutada õigustamiseks ja selgitamiseks, areng jälgib tihti teisi radu, millele tagantjärele püütakse leida õigustust ja seletust, mida mõned loevad tõeks, teised aga valeks.
Tõe probleem on väga laiahaardeline. Igaühel on oma tõde, see on üldiselt relatiivne ja muutuv mõiste. Riikide tõde rajaneb demokraatias enamuse poolehoiule. Katsume esindada Eesti tõde, aga sellele seisab vastu Vene tõde, mida ka Eestis propageeritakse. Sakslaste tõde püüavad eestlastele sisendada saksa päritolu ajaloo õppejõud. Ühe miljoni eestlase vastu seisab üle 100 miljoni venelast, nii on nende ”tõe” ülekaal tohutu. Palju oleneb ülejäänud maailma hoiakust. Olen siin aastate jooksul näinud Vene ”tõe” eelistamist, kuna see oli mugavam, aitas vältida konflikte. Tõe sünonüümiks on olnud tihti väikerahvastele kahjulik reaalpoliitika. Iga uus põlvkond kirjutab ümber ajalugu, et see oleks kooskõlas kehtiva tõega. Eestil tuleks hoida kinni oma tõest, õigusest eksistentsile, kuna sellest loobumine tähendaks alistumist suurriikide tõdedele, mille kohaselt väikeriigid on rohkem museaalsed objektid. Mitmed tegelased, kes on alustanud allkirjade kogumist Aaviksoo vastu, nõudes ainult tõe rääkimist, on ise teeninud räigeid valesid.
Vello Helk