Kui ma mõtlen neile koledatele asjadele, mis täna maailmas aset leiavad, eriti neile, mille üle meil ei ole kontrolli, nagu näiteks tsunami Jaapanis, maavärinad, sõjad Aafrikas ja Lähis-Idas, siis on uskumatu, et meie naaber Venemaa ikka veel hädaldab meie olemasolu üle.
Selle aasta 9. märtsi Kommersandis on Jelena Tšernenko intervjuu Aleksei Tšadajeviga, kirjanikuga, kes kirjutab sotsiaalpoliitilistel teemadel ja on Kremli blogikooli asutaja. „Twitteri-revolutsioonid on pettus,“ väitis Tšadajev ja seetõttu ei kartvat Venemaa sotsiaalvõrgustike, olgu selleks Facebook või Twitter, mõju.
„Aga Lääne meedia kirjutab, et sarnased sündmused, nagu juhtusid Põhja-Aafrikas, võivad juhtuda ka Venemaal ja et Venemaa mõjukad isikud kardavad Facebooki. Kuid kindlasti pole siin midagi karta. Tegemist on lihtsalt uue tööriistaga, uue relvaga, millega peab vaeva nägema. Ma mõtlen sellele täiesti uues võtmes. Ja võib-olla peaksime me ise organiseerima Twitteri-revolutsiooni mõnes geograafilises paigas, mis on meile tähtis. Venemaal on tohtu suured maa-alad. Miks mitte ärgitada üles vene keelt kõnelevad kodanikud Eestis? Nad ei ole omavahel ühenduses, igaüks on omaette ja ei suuda midagi teha selle kääbusliku loomaga, kes püüab neid naturaliseerida ja integreerida oma närusesse Ida-Euroopa kehandisse. Ilmselgelt ei tööta enam vanad meetodid, mis püüdsid neid organiseerida ja mobiliseerida. Ehk töötavad siis uued meetodid.“
Ma loodan, et mõistus võidab ja Venemaa mõistab ükskord, et meie ei ole talle oht.
Paljud minu naabrid siin Lõuna-Eestis, kes on veoautojuhid, peavad sõitma Venemaale. Tihti on neil Venemaaga sekeldusi oma tööviisade pikendamise küsimuses ja seetõttu on nad olnud sunnitud olema mõnda aega töötud. Eesti ajab Venemaaga tihedat transiidiäri. Sadamad, raudteed ja lennujaamad (ja kes teab mis kõik veel) on Venemaa kapitali kontrolli all. Peaks olema selge, et koostöö tooks kasu mõlemale poolele ja pingutused koostööks peaks tulema mõlemalt poolt.
Christian Science Monitoris 16. märtsil 2011 selgitas Heiko Pääbo, Tartu Ülikooli Balti Uuringute keskuse juhataja, et Eesti ja Läti valitsused liigitasid inimesed, kes tulid nende territooriumile pärast Nõukogude okupatsiooni algust 1940. aasta suvel, immigrantideks ja alles pärast 1991. a võib neid naturaliseerida Eesti või Läti kodanikeks. Vene mõjukad isikud pole teinud midagi erilist, et toetada sotsiaalset integreerumist Eesti ja Läti ühiskonda. Vastupidi, nad on kinnitanud, et vene vähemust diskrimineeritakse. Ometi peaksid nad julgustama vene keelt kõnelevaid inimesi õppima selle riigi keelt, kus elatakse, ja tegema kõik, et saada ka kodakondsus. Pääbo kirjutab, et mõned aastad tagasi Venemaa lõpetas viisade nõudmise Balti riikide kodakondsust mitte omavatelt isikutelt, kes soovisid sõita Venemaale. Kuna nad võivad reisida ka Euroopa Liidu maades ilma viisata, siis ei sunni neid miski esitama soovi taotleda Balti riikide kodakondsust, sest kodakondsust omavad isikud peavad seda aga tegema.
David Vseviov rääkis hommikutelevisioonis meie probleemidest Venemaaga. Ta ütles, et meil ei ole vaja ajalugu selleks, et selgitada, mis juhtus minevikus, meil on vaja ausat ajaloo hindamist tuleviku tarbeks. Ta ütles, et Eesti ajalugu vormivad poliitikud, mitte ajaloolased.
Viido Polikarpus
