Viimasel ajal on meie ajakirjanduses ja koguduste bülletäänides ilmunud mitmeid artikleid ja arvamusi meie pagulaskiriku tuleviku suhtes. Seda teemat on korduvalt puudutatud ka meie kirikujuhtide kommunikatsioonides. Need artiklid ja kommunikatsioonid ei ole kahjuks alati olnud positiivses vaimus. Samal ajal on enamus koguduste lihtliikmetest nendest arutustest kõrvale jäänud ja tihti neist isegi mitte aru saanud. Seepärast esitan järgnevalt lühikese kokkuvõtte toimunust, nagu mina seda näen E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse endise esimehena.
Kui me räägime luterlikust eesti kirikust, peame aru saama, et selle side meie rahvaga ja mõju meie ellusuhtumisele ning aadetele ei alanud mitte 1935. aastal, vaid et see on olnud osa meist läbi aastasadade. On ju meie kodumaa hurmavad maakirikud kohad, kus meie esivanemad kinnitasid oma usku ja palusid Jumala abi eluraskuste ületamiseks, kus sai alguse eesti rahva haridus ja kus ärkamisaja suurkujud, nagu Jakob Hurt, Willem Reiman ja teised kuulsid ja hiljem kuulutasid jumalasõna. See on side, mida me ei tohiks ka nüüd kaotada, eriti mitte meie, kes me oleme kaugel kodumaast.
Selle mõttega püüdis kadunud Välis-Eesti kiriku peapiiskop Udo Petersoo, juba mõni aasta pärast Eesti taasiseseisvumist, meid ühendada luterliku kirikuga kodumaal, millest olime võõra okupatsiooni tõttu 40 aastat lahus olnud. See kavatsus takerdus aga katses kirikute põhidokumente ühtlustada.
Möödus veel 15 aastat. Eesti rahvas ja kirik olid aegamööda üle saamas repressiivse ja ateistliku okupatsiooni mõjust. Samal ajal olid meie pagulasühiskond ja kogudused vananemas ja arvult väiksemaks jäämas. Kodumaalt põgenenud vaimulike kadumise tõttu oli tekkinud ka kriitiline pastorite puudus, mida aitasid leevendada üksikud meile Eestist appi tulnud vaimulikud.
Olukord nõudis globaalse Välis – Eesti kiriku tuleviku suhtes mõtlemist. Valikud olid järgmised:
1. Jääda praeguse struktuuri ja kuuluvuse juurde, kuni paguluskiriku loomuliku lõpuni.
2. Integreeruda asukohamaa luterlikku kirikusse eestikeelse sinodina või üksikute kogudustena.
3. Lasta eri maades asuvatel Välis – Eesti kiriku praostkondadel teha iseseisvaid otsusi oma tuleviku suhtes.
4. Ühineda täies koosseisus kodumaa kirikuga selle Välis – Eesti piiskopkonnana.
Kuid peale Välis – Eesti kiriku uue peapiiskopi Andres Tauli ametisse õnnistamist, tekkis olukord, mis nõudis kiiret otsust: Euroopas tegutsevad eesti praostkonnad (Rootsi, Saksamaa, Inglismaa) tahtsid lahkuda E.E.L.K-st, et liituda EELK-ga.
Selle sooviga nõustumine oleks lammutanud globaalse Välis – Eesti kiriku, mida peapiiskop Taul ei pooldanud. Seepärast jäi tal üle vaid üks valik: ühendada kõik Välis – Eesti kogudused kodumaa luterliku kirikuga eri piiskopkonnana ja teha seda meie praeguste Põhimääruste all.
Seda peapiiskop Taul püüdiski teha, kui ta kuulutas välja E.E.L.K. kirikukogu hääletuse EELK-ga ühinemise otsustamiseks. Kuid puuduliku selgitustöö ja piiratud arutusaja tõttu jäi ka see ühinemisettepanek kirikukogu poolt napilt kinnitamata. Peamiseks põhjuseks oli kirikutevahelise ühinemislepingu puudumine.
Peale säärase lepingu välja töötamist ja avaldamist, esitas peapiiskop Taul oma ettepaneku uuesti kiriku-kogule hääletamiseks. Seekord võeti see vastu rohkem kui Põhimäärustes nõutud 2/3 häälteenamusega. Kuid vaatamata nähtavale üksmeelele, selgus, et 75% USA kogudustest hääletas ettepaneku vastu, kusjuures 85% ülejäänud E.E.L.K. kogudustest hääletas ühinemise poolt.
See märkimisväärne vastuolu on seletatav järgmiste asjaoludega:
1. USA koguduste enamusel ja eriti nende lihtliikmetel puudus informatsioon ühinemise tingimuste ja tagajärgede kohta. Mõned kogudused ei pidanud selle väga tähtsa küsimuse kohta isegi arutuskoosolekuid.
2. Mitmetes kogudustes ei otsustanud ühinemise küsimust mitte täiskogu, vaid nõukogu või juhatus.
3. USA praostide vastuseis ühinemisele.
Peatselt peale hääletustulemuste avaldamist soovitas USA Esimese Praostkonna praost Thomas Vaga vastuhääletanud koguduste juhatustele uue, eestikeelse “vaba sinodi” loomist, kui vaja, USA kiriklikus struktuuris. Sellele reageerisid mitmed ühinemise vastu hääletanud kogudused EELK Välis – Eesti piiskopkonnale lahkumisavalduse esitamisega. See, et mõnede USA koguduste juhatused olid arvamusel, et ühinemise vastu hääletamisega olid nad juba taasühinenud kirikust lahkunud, tegi olukorra veelgi segasemaks.
Lahkumispõhjustena nimetati peamiselt EELK nime ja Põhikirja muutmist.
Mis puutub EELK nime muutmisse (Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik / Eesti Evangeelne Luterlik Kirik), on see vaid keeleline parandus, mis ei muuda nime sisu ja mis on ka õigem tõlge selle üle maailma kasutatud ingliskeelsest versioonist (Estonian Evangelical Lutheran Church).
Põhikirja /Põhimäärust on üle aastate olude sunnil muudetud nii kodu- kui ka välismaal. Kuid see ei tohiks meid segada, kuna ühinemislepingu punkt 3. ütleb: “EELK Välis – Eesti piiskopkond jätkab tegevust Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel”. Märkus: Kuigi EELK-le on ette heidetud, et vabanemisel ei taastatud 1935. aasta Põhikirja, ei ole ma kuulnud, et keegi oleks Eesti kodakondsusest välja astunud põhjusel, et taasiseseisvumisel ei taastatud 1938. aasta Põhiseadus, vaid asendati see nii struktuuris, kui ka presidendi ameti poolest väga erineva seadusega.
Ühinemise vastu hääletanud koguduste esindajate kirjavahetusest ja atrtiklitest näeb, et ollakse mures ka oma koguduste rahade ja varanduste kaotamisvõimaluse pärast. Ka see mure on asjatu, sest ühinemislepingu punkt 5. ütleb: “E.E.L.K. koguduste vallas- ja kinnisvarad jäävad EELK Välis – Eesti koguduste vallas- ja kinnisvaraks…”
Vabas ühiskonnas on kõigil õigus oma arvamust omada ja seda ka avaldada. Ja vahel on raske öelda, kellel on õigus. See käib ka kirikute ühinemise üle tekkinud lahkarvamuste kohta. Tähtis on aga oma arvamust esitades vältida vaenulikkust ja solvamist, eriti kodumaa kiriku ja vaimulike suhtes, nagu ma seda olen kahjuks näinud isegi koguduste väljaannetes. Vastupidiselt, peame tunnustama kodumaa vaimulike olulist ja ennastohverdavat tööd võõra ateistliku võimu okupatsiooni ajal. Nemad on, kes hoidsid alal Eesti kirikut ja kogudusi ning kristlikku usku meie rahva seas. Neile kuulub meie tänu. Ja meie tänu kuulub ka meie vaimulikele ja kirikujuhtidele välismaal, kes on meid ustavalt teeninud läbi pikkade pagulasaastate.
Nähes meie lõpufaasis oleva pagulaskiriku tuleviku ümber keerlevaid eriarvamusi ja arusaamise puudust, arvan, et seda teemat ei ole veel praegugi küllalt selgitatud ja kogudustes arutatud. Seepärast arvan, et tuleb peatada, vähemalt aastaks, kõik ühinenud Eesti kirikust lahkumise avaldused, mis annaks kogudustele aega arutada ja aru saada meie kiriku praegusest ajaloolisest momendist ja siis selles väga tähtsas küsimuses õiget otsust langetada.
Kuid selle otsuse tegemisel peame lähtuma rahvusliku ühtekuuluvuse ja sõpruse vaimust. Kui me seda ei tee, lõhestab praegune vastuolu, mitte ainult meie kirikut ja kogudusi, vaid ka kogu meie ühiskonda.
Peame järgima, mida Jeesus ütleb mäejutluses (Mt 5:9): “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” Ei tohiks olla palju seda ka meie kirikujuhtidelt oodata!
Fred Ise
