Alates 1. maist kaotasid Saksamaa, Šveitsi ja Austria Eesti tööjõule kehtivad sissesõidupiirangud: eestlased saavad vabalt Saksamaale tööle sõita. Arvestades soodsa kliima ja eestlase jaoks koduse hapukapsakultuuriga, usun et Saksamaal tekib paari aasta jooksul samasugune eesti rahvusvähemus, nagu Soomes.
Saabub olukord, kus kvantiteedi ehk hulga muutus tingib kvaliteedi ehk olemuse muutuse. Kõigepealt muutub Saksamaal elavate eestlaste sotsiaalne koosseis. Kui varem tulid Eestist keskmisest leidlikumad inimesed, kel oli mingi vajalik haridus või kes kuidagi oskasid piirangutest kõrvale põigelda, siis tööturu piirangute kadumise järel on suur osa saabujatest tõenäoliselt väga madala haridustasemega.
Nad tulevad sellepärast, et neil pole Eestis tööd ja tööbüroo on nad välismaale tööle suunanud. Nii on saabunud Soome taludesse ja tehastesse tööle tuhandeid eestlasi, kel on tõsiseid raskusi soome keelega või üldisema asjaajamisega. Tegu ei ole vaid noortega, palju on just vanemas keskeas olevaid inimesi, kelle jaoks Eestis puudub rakendus. Need inimesed vajavad teiste eestlaste abi, nii üksikisikuna kui ka terve grupina. Need inimesed mõjutavad soomlaste arvamust eestlaste kohta tervikuna, kuid samuti sõltub nende uute inimeset käekäik palju sellest, milline on eestlaste staatus, maine kohalike silmis. Arvatavasti toimub sama ka Saksamaal.
Kui juba Soomes tahetakse eestlased tihti ära segada venelastega, siis seda enam Saksamaal, kus Eesti on vähem tuntud – ja kus juba tegutseb mitmetel elualadel Eesti kodakondsusega venelasi.
Nende uute eestlaste tulek Saksamaale mõjutab ka seda, kuidas Saksamaa üldsus eestlastesse suhtub. Kas neid uusi eestlasi hakatakse Saksamaa käsitlema peatu Idaeuroopa migrandikarja osana või omaette organiseerumisvõimelise rahvusvähemusena, kes võtab sisse oma õigustatud koha Saksa kultuuris ja ühiskonnas – seda suudab mõjutada Saksamaa eestlaste ühiskonna oma aktiivne tegutsemine.
See uus olukord muudab oluliselt Saksamaa eestluse missiooni: Esiteks aidata eestlastel kohaneda Saksamaal. Lasteringid, nõuandetelefon, muu tegevus, mis aitab eestlastel end hästi tunda. Selleks on kindlasti võimalik saada riigilt abirahasid. Teiseks, alustada poliitilist võitlust selle nimel, et eestlastele Saksa ühiskonnas tunnustatud vähemuse positsioon kätte võidelda. Kultuurautonoomia Eesti rahvusvähemuste kultuurautonoomia tähenduses kõlab ehk liiga ehmatavalt, kuid sisuliselt on just sellega tegu.
Eestlastele tuleb saavutada samad õigused, mis näiteks türklastel – mis siis et meid on arvuliselt vähem. Siingi on meil kasutada võimsad ressursid ja head argumendid Euroopa Liidu näol. Näiteks, kui ma kusagil märkan, et mingi ametiasutuse internetileht on Soomes tõlgitud vene keelde, kuid mitte eesti keelde, võin protesteerida ja nõuda, et eestlasi kui Euroopa Liidu liikumisvabadust realiseerivat inimgruppi ei tohi mitte seada teisejärgulisse positsiooni võrreldes näiteks venelastega või muudega, keda ei saa pidada E. Liidu poliitika teostajaiks. Euroopa Liidu kodanike tööjõu vaba liikumine tähendab ka liikmesriikidele kohustust omalt poolt aktiivselt kaasa aidata ja aidata luua tarvilikud eeldused. Näiteks eesti koolid ja lasteaiad, kui eestlased seda nõuavad.
Eesti ühing ei ole enam mingi rahvatantsuring, vaid pigem ametiühing, mis peab vastama eestlaste reaalsetele vajadustele. Organiseerunud väliseestluse poliitiline otstarve ei ole peale Eesti vabanemist kadunud, vaid see on muutunud – ja muutub võib-olla kunagi jälle, kui olukord seda nõuab.
See otstarve on: eesti vähemuse huvide väljendamine asukohariigis ja avaliku arvamuse mõjutamine. Võitlus eesti vähemuse tunnustamiseks. Parlamentaarne missioon ühe rahvusvähemuse tahte väljendamiseks, kui kasutada Rootsi (kuningriigi!!) eestluse poolt kasutatavat terminit.
Ja see parlamentaarne funktsioon annab ka täiesti uued võimalused haarata neid uusi inimesi eesti organisatsioonidesse ja hoida ära see, mis on praegu reaalsuseks Austraalias: et ühingud hävivad, kuna pole kellelegi oma tööd üle anda. Või muutuvad muinsuskaitseühinguteks – olukorras, kus vanad eestlased soovivad vaid tantsida kaerajaani samal ajal kui uutel eestlastel, kel on igasuguseid muid eesti asju ajada, näiteks eesti vaimus oma lapsi kasvatada – ei olegi mingit organisatsiooni, kuhu nad võiksid kuuluda.
Eesti organisatsioonid kui aktiivsed tööturutoimijad kaitsevad nii asukohariigi kui ka Eesti riigi huvisid, võttes teatud määral vastutuse nende inimeste eest, kes Eestist on lahkunud ja otsivad endale Saksamaal kohta. Saksa riik kindlasti soovib sellist organisatsiooni aktsepteerida, kui te selle rolli vastu võtate.
Näiteks Soomes küsitakse meilt seisukohta vähemusi puudutavate seadusehangete kohta, ja ma arvan et paari aasta pärast (kui me vaid ise laisad ei ole, või omavahel tülli ei lähe) on eestlaste esindaja kohalolek kohustuslik ka presidendi vastuvõtunimekirjas – koos ministrite, välisriikide diplomaatide, parlamendiliikmete ja kirikupeadega.
Igatahes ma arvan, et Saksa olukord on nüüd väga sarnane Soome omaga, ja meil tasuks teha koostööd ja vahetada kogemusi.
Ja ma arvan, et see teema puudutab eestlust ka laiemalt, seepärast panen koopia ka teistele tähtsatele inimestele.
Kutsun kaasa mõtlema..
Tervitab
Rain Ots
Soome Eesti Liidu juhatuse liige
