Emakeelepäev tähendab Eestis eeskätt eesti keele päeva, mil räägitakse palju õigekirjareeglitest. Ameerikas sündinud Tartu Ülikooli psühholingvistika kaasprofessori Virve-Anneli Vihmani sõnul võib õigekirjale osaks saada liigagi suur tähelepanu. Samuti julgustab ta ERRi intervjuus noori nende keelekasutuse pärast vähem hukka mõistma.
- E-etteütlus on hea traditsioon, aga võib emakeelepäevast teha õigekirjapäeva.
- Emakeelepäeval võiks esile tõsta seda, et eesti keel on oluline ka paljudele teise emakeelega inimestele. Nende inimeste kasvav hulk näitab keele elujõulisust.
- Emakeeli võib olla mitu ja ühe inimese sees mitu keelelist identiteeti.
- Eestis räägitakse võrreldes Ameerika Ühendriikidega keelest avalikkuses väga palju.
- Noored on alati end keeleliselt eelmistest põlvkondadest eristanud.
- Noortel võib olla mugavam väljendada oma keerulisi tundeid inglise keeles, sest eestikeelne kultuuriruum ei soosi suurt emotsionaalsust.
- Tänapäevane interaktiivne digimaailm mõjutab inimese keeletaju hoopis teisiti kui varem tele-ekraan. Tegu on justkui enneolematu keeleõppekatsega.
Airika Harrik / ERR: Head emakeelepäeva! Selle tähtpäeva tähistamine on vähemalt Vikerraadioga sama katuse all töötades üks aasta suursündmusi. Iga suure pühaga tekib aga paratamatult oht, et suurem rõhk läheb lustakatele peotegevustele ja väiksem rõhk päeva algsele tagamõttele. Kas emakeelepäev keerleb veel keele ja Kristjan Jaagu seikluste ümber või on sellest saanud pigem e-etteütluse nimelise veebimängu suur võistluspäev? Isegi kui see nii on, siis mis oleks selleski halba?
Virve-Anneli Vihman: Ma arvan, et võistlus on tegelikult väga vahva ega ole iseenesest probleem. Olen aga nõus, et on teatav oht rääkida emakeelepäevast kui õigekeelsuse ja õigekirja päevast. Eks see võistlus on samuti selle peal väljas, et kes oskab õigesti kirjutada. Samas see e-etteütlus on minu arust väga tore. Ma ise ka üritan ja feilin igal aastal. (naerab)
Mina ka.
Minu arvates emakeelepäev peaks olema päev, kus me tunneme rõõmu emakeelest ja selle kasutamisest selle rikkalikkuses. Sellest, et inimeste keelekasutuses ja keeletunnetuses ongi väga palju varieerumist. E-etteütlus võiks olla osa sellest päevast – ja väga loogiline osa –, aga kui see ongi sel päeval põhiline tegevus, siis tõesti taandub kõik küsimusele, kas mina olen see õpilane, kes saab emakeeletunnis hea või kehva hinde. Ja kui sul on kehv etteütlus, siis sa ei saagi oma emakeelest rõõmu tunda.
Tegelikult emakeele mõiste võiks vähemalt seda tähendada, et kõik tunnevad, kuidas see on midagi oma ja head, ja ma oskan seda hästi, ükskõik, milline see oskus on. “Hästi” võib tähendada väga erinevaid asju.
Mõned aastad tagasi puhkes avalikkuses suur vaidlus, mille käigus hoiatas üks leer emakeelepäeva asemel eesti keele päeva tähistamise eest. Kuidas te väljaspool Eestit sündinud inimesena seda erisust tajute? Kas ühe kõrval teise kasutamine õõnestab Eesti põhiseadust?
Põhiseadusega ei ole siin midagi pistmist. Eesti on paljude inimeste kodumaa. Siin elabki väga palju inimesi, kes on eesti keele ära õppinud, aga see ei ole nende emakeel.
Kui seda nimetatakse emakeelepäevaks, siis võiks rääkida ka teistest emakeeltest. Samas kui me seome seda Kristjan Jaaguga, päeva algse mõttega, Eesti riigi olemusega ja nii edasi, siis muidugi me võime tunda rõõmu eesti keelest. Enamikele siin ta ongi emakeel. Lihtsalt siis me võiksime seda nimetada eesti keele päevaks või siis rääkida mõlemast.
Tahtsingi lisada, et eriti alates läinud veebruarist on Eestis üha enam inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kas ja mida neil selle maa keelepäevaga peale on hakata?
Nii on. Ja ma arvan, et paljud neist ei lase ennast üldse häirida sellest ja elavad eesti keele tähistamisele kaasa. Samas arvan, et palju on neidki, kes õpivad eestikeelses koolis, oskavad eesti keelt mis iganes tasemel, kuid neil on kuidagi teistsugune taust. Ma arvan, et seda võiks 14. märtsil just esile tõsta, et eesti keel jõuab laiema seltskonnani ja on oluline palju rohkematele inimestele kui ainult emakeelena kõnelejatele. See on üks meie keele elujõulisuse näitaja.
Kui me räägime emakeelepäevast, siis tõesti võiks rääkida sellest emakeele mõistest. Kahjuks sellega käib kaasas arvamus, et inimesel saab olla ainult üks emakeel, kuna tal on reeglina ainult üks ema. Sel juhul on emakeel tihedalt seotud inimese identiteediga.
Tegelikult nii keele kui ka kultuurilise identiteedi puhul võib öelda, et inimestel võib olla väga südamelähedane rohkem kui üks keel. Ta võib rääkida rohkem kui ühte keelt kodus täiesti algusest saadik. Ta võib hakata teist keelt õppima lasteaias ja ikkagi jõuda täpselt samale tasemele.
Ka kolmeaastane, kes hakkab alles lasteaias keelt omandama, võib seda õppida rääkima nii, et polegi võimalik vahet teha. Inimesed lähenevad emakeele mõistele ikkagi suhteliselt konservatiivselt. Ma ei arva, et emakeelt ei tohiks kasutada mõistena – inimestele on väga oluline, mis on nende emakeel ja kuidas see konstrueerib inimese mina. Lihtsalt rohkem peaks edasi andma sõnumit, et mitmekeelsus on positiivne. Inimesel on täiesti võimalik rääkida rohkem kui ühte emakeelt ja kogeda ühes isiksuses erinevaid identiteete. See tegelikult võimaldab rohkematel inimestel tunda, et nad on osa kogukonnast kui tervikust.
See käib vist ka teie endi kohta. Olete Ameerika Ühendriikides sündinud, aga kui oma noorusajale tagasi mõtlete, siis mida teie vanemad teile eesti keelt õpetades õigesti tegid? Teame, kuidas esimene ja teine II maailmasõja aegu USA-sse emigreerunud põlvkond rääkis eesti keelt veel päris hästi, aga praeguseks ennast määratletakse küll eesti juurtega inimeseks, aga eesti keelest teatakse heal juhul vaid mõningaid sõnu… Kas eesti keele oskus on teile olnud väärtuslik teadmine?
Jah, see on minu elu kujundanud päris sügavalt. Olen nüüd peaaegu pool elu Euroopas ja Eestis elanud. Loomulikult ma olen väga tänulik oma vanematele selle eest.
Minu kogemus on, et kasvasin eestikeelses kodus Ameerika kontekstis, aga minu ema ei ole eestlane. Minu isa aga oli eestlane ja mõlemad mu vanemad olid keeleteadlased ehk keelest huvitatud inimesed. Nende jaoks oli põnev keelt õpetada ja õppida.
Mu ema hakkas õppima eesti keelt ja mõistis väga hästi, et minu isa tundma õppimiseks ongi vaja tema keelest aru saada. Mõne inimese jaoks on see võib-olla rohkem, teise jaoks vähem tähtis. Minu emale muutus see igatahes hästi oluliseks. Talle tohutult meeldis mu isa perekond, kes elas Eestis. Nad käisidki koos Eestis ja rääkisid osa ajast eesti keeles.
Kui mina sündisin, otsustasid nad, et ilmselt lapsed ei kasva eestikeelseks, kui vanemad ei räägi mõlemad eesti keeles. Nii nad hakkasidki rääkima kodus ainult eesti keeles. Mina kasvasin juba väga tugeva teadmisega, et meie räägime kodus eesti keelt, ja see muutus mullegi oluliseks. Minu vend kasvas üles siis, kui mul olid juba Ameerika sõbrad, kes käisid meil külas. Tema kuulis juba natuke rohkem inglise keelt kodus, aga ikkagi, me mõlemad kasvasime väga tugeva eesti identiteediga.
Meil vedas ja saime Nõukogude ajal ka paar korda Eestis käia. Nendel käikudel olime aga väga pereringis, väga kaitstud. Kui ma hiljem tulin esimest korda omaette Eestisse, semestriks Tartusse õppima, tekkis mul teatav identiteedikriis. Omaette olla oli äge, Tartu on ilus ja põnev oli siin õppida, aga järsku sain ma esimest korda elus aru, kui tugevalt mul ei ole omaealiste keelt.
Teise maailmasõja põgenike keel elas ikka veel 1940ndates aastates.
Just. Seal on isegi mitu tahku. Isa keel oli, jah, arhailisema sõnavaraga: vahepeal oli juurde tulnud russitsisme, aga ka muidu oli keel muutunud koos muutuva maailmaga. Teiseks noored räägivad kiiresti ja nad räägivad teistmoodi. Mitte ainult keel pole muutunud, vaid ma ütleksin, et noortel olid üldiselt igasugused tunnused, mida mina ei osanud kaasa teha.
Ühtlasi oli mul oluliselt tugevam Ameerika aktsent. Ma ei saanud sellest aru, kuni ma tulin siia ja hakkasin ise siin inimestega suhtlema. Erinevus oli ilmselge: minu välimusest oli ka näha, et ma ei ole siin kasvanud. Mind šokeeris aga see, et ma ei osanud siinsete inimestega üldse suhelda. Sel hetkel tekkis mul küll tunne, et see kõik on täiesti mõttetu. Miks ma üldse räägin eesti keelt, kui ma ei tunne ennast siin üldse kodus?
Samas töötate nüüd Tartu Ülikoolis psühholingvistika kaasprofessorina ja olete olnud ka eesti keele vanemteadur. Mis ajendas identiteedikriisis noort just keeleteaduse ja eesti keelega tegelema?
See on hea küsimus. Ma arvan, et keel on ilmselt mul geenides, aga niisamuti kõik need kogemused aitasid mul aru saada, et keel on väga oluline inimeste elu kujundaja. Ühelt poolt mõjutas mind see, et ma lõpuks tulingi tagasi Eestisse ja leidsin siin häid sõpru. Teiselt poolt mõjutas ka see esimene ehmatus, et ma ei räägi päris kohalikku keelt – siis ma tegelesin hästi palju sellega. See pani mind oma keelt metaanalüüsima.
Samas ma tean, et mu eesti keele oskus avas mulle terve maailma. Ma oleks võinud siia tulla ja kohapeal eesti keelt õppida, aga minu jaoks oli juba see nii sügavalt tähenduslik. Ja ma arvan, et eesti keel muutuski nii keskseks minu elus osalt seetõttu, et olin selle olulisusest väga teadlik.
Kui erinev on üldse keeleteadus ja keelekorraldus suhteliselt väikese suurkeelega Eestis ja maailmakeelses USA-s?
Tohutult erinev. Eestlased ongi palju teadlikumad keelest ja keele rollist. Õudselt palju räägitakse keelest, keelekorraldusest, keele seisundist, keele prestiižist ja nii edasi.
USA-s nii palju ei räägita?
Ei. Seal ei pöörata nii palju tähelepanu keelele kui sellisele. See on mõeldamatu, et USA-s oleks päev, mis oleks pühendatud inglise keelele – emakeeltel võib küll olla oma päev, aga mitte riikliku lipupäevana. See, et paljudel lastel on kodus üks keel ja koolis teine keel, on Ameerikas suhteliselt tavaline teema.
Muidugi rahvusriik on üleüldse hoopis teistsugune oma olemuselt ja ülesehituselt. Suhe rahvuse ja riigi vahel ongi väga teistmoodi. Ma arvan, et see on Eestis nii võimalus kui ka võimalik takistus.
Eesti keelekorraldusele on ette heidetud kord liigset jäikust ja nüüd jälle liiginnukat vabakslaskmist. Kui peaksite välismaise kogemuse põhjal Eesti keelekorraldajatele mingisugust nõu andma, siis mida ütleksite? Või on meie süsteemiga kõik niigi hästi ja polegi nõu vaja?
Ma tegelikult ei tahaks midagi väga öelda keelekorralduse kohta. Meil on üks doktorant, kes uurib keelelist ebakindlust. Teda ajendas ebakindlust uurima tähelepanek, et inimesed tunnevad tugevalt, et on õige viis rääkida ja vale viis rääkida. See on ka seotud e-etteütlusega ja muu säärasega. Etteütlus on tore ja inimesed tegelikult naudivad seda, aga sõnum võiks olla selgem, et eri kontekstides sobibki väga erinev keelekasutus.
Järgneb…
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu