Kui kaugelt näed, et teeperv varakevadel juba kolletab siis mõtled, mis ta muud olla saab kui va võilill. Kuid antud lill on võidumees, ehk võilillest veelgi kärmem kevadel tärkama ja seda nii Põhja-Ameerikas kui Eestis. Mine lähemale, siis näed, et taimel veel lehti polegi, ainult tohutult kõrgele küündivad õievarred, mis meenutavad kaktuseliste või mägisibulate õisi. Internet teatab, et seda lille "tunneb ilmselt iga laps". Lapsemeelsed õpivad takkajärgi.
Tegelikult mis sel võilillelgi viga. Lehed salatikaussi ja sama moekas kui rukola. Aga tore on avastada uusi lilli ja seetõttu olen tänulik sellele inimesele, kes tõi kunstinäituse avamisele teepervelt kaasa just neid lilli. Kui kõik ostnuks ainult tulpe ja nartsisse, oleks olnd üks õpivõimalus vähem.
Südalinna galerii vaasis vajusid nad mõistagi kiiresti longu, nagu paljud õrnad metsalilled, keda me küll oma kodudesse väga tuua tahame, kuid kes seal kiiresti ahastusest närtsivad. Sinililled pidasid seekord veidi kauem vangistuses vastu, kui nood paiselehed. Seda nad vaat ongi. Inglise coltsfoot. Ja kummardumine on nende eripära: paiselehe kollane õisikututt on enne ja pärast õitsemist longus, puhkenud õis aga täiesti püsti ja särab nagu väike päike. Võilill küll nõnda alandlikult ei käitu. Ja võilille vars on täiesti sile, paiselehe oma aga väikeste nubludega lehistunud – need on soomusjad, peaaegu kilejad ja mitte rohelised vaid punakaspruunikad. Seal see sukulendi ehk lihaktaime mahlase paksu varre sarnasus.
Nüüd ei eksi te enam iial ja seda minagi, kuigi eksimiseks antakse küllalt, suisa rahvusvahelisi võimalusi. Inglise keelt kõnelevad on taime nimeks pannud coltsfoot, rootslased hästhov ja sakslased der Huflattich kuna tema lehed, kui need hiljem ilmuvad, on varsakabja jälje kujulised. Eks seda sarnasust näe eestlanegi, kuid tema jaoks on varsakabi siiski üks teine kollaste õitega, tibake hiljem õitsev taim (ingl. Marsh Marigold). Sellel on suuremad läikivad varsakabja kujulised lehed ja kasvab jalad vees; eriti meeldivad talle vesised kraavid. Paiseleht kükitab aga just kõrgematel kohtadel jäätmaadel ja teeservadel.
Tahate veel ajutrenni? Ei karda, et nimed segi läevad? Soomlased, kujutage ette, ütlevad selle sama paiselehe kohta leskenlehti – leseleht! Eestis on ka leseleht, hoopis teist masti: väike kahest südamekujulisest lehest koosnev taimeke, mis kasvab varjukamates metsades. Temast tärkab väike valge õiekobar ning hiljem ilmuvad punased marjad. Te olete USA põhjaosas seda kindlasti näinud, kus teda kutsutakse Canadian May Lily, Canadian Mayflower või False Lily of the Valley.
Kes näeb kapja, kes lehe kahe poole erinevust. On ju lesk õnnetu nagu vaeslaps? Ning meie levinumad paiselehe rahvapärased nimed olevat vaeselapseleht ja ämmakuleht (“ämmak” tähendab murdes võõrasema). Seletus nimede kohta käib nii: "Lapsed panevad paiselehe suuri lehti vastu nägu, pealmine pool tundub külm, see on võõrasema, alumine pool on soe, see on oma ema." Paiselehe pärislehed, mis ilmuvad alles pärast õitsemist on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Nii et taime väljanägemise tõlgendused on mingil määral siingi kattunud.
Antud klaperjaht on parim näide, miks ladinakeelsed nimed on nii olulised mõistmaks, millise taimega on kuskil parajasti tegu. Kui kõik tõlgendaksid oma keelde ladinakeelse algnime, oleks kindlalt vähem segadusi. Samas on muidugi tore, et iga rahvus näeb asju erinevalt. Paiselehe ladinakeelne nimi on Tussilago farfara, kusjuures tussilago tähendab köhavaigistajat. Romaani keeli kõnelevad rahvad on oma nimedega solidaarsemad: itaallastel La Tossilaggine, prantslastel Le tussilage ja hispaaniakeeli Tusilago. Võibolla oli eestlastele köharavist tähtsam purustatud paiselehe paistetust raviv toime. Irooniline tundub aga asjaolu, et astmat ja köhasid raviti omal ajal paiselehe SUITSETAMISEGA. Aja aga kurja kurjaga, lausa tuld tulega (fight fire with fire), aga ravimtaime mõju pidi kuidagi kopsu jõudma.
Paiseleht on pärismaine paljudes Euroopa ja Aasia piirkondades ning rändas juba kolonistidega Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse oma raviomaduste pärast.
Riina Kindlam,
Tallinn
