Neile, kes uskusid, et Tallinna Skoone bastionile kerkib õlgkollane majake, said pettumuse osaliseks. Teater NO99 loodud põhuteater on päriselt põhupakkidest tehtud, aga hoopis mustaks värvitud ainega, mis tagab sellele tule- ja kurjategijakindluse. Sellest hoolimata on hoones sees põhu lõhna.
Põhuteater on moodne maja moodsa lavatehnikaga.
Sestap on sinna esinema kutsutud erinevaid lavavõimalusi eeldavaid teatritruppe nii meilt kui mujalt. Ene-Liis Semper on öelnud, et kutsusid ainult neid truppe oma lavastustega, keda nemad Tiit Ojasooga väga heaks peavad.
Kõik tallinlased mäletavad, kui agarad olid Tallinna linnajuhid lubama nii Linnateatri, eriti toreda kultuurikilomeetri, kultuurikatla ja mille kõige veel valmimist siis, kui Euroopa Kultuuripealinna tiitel sirendas silme ees ja esialgu veel siiski, kui Euroopa Nõukogus otsus juba tehtud. Paraku kõigist kehtivatest lepingutest ja lubadustest hoolimata jäi seisma Linnateatri ehitus. Kultuurikatlal pole ka olnud võimalust kiiresti ja takistusteta edeneda. Ja kultuurikilomeeter …??? Kolmandik kultuuripealinna aastat on ju läbi!
Aga Põhuteater sai valmis. Kaunistab linnaruumi, mida vanasti tunti madruste tantsumäena, kuhu eesti noored ei läinud. Lõpuks põles sealne hõre puidust "teatrihoone" maha ja vaba Eesti saabudes algasid eriti väärtusliku linnaruumi ümber kinnisvaravaidlused. Aga Skoone bastion oli ikka mahajäetud.
Siis tulid teatritegijad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo oma põhuteatri mõttega ja pakkusid seda kultuuripealinna jaoks välja.
Arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke ja Pelle-Sten Viiburg säilitasid Skoone bastioni kui ajaloolise ruumilise terviku ning projekteerisid mahapõletatud hoone vundamendile Põhuteatri. Skoone Bastion on nüüd Põhuteatri ja trepistikuga ilus koht, kuhu tulla aega veetma ja kauneid vaateid nautima. Maist oktoobrini on seni üldse mitte linnarahva seas populaarsesse kohta oodata aga teatrihuviliste tungi, sest väljapakutud kava on põnevust tekitav.
NO99 Põhuteater ehitati ainult selleks suveks, viieks kuuks. 1. oktoobril mitte ei suleta põhuhoone uksi, vaid monteeritakse see maja lahti. Aga kõik põhupakid ja muu ehituskraam jäävad alles, et vajadusel või võimalusel see jälle üles ehitada kasvõi uues kohas. Nagu teatrikunst ise, nii on ka Põhuteater tekkiv ja kaduv, ajalik ja uuesti sündiv. Et NO99 Põhuteater on sedavõrd erandlikust materjalist, viitab selle loojate soovile tekitada vaatajais uusi kogemusi, igaühele omi.
Ene-Liis Semper on öelnud, et Põhuteatris esindavad nii rahvusvahelist kui ka eesti teatrikunsti Teater NO99 mõttekaaslased. Nii võib suve jookul näha nii Semper-Ojasoo enda töid, Anne Türnpuu ja Eva Klemetsi soome-ugri teemalist lavalugu, Jarek Kasarit ja Uku Uusbergi esimeses mono-ooperis, Tartust tuleb "Ird K.,” esinejaid on Soomest, Saksast ja koguni New Yorgist.
Juba on teada, et just NO99 Põhuteater on Tallinn 2011 ehk Euroopa kultuuripealinna kese ja kindel on see, et üle pika aja jälle avatud linnaruumis on sel suvel võimalus kogeda rohkem kui lihtsalt teatrit. Viimast nagu Teater NO99 puhul ikka.
Kadi Alatalu
Tallinn