Gaidide tõotuse andmisel süüdatakse pidulikult küünlad, deklameerides: tuli soojendab, tuli valgustab, tuli ühendab.
Ja tõepoolest gaidlusest ja skautlusest — ka ajaloost – teame, et tuli on oluline nähtus, elementaarne vajadus ja ka sügavamalt elu sümbol. Aga kust see säde saab alguse ja kes valvab, et see tähtis leek ei kustuks? Isegi kui on alles kuum süsi, väikseimgi säde, saab uuesti tuld toita.
Matkal olles on üks kõige olulisemaid ülesandeid ehitada endale soe ja kuiv ase, kaitseks loodusnähtuste (vihma, tuule, külma jm eest). Teine oluline asi on väikese lõkke ehitamine. Lõkketuli annab pimedas valgust, annab märja või külma ilmaga kaitset ja sooja ning on vahendiks toidu soojendamisel-küpsetamisel. Tuleb hoolitseda, et tuli ei kustuks enneaegselt, kuna see on eluks oluline.
Tuli näitab ka teed, kuhu suundutakse pimedas laagris, või kui tõrviku-taskulambiga käiakse ees, teistele näidates teed. Sel juhul ei tohi tulehoidja eksida, et kõik jõuaksid õigesse kohta välja.
Suvel laagris arutasid noored ka seda, et laulupeo tule tõrvikukandja või ka näiteks olümpiamängude tõrvikukandja omab tähtsat, austatatud rolli, näidates teed ja innustust tuleva suursündmuse kuulutujana. See tuli ühendab meid sümboolselt.
