Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse teele saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal.
President Meri andis korralduse ja riigisekretär Ülo Kaevats palus minul selleks kõik ette valmistada ja võidupüha üritused läbi viia. Tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, selleks raha leida ning plaanitu ka ära korraldada.
Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas võidupüha tähistamine aastatel 1936-1939 toimus. Toona viisid võidutule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa vabariigi presidendi läkitus.
Meil ei olnud mootorrattaid, tõrvikuid ega ka tormilaternaid, rääkimata rahast, et need vajalikud asjad muretseda. Kaitseliit oli saanud kingituseks vanad džiibid, millega otsustasime tuled mööda Eestimaad laiali kanda, kuid puudus bensiin. Küsisime valitsuselt toetust, millest algul keelduti, aga hiljem siiski veidi anti.
Esimesel kahel aastal palusime, et Kaitseliit maakondade tõrvikud ise valmistaks, kasutades olemasolevaid looduslikke materjale. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid tseremoonia ajal lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii palusingi selle laenuks Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidutuled just Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeo tõrvikuga ja tuli sai süüdatud koos Kaitseliidu esindajatega Toompea Pika Hermanni tornis.
Tulede süütamise tseremoonia sai paika pandud paari esimese aastaga ja see toimib tänaseni, peale väikeste erandite. Mälestustuli, muinastuli ja sõltuvalt aastast – võidutuli Võnnust / Cesisest. Esimesel, 1993. aasta paraadil süüdati tuli tõrvikusse, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse. Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse natukese aja pärast jälle ära. Selgitasin ajakirjanikule tule viimise korda ja ajalugu, mille peale tema ainus küsimus oli, et mis asi see “tormilatern” on?
Esimese uue ja kergema gaasitõrviku lasime valmistada presidendile 1994. aastal, kuna Eesti Meestelaulu Seltsi ilusa, kuid väga suure ning raske tõrvikuga tekkisid aasta varem tulede süütamise ajal probleemid. Kaitseliidu maakondade esindajatele valmisid uued gaasitõrvikud 1995. aastal tänu mitmete heade ja isamaaliselt mõtlevate inimeste abile ning koostööle – nimetagem siin Matti Linnamäe, Rein Kaljuraid, Aarne Toivar, Aarne Saar jt, kes palvet kuulda võtsid ja abikäe ulatasid.
Neid uusi tõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule, põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal. Gaasiballoonides jätkus ka maakondade tseremooniate korraldamiseks, et seal siis juba valdade tuled süüdata.
Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel võidupüha üritusi ministeeriumi ega Kaitseliidu eelarvest. Pidime otsima ise lahendusi ja viimases hädas ka oma rahakotti kergendama. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati neil puhkudel napilt ja valitsuse reservfondist kaeti väike osa kuludest. Alles mitmeid aastaid hiljem, peale korduvaid meeldetuletusi ministritele ja peaministritele ning taotluste vormistamist, mis alati kuhugi ära kadusid, ilmus eelarvesse rida “riiklikud visiidid ja tseremooniad”.
Algusaastatel tuli riigisekretär Ülo Kaevatsi palvel mul nii kultuuriministeeriumi kui juba ka välisministeeriumi protokolliosakonna töötajana presidendile abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene. Tihti tuli käigupealt plaanitut muuta ja leida kompromiss – näiteks ühel päeval kaks paraadi korraldada, kus president saab tuled süüdata …
Meenub, et ühel aastal, võidupüha tähistamist ette valmistades, ei saanud me vaatamata mitmetele plaanitud kohtumistele Kadriorus, kuidagi presidendilt teada, millises linnas tuleb võidupüha tulede süütamine ja paraad läbi viia. Toompealt hoiatati, et kui me
järgmiseks valitsuse istungiks toimumise kohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis meile raha ei eraldata ning üritused tuleb ära jätta. Hädaga meenus mulle lugu tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suur pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetas-kut. Vastama minnes, tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel lohisesid käised ja hõlmad muidugi maas, kuid taskutes olid juba varem valmis kirjutatud küsimuste vastused. Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja lugesin presidendile need nimed ette. Ise kartsin, et äkki on loetellu veel tema nõunike poolt uusi linnu jõutud lisada. Presidendil, nagu alati, oli kiire ja et minust kiiremini vabaneda, mõtles hetke ning ütles: “Valmista ette paberid võidupüha läbiviimiseks… Pärnus!” ja tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt pintsaku sisetaskust valmis komplekti Pärnu ürituste päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja oma kinnitus anda. President oli üllatunud: “Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?” Tehes mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul alustada täie jõuga võidupüha ürituste ettevalmistusi. Selles meeskonnatöös osalesid peastaabist kolonelid Ants Laaneots, Raul Luks ja äsja Kaitseväe juhatajaks määratud Aleksander Einseln. Kaitseliidu tollastest juhtidest tuleks mainida Manivald Kasepõldu, Johannes Kerti, Lui Jaansoni, Benno Leesikut ja veel mitmeid kaitseliitlasi, kellega koostöös õnnestus võidupüha traditsioon taastada. Aga see oleks juba eraldi lugu, mida järgmistel juubelitel meenutada. Me kõik teame ühte rahvasuus levind ütlust: “Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta!
Võidupüha tähistamise traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal. President Meri soovis, et suvised Võidupüha üritused toimuksid maakondades ja palus minul sel teemal rääkida ka maavanemate ja linnapeadega, et kohtadel hakataks rajama esinduslikke lipuväljakuid, kus pidulikke üritusi (paraade, lipupäevi jm) korraldada.
Tänavu tähistame võidupüha koos tulede süütamise ja teelesaatmisega juba 30. korda. Seni on seda traditsiooni õnnestunud ka hoida ja mõnedes kohtades on paraadid toimunud juba teist või kolmandat korda.
Kui ma ei eksi, siis kuskil 2001. aastast on võidupüha korraldamise ettevalmistamine, läbiviimine ja rahastamine antud üle Kaitseliidule. Siis sai neile üle antud/hoiule nii presidendi tõrvik kui ka kõikide maakondade gaasitõrvikud.
Jüri Trei
Mereväeleitnant (r),
Võidupüha ürituste peakorraldaja 1993-1999 ja hilisem nõustaja
Kaitseliidu Valgeristi teenetemärgi kavaler