Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander pälvis Euroopa Teadusnõukogu juhtiva tippteadlase grandi, et uurida naerugaasina tuntud N2O ringet madalsoodes ja turbaaladel, selle seoseid üleilmsete kliimamuutustega ning võimalikke maakasutusviise, mis aitaks selle kasvuhoonegaasi teket tulevikus pidurdada.
Naerugaas on üks ohtlikumaid kasvuhoonegaase, mis tekib nii põllumajanduslike alade kui ka kuivale jäänud soode muldades elavate mikroobide elutegevuse tagajärjel ning hävitab stratosfääri jõudes osoonikihti, mis kaitseb Maad ultraviolettkiirguse eest.
Kasvuhoonegaasidega seotud kliimamõjust moodustab see hinnanguliselt 6%, kuid selle osakaal üha kasvab nii maakasutuse muutuse kui ka põllumajanduses järjest hoogsamalt kasutatavate väetiste toime tagajärjel. Seega on tegemist looduse aineringes väga olulise teguriga, mis mõjutab pika aja jooksul nii planeedi kui ka inimkonna käekäiku, kuid selle tekke, ringe ja mõjuprotsesside kohta on veel väga palju teadmata infot.
Ülo Mander on oma töörühmaga ökoloogia ja maateaduste instituudis uurinud juba aastaid naerugaasi teket ja sidumist Eesti ja kogu maakera soodes ja kuivendatud turbaaladel. See on andnud väärtuslikke taustateadmisi, mille põhjal liikuda nüüd sama teemaga edasi. Äsja rahastuse saanud viieaastane teadusprojekt võtab vaatluse alla naerugaasi ringe kolmes troopilises madalsoopiirkonnas, mis on seireandmete põhjal N2O emissioonide tulipunktid: Borneo saare põhjaosa Malaisias, Amazonase madalik Peruus ning Kongo nõos asuv maailma suurim troopikasoode ala, mille lämmastikuringet pole teadlased seni veel lähemalt uurinud.
“Borneol toimus paarkümmend aastat tagasi tohutu soode kuivendamine, et rajada õlipalmiistandusi. Et palmid kasvavad turbamaadel, mida veel omakorda lämmastikväetistega väetatakse, siis mõõdetakse praegu seal maailma suurimat naerugaasi heidet. Peruus asuval vaatlusalal oleme varem uurinud nii loodusliku palmisood kui ka endisel põllumajandusmaal isetaastunud metsades toimuvat. See on piirkond, kus kiire metsakasv aitab N2O heidet tasakaalustada ja annab lootust, et taastumine on võimalik,” selgitas Mander projektiga seotud piirkondade valikut. Kuna sood katavad 3-4% maismaa pinnast, kuid neis on talletunud kolmandik kogu Maal leiduvast süsinikust ja ligi viiendik kogu lämmastikust, siis on tegemist üleilmsel skaalal väga oluliste ökosüsteemidega.
Euroopa Teadusnõukult saadud grandi (Advanced Grant) suurus on ligi 3,5 miljonit eurot. Grant on mõeldud juhtivatele tipp-teadlastele, kes on viimase kümne aasta jooksul saavutanud väljapaistvaid teadustulemusi. Granditaotluse aitas kokku panna Tartu Ülikooli grandikeskuse grandikirjutamisüksus.
Lisateave:
Ülo Mander,
[email protected]
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu