Elin Toona
On olemas väljend: mõõkade muutmine atradeks ja sõja muutmine rahuks, ning lükata tagasi kaos, mis valitseb praegustes suurlinnades, kus tuhanded elanikud lõdisevad hirmus kodudes ettetõmmatud kardinate taga, sest väljas möllab kaos, kus huligaanide salgad mässavad, rüüstavad ja põletavad, mida oleme seni pidanud meie tsivilisatsiooni tipuks.
On jama rääkida “vaikivast enamusest”, on ainult hirmunud mass inimesi, kes kardavad ebaseaduslikku vahistamist – ma mäletan filmi “Voonakeste vaikimine” – “The Silence of the Lambs”. Mäletan ka muinasjuttu, kus keegi ei julgenud märkida, et keiser oli alasti.
Ma tahaksin seda hüpnotilist transsi keerata inimlikkuse tunnetuseks. Hooneid saab taastada, kuid mitte mõtteviisi. Meil on juba olnud arutu pommitamine Ukrainas, kontrollimatu hävitamine Euroopas ning potentsiaalselt, praeguseni kehtinud tsiviliseeritud maailma lõpp, sellisena, kui meie seda mäletame. Mõistuseta mässajatel ei ole aimugi tsivilisatsioonist ega sotsiaalselt elujõulisest tegelikkusest. Meedia vaikus ei kaitse poliitilist korrektsust, see ainult kaitseb poliitiliselt korraldatud kaost. Meie maailm on hetkel transis, ja seda on vaja raputada tagasi normaalseks.
On isegi võimalik, et oleme viimane planeet meie universumis, mis veel toetab elu, kus veel loodust, muusikat ja lõbusat naeru, enne kui seegi muutub rauamaagi ja kosmose tolmuks – ja siis ei ole enam muud, ainult õhuruumi tühjus!
Minu soov on ajalehtede lugejaid tagasi pöörata ja lasta neil meenutada mõnda vaimustavat, erakordset sündmust nende elus, mis tõeliselt inspireeris, ja sedasi ka innustada teisi. Mida ma püüan saavutada on ülemaailmne kinnitamine, et on ikka veel erakordne olla inimene!
Idee algas üleskutsega Haapsalu eakatele Haapsalu Sotsiaalmajas, mida kajastati ajalehes “Lääne Elu” (17. juunil 2023 “Kuidas mõõkadest said adrad” – minu lugu kahes osas). Lugejatele meeldis idee ja ma olen kindel, et kui rohkemalt lugejatelt esile kutsuda nende kõige inspireerivamaid hetki, neid jagada, inspireeriksid nad ka teisi; kuulajaid ja lugejaid.
Arvasin kõigepealt piirata üleskutse eestlastele, Eesti vanuritele, ka meie endistele pagulastele, aga meie ei ole ainukesed, kelle elud said eelmisel sajandil keeratud pahupidi. Ma tahaksin üleskutset laiendada, sel juhul ka inglisekeelsetele ajalehtedele, haarata kaasa lugejad Baltimaades, USAs, Inglismaal (nii eesti kui inglise keeles); ka nende järeltulijaid ja mitte ainult sõjapõgenikke, vaid lugejaid üldse praeguses ebakindlas maailmaseisuses – et jagada oma kõige kohutavamaid momente ja kogemusi, mis muutusid kõige inspireerivamateks hetkedeks hilisemas elus.
Nii taguda mõõgad atradeks ja sedasi inspireerida teisi – lugejaid ja kuulajaid; juhustele anda tiivad: verba volant, scripta manent!
Ja see on minu üleskutse, mida näeksin hea meelega nii paljudes ajalehtedes, kui võimalik. Kutse ilmuks ajalehe “Letters to the Editor” veerul ja ei maksaks midagi.
Suur tänu!
NÄIDE: MINU INSPIREERIVAIM MOMENT
Oli aastal 1990, kui tulin esimene kord tagasi Eestisse ja sain kutse ajakirjanikult Oskar Kuningalt. Temal oli midagi minule üle anda. Läksin tema koju. Ta elas Pääskülas. Astusin esikusse, aga sealt edasi hästi ettevaatlikult. Iga sein oli põrandast laeni raamatutega vooderdatud. Ainuke vaba koht oli keset suurt tuba, ja virnade vahel vabaks jäetud pisike laud ja kolm tooli. Ühes toolis – ratastoolis, istus tema abikaasa, halvatud käsi jõuetult süles, terve käsi laual lamava papist kausta kaanel. Teine tool oli minule. Kuningas istus kolmandasse. Viisakad esitlused kõrvale, pööras Kuningas kohe asja juurde. Lühidalt! Ta oli ajakirjanik kui kuulis, et Tädi Alma oli surnud, meie maja Haapsalu promenaadil lammutatakse, ja sinna oli kogunenud linnalisi – ka kaugemalt – kirjanduse huvilisi, lootes leida Enno raamatuid. Oli teada, et Ennol oli haruldane ja esoteerilise kirjanduse kogu, seal
hulgas Kabbala ja Egiptuse surnute raamat.
Kuningas, siis noor ja kõbus, hüppas autosse ja kihutas Haapsallu, aga kui sinna jõudis, oli maja juba tühi. Ei ühtegi mööblitükki ega köögiriista. Aga pööningu redel oli veel paigal. Ta ronis pööningule, kuid ka see oli tühjaks rüüstatud. Ei ühtegi raamatut!
Meie pööningul ei olnud põrandat, ainult plangud, ja nende vahel liiva. Kuningas hakkas lahkuma, kui ta silm jäi pööningu tapeedile. Seal ei olnud kõik korras. Tapeedi paber oli konarline, osalt paigatud. Ta tõmbas ühe paigatud laigu lahti ja – nüüd see vaimustav moment – Tädi Alma oli tapeedi taha kleepinud kõik vanaisa käsitsi kirjutatud luuletused, ja põranda plankude vahel, liiva sees oli ka Enno originaalloomingut!
Kui Kuningas oli oma lause lõpetanud, tõstis tema abikaasa mittehalvatud käe papist faililt. Ajakirjanik siis tõusis – kummardas pidulikult – ja ulatas minule paksu nööriga seotud kausta. Ta ütles, et oli selle hoidnud, lootes, et kunagi jõuan tagasi Eestisse!
Luuletused on nüüd Tartu Kirjandusmuuseumis! Maja lammutati ja põletati kohe varsti pärast seda. Ütleksin, et see oli minu elus üks inspireerivamaid hetki.
Aga ma ei ole veel sellega loo lõpule jõudnud!
PROMENAADI
JÕULUKUUSK
Ei mäleta enam, kas oli järgmisel või ülejärgmisel aastal – hakkan unustama – kui olin jälle Eestis, jaanuari alul. Läksin promenaadile. Meie maja oli juba lammutatud ja krundil suur prügihunnik. Keegi oli prügihunnikule visanud jõuluõhtust ülejäänud jõulupuu – mõned ehted veel küljes. Vaatasin lähemalt ja nägin, et kuuse juured olid veel värsked. Kraapisin prügihunnikusse suure augu ja pistsin kuuse, koos juurtega, augu sisse. Lahkusin. Kui tulin tagasi Eestisse, vist paar aastat hiljem, läksin ma jälle Promenaadile ja ennäe, kuusk oli juurdunud ja umbes minu pikune.
Olin seda kuuske jälginud iga kord, kui Eestisse jõudsin. Linnavalitsus on selle krundi nüüd omaks võtnud, aga kuuse sinna jätnud. Kuusk on nüüd peaaegu sama pikk ja uhke kui kuulus jõulupuu New Yorgi Rockefelleri Plazas. Ma jään lootma, et linnavalitsus ehib minu, õieti nüüd Haapsalu kuuske sama pidulikult kui New Yorgis. Mainin seda täna, kui jälle näide, nagu eelmises loos, et ka prügihunnikult on võimalik leida mõni ainulaadne hetk, mis vaimustab ja inspireerib. Neid juhuseid ei saa välja mõelda!
