Kuhu jäid Alo Mattiiseni isamaalised laulud?
Maarja Pärl Lõhmus
Selge mõtte jaoks on vaja vaikust ja minimalismi.
Vaja on saada vabaks vajadusest teenida poliitikute kiitust.
Võibolla tuleb leppida, et teenid poliitikute laitust.
Oluline on vaba kultuurimõtte arendamine, poliittuulte määramata.
Siiski, poliittuuled, tsensorid ja karistajad on 20. sajandi II poolel mitme põlvkonna jagu olusid määr anud. Samal ajal sai tuule tiibadesse nö “kitarriga muretsemine” – vabameelne muusika on iseseisvusmõtet koondanud ja edasi viinud neil poliitkontrolli aastakümnetel.
Poliitkontrolli aastakümned on tekitanud kultuurikatkestuse ja katkendlikkuse.
Nüüd on Eesti ühiskonna suur küsimus, kuidas anda üle põlvkondade pärand, kuidas see vormistada mäluks ja kultuuriks.
Näeme hulgaliselt kurbi näiteid, kus pärand on häbunud või hääbumas, mäluks ja kultuurivundamendiks vormistamata.
Näeme hulgaliselt kurbi näiteid, kus paguluses tehtud kultuurijõgi pole jõudnud tagasi ühisesse kultuurivoosängi, jääb kultuurilooks vormimata; selle jälgi tuleb otsida tagantjärgi mäletajate, paberite pealt. Üks selliselt oma algeesmärgist hajunud on Okupatsioonide Muuseum, mis mõned aastad tagasi moondudes Vabamuks, ei keskendu enam Okupatsioonide teemadele, “sest see on nii hirmus”.
Eesti ühiskonna juurtel tuleb ikka peatuda, kui ristteel seis end järjekordselt ilmutab.
Kolm pärandmõtet maestro Roman Toilt
2014. aasta suvel ütles maestro Roman Toi kõigi oma tegutsemiste printsipiibiks:
“Taevataat, ole nüüd kena poiss, hoolitse eesti keele eksistentsi eest!”
Rene Eespere laulu “Ärkamisaeg” (1983) esitust Melbourne’i Eesti päevadel peab Roman Toi raudtrellide lõhkumiseks:
Nad olid tänulikud mitte ainult Rene Eespere ilusa laulu eest, vaid ka seepärast, et AUK EESTIMAALE OLI TEHTUD!
See laul Toronto Estonia koori esituses Melbourne’is tegi raudtrellidesse augu, mis veel paar aastat varem New Yorgis oli olnud võimatu – New Yorgi Eesti Kultuuripäevade laulupeole Rene Eespere laulu “Ärkamisaeg” Eesti NSV-st ei lubatud.
Roman Toi intervjuu üks kõrghetk on laulupidude mõtte sõnastamine.
Margus Saar:
Ometi Te olete maailmas ringi käinud, kas Te olete selle fenomeni selgeks saanud, miks ometi eestlased käivad laulmas ja miks kusagil mujal ei laulda nii nagu me Laulupeol kokku saame?
Roman Toi:
Aitäh, te andsite mulle ühe toreda võtme kätte, mis võib-olla ei lähe, aga ma teen selle paugu – tuletame meelde aastat 1869. See laulupidu ei olnud ju üldse laulupidu. Ta oli see päev, kus eestirahvas oma turja sirgeks lõi.
SEE MÕTE ON PRAEGU VEEL ELUS.
- vt https://jupiter.err.ee/1609005917/kohtumine-roman-toiga
Eesti ühiskonna vanemad kihid, kus näeme eksistentsiõiguse ja kultuuriõiguse pinget
Eesti ühiskonna arenguid 18. sajandil võime vaid ette kujutada – igatahes oli lõunaeesti keel sedavõrd aktiivne ja elujõuline, et olulise piibliosa – Vastse Testamenti – tõlkisid ja avaldasid 1686 Kambjas Andreas ja Adrian Verginius just lõunaeesti keeles. 337 aastat tagasi kees elu omades vormides, millest tänapäeval üha rohkem teada tahetakse, mida uurida tuleb.
Aga Vastse Testamendi tähtsus ka lugema õppimisel.
217 aastat tagasi, kui Kanepi pastor, Pärnust pärit poiss Johann von Roth, 1806. aastal lõunaeestikeelset “Tartu Maarahva nädalalehte” välja andma hakkas, reageeris tolle aja sotsiaalstruktuur – mõisnikud läkitasid tsaarile palve leht sulgeda, sest lehe mõjul hakkab talurahvas liiga eneseteadlikuks muutuma, see tuleb peatada.
Mõelda vaid, mis üks eestikeelne ajaleht vähem kui ühe aastaga teha võib – see võib inimestes äratada eneseteadlikkuse.
Leht suleti 1806. aasta jõuludel ja numbrid hävitati, sest parunite arvates muutus maarahvas liiga ülbeks.
Seega, 217 aastat kultuuri ja poliitika vastandust Eestis, kui lugeda, et 1806. aastal ilmunud Tartumaa ajalehe tuules toimus esimene kollektiivne peatõst.
Liiga palju pidusid?
Pärast tänavust noorte laulupeo jõudis avalikkusesse plaan liita noorte laulupeojärgmiseks laulupeoks kokku selle “päris” laulupeoga.
Kuidas saab kokku liita – siis pole kumbki nii fookuses. Osa lastekoore lihtsalt lõpetavad, kui pidu ei paista. “Noorte laulu- ja tantsupidu toimub 2028. aastal koos üldpeoga” (Tartu Postimees) https://tinyurl.com/5t4299f9.
SEE MÕTE ON PRAEGU VEEL ELUS.
Laulupeo kohal on viimastel aastatel kummaline enesetsensuur, kui Alo Mattiiseni laule peetakse liiga isamaalikeks.
Nii ei olnud 2019. aasta laulupeo kavas Alo Mattiiseni isamaalisi laule – liiga isamaalised.
Nii ei olnud ka 2023. aasta noortelaulupeol Alo Mattiiseni isamaalisi laule.
Miks?
Öeldakse, et ei mahtunud, kavasse sobivaid laule oli rohkelt.
Ometi on kõigile selge, et isamaalistel lauludel, mida on varasemalt laulupidudel esitatud, on jätkuvalt sobiv koht repertuaaris, sest laulupidu peaks olema kõige muu kõrval just ka kultuurikatkestuste ületamise koht, mitte kultuurikatkestuste tekitamise koht.
Mis võib inimese mõtlemises olla vigast, kes ütleb, et Alo Mattiiseni laulud on LIIGA ISAMAALISED.
Kas nende inimeste jaoks on laulupidu taas poliitkorrektne üritus, pigem hea tsaari kui isamaa ülistus?
Mäletatavasti on laulupeol “Mu isamaa on minu arm” hakatud laulma ka spontaanselt, ilma dirigendita.
See laul polnud laulupeole “lubatud”.
Kes kaasajal otsustab, mida võib laulupeol laulda ja mida ei või laulupeol laulda?
Kes on need inimesed, kelle arvates Alo Mattiiseni isamaalised laulud on vabas Eesti Vabariigis ikka veel või jälle “liiga isamaalised”?
Kes küll mõtleb, et laulgu seal laulupeol mida tahes, peaasi, et oleks vähem isamaalisust…
Maarja Pärl Lõhmus
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu