Eesti ja eksiilkirikute suhtes on ilmunud häid artikleid. Ometi, millised peaksid olema meie tuleviku püüdlused? Näib, et puudutamata on jäänud küsimus – mis, õieti kes, on Kogudus?
Vastusena tärkab tavaliselt silmade ette terava torniga telliskiviehitis. Aga sisuliselt? Kreekakeelne sõna “kogudus” (“ekleesia”) tähendab “Väljakutsutute kogu”, olgu siis kas lokaalse kogudusena või universaalse müstilise Kristuse ihuna.
Originaalselt tähendas kreeklastele “väljakutsutute kogu” isevalitsevat demokraatlikku ühikut. Vana-Testamentlik vaade näeb kogudust kui teokraatlikku ühiskonda, kus Jumal valitseb. Uus Testament läheb aga palju kaugemale, defineerides kogudust Kristuse ihuna: –”et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, au Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema tunnetamises… millega ta on olnud mõjuv Kristuses… ja asetas kõik tema jalge alla ja pani tema kõigi asjade üle, peaks kogudusele, kes on tema ihu.” (Ef. 1:17 20-23).
Martin Luther näeb tõelist kogudust ehk kirikut (sõnast “kürios” – s.t. Issand) kui pühade usklikkude kogu – kirik on vaimulik rahvas, Jumala tõeline rahvas, uuesti sündinud Pühast Vaimust.
Sellega kirik pole mitte ainult organisatsioon, vaid primaarselt organism, millise, kui maailmast väljakutsutute kutsumus on mitte niivõrd päästa maailma, vaid esmalt inimesi maailmast välja päästa, tuues nad hingevaenlase mõjusfäärist Jumale perekonda…. “aga kõigile,kes teda (Kristust) vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad tema nimesse.” (Joh. 1:12).
Kas kirik on positsioonis järgida sellist kõrget kutsumust? Muidugi, perfektset kirikut pole olemas. Räägitakse küll kellestki, kes perfektset kirikut otsis, – ja viimaks arvas sellise leidnud olevat. Kahjuks, niipea kui tema ise sinna läks, siis see kirik ei olnud enam perfektne… Siiski, meile julgustuseks – kas see pole Jumala au, et Tema perfektsus töötab inimlikus ebaperfektuses?
Mis peaks siis olema meie tähelepanu tulipunktiks? Kõigepealt Kristuse isik – “te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemas… ja maailma otsani.” (Ap. t.1:8). Ristikiriku missioon on misjon: See tähendab võita Jumalale tagasi kadunud maailma – olles samal ajal ustav ka piskus alates oma kodust, eluga, sõnaga ja kui tarvis vaikusega. Ent on võimatu saavutada vaimulikku resultaati puhtinimlike vahenditega. Vajame Kristuse osadust ja Püha Vaimu võidmist! Siin on nähtav Jumala kriteerium kogudustele, millega Tema meie elu ja kogudusi hindab. Graafiline illustratsioon selleks leidub Kristuse sõnumis Väike-Aasia seitsmele kogudusele Ilmutuse raamatus, millistest kogudustest esitame kahte, nagu loeme 2.-s ja 3.-das peatükis:
“Ja Smürna koguduse inglile kirjuta: “Nõnda ütleb esimene ja viimne, kes oli surnud ja on saanud elavaks: Ma tean su viletsust ning vaesust – kuid sa oled siiski rikas.”
Smürna on pilt tõelisest Kristuse kogudusest. See oli küll vaene viletsate olude tõttu, ehkki vaesus iseenesest ei tarvitse tähendada vaimulikku edu, aga see kogudus oli ustav ja pealegi tagakiusu all. Tähedab ju selle koguduse nimigi “Smürna” mürri, millist ainet kasutati meditsiiniliseks otstarbeks ja balsameerimiseks. Ometi nimetas Kristus seda kogudust rikkaks vastandina Laodikea kogudusele.
“Ja Laodikea koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Aamen, ustav ja tõeline tunnistaja, Jumala loodu algus: “Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm või kuum!” … Sa ju ütled:”Ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.”
See kogudus oli Jumalast ära libisenud. Võib olla, et suur osa neist polnud iialgi korralikult Jumala juure tulnud. Kristus kurdab, et isegi tema pole sinna kogudusse sisse pääsenud. Ta ütleb: – “Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juure ma lähen sisse…” (Ilm 3:20).
Sõnumitel nendele kogudustele on applikatsioon ka tänapäevaks mitmekordse prohvetliku tähendusega. Loomulikult Kristus rääkis kõigepealt tolleaegsete kogudustega Väike-Aasias, aga sõnum kuulub ka igale vastavale koguduse tüübile kaaseksisteerides läbi aegade ning sõnumis peegeldub ka ristikiriku areng läbi aegade kuni Kristuse taastulekuni.
Smürna – vaene rikas kirik. Laodikea – rikas vae-ne kirik. Mõlemate kirikute karakteristika on olnud ja on veelgi ka tänapäeva maailmas. Vaimulik tõus ja mõõn on läbinud terve ristikiriku ajaloo. Mõõna põhjuseks on alati olnud katkenud vahekord Kristusega. Sotsiaalsed, majanduslikud, kultuurilised, rahvuslikud ja poliitilised probleemid nõuavad oma osa, kuid on siiski sekundaarsed.
“Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele ja mitte Kristusele. Sest temas elab kõik Jumala olemise täius ihulikult.” (Kol.2:8))
Laodikea kogudus esitab ainult pretendeeriva kiriku tüüpi välise Jumalakartuse fassaadiga, mille taga ometi haigutab Jumala tundmise puudus, tühjus ja pettumus.
Tänapäeva kirikud on enamasti luksuslikud, modernsete sidepidamis- ja trükitehnika vahenditega. Aga sisuliselt?
Vara-ristikirikul ei olnud raadiot, televisiooni ega autosid, ka mitte seminare, isegi mitte Uut Testamenti tervikuna – ometi levis evangeelium üle enamiku tolleaegse tuntud maailma juba ühe põlvkonna vältel, sest Pühal Vaimul oli ruumi töötada koguduses.
VAENE RIKAS – või RIKAS VAENE KIRIK? Siiski “vaene rikas kirik” ei tulene mitte niivõrd teatud kiriku ringkondadest, vaid koosneb igas koduguses neist, kes on tõeliselt Kristuse omad. Need liikmed käivad kitsast teed mööda, mis ometi iialgi ei ole nii kitsas, et kõrval kaasa astumiseks Kristusel ruumi ei oleks.
Tuues paralleele Ilmutuse raamatu kogudustest, ei peaks meie mõtted mitte vajuma pessimismi. Pigem, enesevaatlus juhtigu meid kõigepealt tänule Jumala kandva ja hoolitseva käe eest, ning ütlema “Eben-Eeser”, mis tähendab “abi-kivi”, “siitsaadik on Jehoova meid aidanud!” (I. Raam. 7:12). Tänulik süda on avatud Jumalale ja kõlisedes kiitusest Jumalale kogeme midagi taeva atmosfäärist.
Samuti “abikivi” ärgu olgu ainult teetulbaks,vaid ka suunanäitajaks. Millises suunas? Nende käsitletud kahe koguduse kontrasti kõrval leiame mustri tuleviku pürgimuse suunaks, seda juba esimsese ristikoguduses, Apostlite tegude raamatus, pt. 2:41-47.
Selle koguduse liikmeid iseloomustatakse:
1. Päästetud liikmed: “Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juure neid, kes päästeti.”
2. Usu- ja palvekindlad liikmed: …”jäid alati apostlite õpetusse, osadusse, leivamurdmisse ja palvetesse.”
3. Jumalat austavad ja teenivad liikmed: —“viibisid iga päev ühel meelel pühakojas (muidugi meil on suured distantsid)…kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures.”
4. Püha Vaimu saanud liikmed: …”Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on tema selle välja valanud, nõnda nagu teie nüüd näete ja kuulete”.
Sina ja kirik? “Kellel kõrv on see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb.” Refräänina jookseb see läbi sõnumitest Ilmutusraamatu kogudustele ja ka nende tänapäeva tüüpidele. Ainult kogudustele? “Kellel kõrv on ? – Kõrva omanikuna kuulub Kristuse sõnum ka igale indiviidile.
Sina ja kirik? Sa vajad Kristuse kirikut Kristuse elu istutamiseks ja kasvuks sinusse. Kristlus on Kristus: Kristus kus? “Kristus teie sees, auhiilguse lootus”. (Kol.1:27).
Ent kirik vajab ka mind ja sind “kui elavad kivid vaimulikuks kojaks.” Kristus on ise sellise koja nurgakivi. (I. Peetr.2:4).
Ja veelkord – sina ja kirik, milleks?
Selleks, et sina võiksid olla võitjate reas: “Kes võidab selle ma teen sambaks oma Jumala templis… ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna nime, Uue Jersuusalemma nime, mis maha tuleb tae-vast”. (Ilm.3:12)
Abipraost em.Valdeko Kangro
