Teenistus toimus 10. septembril 2023 E.E.L.K. Chicago Esimese Koguduse jumalateenistusel
Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Tähistame septembris Eestist suurpõgenemise 79. aastapäeva ja kodumaalt lahkumist. Päevauudiseid vaadates televisioonist tulevad meelde mälestused põgenikupäevadest nendele, kes põgenemise läbi elasid. Isegi meil, kes sündisime Ameerikas pärast seda, kui meie vanemad olid juba siia jõudnud, on valus vaadata, kuidas põgenikud magavad põrandatel ja seisavad nende väheste asjadega, mida nad said endaga kaasa kanda ja vaatavad ebakindlalt ringi. Nad ei tea, mis järgmine samm võib olla ja kuhu neid viiakse või kuhu nad peavad minema.
Minul oli valus näha televisiooni uudistes, kuidas ukrainlased trügisid rongide peale, et pääseda lääneriikidesse. See tuletas mulle meelde pilte eestlastest 1944. aastal sadamates ja väikeste paatide peal, et põgeneda enne, kui Nõukogude Liidu võimud täielikult okupeerisid Eesti kodumaa. Paljud arvasid, et see oli ainult ajutine äraminek ja et mõne nädala või kuu pärast saavad nad tagasi tulla. On huvitav, kuidas ukrainlased räägivad sama juttu. Eesti okupatsioon kestis ligi 50 aastat. Võib loota, et Ukraina on võimeline venelastest lahti saama lühema ajaga.
Miks inimesed põgenevad? Põhjuseid on mitmeid. Suurim põhjus on ehk, et nad tahavad oma elu päästa või kardavad, et kui nad ei lahkku, siis neid surmatakse või pannakse vangi. Mõned põgenevad, sest otsivad vabadust, kas poliitilist või isiklikku vabadust kohustustest või muust, mis on neile ebameeldiv. Jumal saatis Aadam ja Eeva välja Eedeni aiast, sest nad ei olnud enam usaldusväärsed. Sama tegi Jumal nende poja Kainiga pärast seda, kui Kain tappis oma venna Aabeli. Jumal leidis, et oli vajalik teda eemaldada teistest. Nõukogude Liit saatis kommunismivastased Siberisse ja vangilaagritesse. Mõned eestlaste järeltulijad elavad ikka tänapäeval Siberis.
Küsime, kuidas saaksime oma ligimesi hoiatada eesootavast hädaohust. Patt on hädaoht, millest ei saa aru need, kes ei ole üles kasvanud kristlikus perekonnas ja kristlikus ühiskonnas, ei ole harjunud jumalateenistustest osa võtma ega käi regulaarselt kirikus. Nad ei tunne Piiblit ja Jumala õpetused on neile võõrad. Neil on vaja kuulda õpetust Jumala riigist ja sellest, kuidas pattu tegemine viib eemale Jumalast. Nad hukkuvad, kui nad oma patte ei kahetse ega usu Jeesusesse. Nendele peab kuulutama, kuidas Jeesus suri kogu inimkonna pattude lunastuseks, sinu ja minu ja et Jeesus tõusis üles surmast, saavutades sellega võidu üle Saatana.
Paljud ei saa õieti aru, kui kardetav on Jumala salgamine ja patu tegemine inimese hingele. Nad arvavad, et Saatan on mingisugune naljakuju, kelle moodi inimesed riietuvad mardisandipäeval, et teisi hirmutada. Nad ei saa aru, et kurjus tuleb Saatana kaudu ja et Saatan on kaval ja kasutab ära inimeste väärarvamust, et Saatanat pole olemas ning et neil ei ole midagi karta. Mõelge, kuidas kuritegu on kasvanud samal ajal kui kirikus käimine ja inimeste usk on kahanenud. Ka tänapäeval ei taha inimesed kuulda karistustest ja halvast ning süüdistavad, et usklikud on vihkajad, kitsameelsed ja pahatahtlikud, kui nad räägivad sellest, mis on Piiblis kirjas ja mis on Jumala tahtmise vastu. Meie oma usklikus elus võime öelda, et me kõik püüame põgeneda pattudest ja Saatana mõjust. Me proovime teha seda, mida Jumal meile on õpetanud läbi prohvetite ja Jeesuse kaudu. Meie terve elu maa peal on ettevalmistus selleks, et kui me siit lahkume, meie tee viiks meid taevariiki, kus on meie igavene ja igaviku kodumaa.
Meil on raske aru saada, miks Eesti oli ligi 50 aastat okupeeritud ja miks eestlased ja teised inimesed Ida-Euroopast pidid põgenema ja oma kodudest lahkuma. Ühest küljest see põgenemine hoidis m
õned andekad inimesed elus. Ta hoidis ka, et need inimesed ei elanud Nõukogude Liidu võimu all, kus nad oleksid võinud olla kurjategijatele kasuks ja aidanud Nõukogude Liidul olla isegi tugevam kui see oli. Selle asemel paljud andekad eestlased ja nende järeltulijad on olnud head ja produktiivsed kodanikud uutes maades, kuhu nad põgenesid. Neil oli ka võimalik Eestit aidata, kui Eesti vabadus taastati. Eesti on olnud eeskujulik liige mitmetes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu Euroopa Liidus, NATO-s ja ÜRO-s. Eesti on olnud Ukrainale ja ukrainlastele heaks sõbraks ja toeks, ning eestlased on oma kogemuste tõttu olnud efektiivsed rääkima Venemaa kurjusest ja selgitama, kui tähtis on, et eestlased Ukrainat toetavad.
Tänases evangeeliumis oli palju sisu. Me kuulsime, kuidas kristlased peaksid tegelema nendega oma seas, kes käituvad Jumala tahtmise vastu, et see inimene oma meelt ja käitumist muudaks. Me kuulsime ka, kuidas Jumal tahab, et me aitame nõrgemaid ja eriti hoiame lapsi. Piiblis on mitmes kohas Jeesuse õpetused, et me peame lapsi hindama ja ei tohi neile kahju teha. Viimaks, ja ehk tähtsamaks, on õpetus, et kus kaks või rohkem inimest on koos Jeesuse nimel, siis Jeesus on nende keskel, ja kui kaks kristlast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad igaüks paluvad, siis nad saavad selle Jeesuse Isa käest, kes on taevas.
Õnneks oli küllalt meid, kes palusid Eesti vabaduse eest, ja Jumal kuulis meie palveid. Meil on vaja üksmeelselt edasi paluda, et inimesed pöörduksid Jumala poole ja et Jumal õnnistaks edasi meid ja Eesti rahvast ja maad. Palume, et Jumal annaks inimestele Eestis ja üle maailma mõistust valida riigi juhte, kes teevad Jumala tahtmist. Nagu tänases epistlis kuulsime, Jumal on riigi juhid paika seadnud ja neid peab kuulama.
Taastatud Eesti Vabariik on suuremas osas olnud eeskujulik ja on ilusti kasvanud. Hiljuti Eestist tulnud inimesed on toonud uue elu Eesti asundustesse välismaades. Samal ajal on aga usk Jumalasse nõrgenenud. Palume, et inimesed pöörduksid Jumala poole tagasi. Palume, et Püha Vaim oleks Eesti rahvaga üle maailma. Palume, et võime rahus elada siin maal nii kaua, kui Jumal meid siit ära kutsub igavesele kodumaale taevariigis. Aamen.
