See oli hulk aastaid tagasi, kui “Vaba Eesti Sõnas” ilmus ülevaade ühest Eesti rahvuslikust pidupäevast.
Olen kahjuks unustanud, mis üritus see oli, kuid seda kirjeldades tõi ajaleht ära Eestile pühendatud, kauni sõnavalikuga luuletuse. Selle lõpus kirjeldati Päikese osa kõiges. Kahjuks on mul meeles vaid kaks viimast rida:
Kui kord kaob eestlaste keele kõla, Ära siis sinagi tõuse ja ela.
Kas on kellelgi meeles luuletuse ülejäänud osa, ta pealkiri ja luuletuse autor? Oleksin tänulik.
Raul Pettai 4 Lenox Court Montville, NJ 07045 [email protected]
