Lugedes Rääma mehe Rein Veidemanni artikleid eesti kirjandusest ja kultuurist, hakkas mind kummitama mõte, mida Pärnus käies ikka aeg-ajalt olen mõelnud. Küsimus on tegelikult lihtne: “kes kaitseb eesti keelt kui meie emakeelt, mis on kuulutatud meie riikluse omaette sihiks. Kehtiv Põhiseadus algab kinnitusega: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril; mis on rajatud vabadusele õiglusele ja õigusele; mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade…”
Seega peaks vabas ja iseseisvas Eesti Vabariigis asjad eesti keele ja kultuuriga olema kõige paremas korras. Me oleme rahvana nii kaua seda soovinud, et vabalt saaksime oma kultuuri arendada. Jälgides aga kultuuridispuuti ja eriti ametnike vaidlusi eesti teaduse ja ülikooli(de) teemal, tekib tunne, et põlgav suhtumine eesti keelde kui mingisse madalama rahva keelde, on varasemast mittevabast ajast tulnud kuidagi märkmatult kaasa.
19. saj II poolel ning 20. saj 80ndatel kutsusid venemeelsed ametnikud eestlasi üle minema vene keelele, kui ikkagi “suurema rahva- ja suuremaid võimalusi pakkuvasse venekeelsesse keeleruumi”. Samuti on ajaloost teada saksa rahvuslaste (aga eriti kadakate) eesti keele kultuurkeelte hulgast mahatõmbamise katsed. Tänane inglise keele “jumalikuks kuulutamine” pole kõrvalt vaadates varasemast survest palju erinev. See pole öeldud kuidagi võõrkeelte oskuse vastu, vaid kinnituseks – et kui meie kultuuriinimestel on midagi huvitavat maailmale öelda, siis nad leiavad motivatsiooni ka võõraid keeli õppida (sama on mere- ning kaupmeestega jne). Kuid kui inimesel pole midagi tarka öelda (ka kõrgetel ametnikel), siis selle mõttelise tühjuse edasiandmine isegi väga ilusas inglise keeles ei tõsta vaimset tühjust kuidagi eestikeelsest rumalusest kõrgemale.
Vahel tekib eesti kultuurist kirjutavate teadlaste töid lugedes tunne, nagu kirjutaksid nad küll eesti keeles, kuid tekst pole nagu eestlasele, selle kultuuri kandjatele suunatud. Teadusbürokraatia arvestab Eestis teaduspublikatsioonide puhul eelistatud seisundisse vaid ingliskeelseid (võõrkeelseid) töid. Siit tuleb probleem, et sageli avaldatakse artiklid eesti keeles kui aseainena inglise keeles avaldamiseks ettevalmistatud tekst. Seega, loed eesti kultuurist eesti keeles, aga sõnum on mõeldud teiste kultuuride kandjatele. Rein Veidemann viitab selle probleemi paremaks mõistmiseks ka eesti keelde tõlgitud Franz Kafka (1993–1924) lühiproosavalimikule “Aruanne akadeemiale” (Loomingu Raamatukogu 1962).
Franz Kafka oli sünnilt Praha poiss, aga ajalukku läks ta juudi päritolu saksakeelse kirjanikuna. Ega maailmakuulus Kafka oma saatuse keerdkäikude poolest meie Juhan Liivist, kes samuti ei tahtnud midagi oma loomingust järgnevatele põlvedel jätta, palju erine. Kafka avaldas eluajal vaid üksikuid novelle ja esseid. Suurem kuulsus saabus pärast surma, kui ta sõber Max Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor oli määranud põletamiseks. Kafkast sai nii üks 20. saj silmapaistvamaid kirjanikke, mitte sellepärast, et ta kirjutas võõrkeeles, vaid seetõttu, et tal oli mida ühiskonnale öelda, kuigi ta ise selle sõnumi suures tähtsuses oma eluajal kahtles. Kafka looming on tõlgitud paljudesse maailma keeltesse, sest see on kirja pandud keeles, mida autor kõige täiuslikumalt valdas.
Eesti vajab eesti kultuuriprioriteediga akadeemiat.
Ajal, kui Pärnu otsib teatud mõttes linnale indentiteeti, oleks mõttekas mõelda Pärnu Akadeemia loomisele. Pärnu Akadeemia võiks suunata oma tähelepanu just eesti kultuuri ja ilusa eesti keele kaitsmisele. Saksamaal, mis suur maa, on küll organisatsioone ja tunnustusi (näiteks Grimmide auhind), mida antakse just Saksa kultuuri arendamise eest ning neile intellektuaalidele, kes suudavad oma tööd kirja panna ilusas emakeeles. Eesti haritlastel võiks hinges olla aukohustus Kristjan Jaak Petersoni (1801-1822) jt meie kultuuri arenguks palju teinute ees. Seetõttu, kui ei kõla kõrvades meeldetuletus:
Kas siis selle maa keel/ Laulo
tules ei voi/Taevani toustes
ülles/Iggavust ommale otsida?
võib langeda keelelisse ja kultuurilisse nihilismi, nagu vahel juhtub isegi meie haritud kultuuri- ja haridusministritega. Selleks, et haritlase vaim ei väsiks, oleks vaja keskust, kuhu mõttekaaslased saaksid koguneda ning üksteist selles töös toetada. Peab tõdema, et 21. saj pole eesti kultuuri ja keele arengule lihtsam, kui oli näiteks 19. saj.
Milleks Pärnu?
Selleks on olemas vähemalt kaks olulist põhjust. Esiteks on hea tervise juures ja veel viljakas loomejõus suur arv eesti intellektuaale, keda kas suguvõsa juured või kooliharidus seovad Pärnuga. Teiseks on Pärnu viimasel kümnendil osanud läbi “akadeemilise palveränduri märgi” annetamise linnaga siduda päris suure hulga estofiile ja meie ajaloo vastu huvi tundjaid, kes kindlasti oleksid nõus loodava akadeemia töös osalema ja täiendavalt juurde andma seda rahvusvahelist fluidumit, millest Eestis sageli puudust tuntakse ka väga rahvusvaheliste erialade arengus.
Kuid Pärnu Akadeemia loomiseks on olemas veel üks kaudne, kuid väga mõjukas põhjus. Pärnu võib olla tõsiselt uhke, et selles linnas töötas Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846), Saksa päritolu literaat. J. H. Rosenplänter, kes oli sündinud 12. juulil 1782 Lätimaal, Valmieras postijaamapidaja pojana, jäädvustas oma tööga end jäädavalt meie kultuuri ajalukku. Olles õppinud Tallinna gümnaasiumis, Riias toomkoolis, lõpetas 1806. a Tartu ülikooli usuteaduskonna ja töötas 1808-1809 pastorina Toris; 1809. a kuni surmani Pärnu Eliisabeti koguduses. Suri 15. aprillil 1846 Pärnus, on maetud Pärnu Eliisabeti kalmistule.
Eesti kultuurilukku on Rosenplänter läinud peamiselt esimese eestiainelise sariväljande toimetajana, eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kogujana ning bibliografeerijana. Tänu temale algas eesti keele, rahvaluule ja kirjanduse aktiivsem uurimine. 1813-1832 andis ta omal kulul välja teaduslikku ajakirja ”Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (“Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks”), esimene teaduslik väljaanne, mis läbinisti oli pühendatud eesti keelele ja kirjasõnale.
Pärnus on isegi mälestisena riikliku kaitse all Kuninga 30 asuv endine pastoraadimaja ehk Rosenplänteri maja. Selle maja päästmine ja sellele majale Pärnu vanalinnas väärika funktsiooni andmine peaks olema kõigi eesti kultuurist lugupidavate inimeste südameasi.
Maja varasem lugu.
Kuninga 30 näol on tegu Eliisabeti koguduse omaaeg-se pastoraadimajaga, mis valmis 1759. a ja oli 1809-1846 koduks Eliisabeti koguduse õp. J. H. Rosenplänterile ja mitmele teisele koguduse õpetajale. Rosenplänter avas selles majas 1814. a maakeelse Eesti koolmeistrite kooli, mis ruumikitsikusele vaatamata valmistas lühikese ajaga ette rea hilisemaid silmapaistvaid ärkamisaja tegelasi. Rosenplänteri maja sümbolitähendust mõisteti juba 1988. a, kui Pärnu muinsuskaitsepäevadest osavõtjad avasid maja seinal mälestustahvli Rosenplänterile, mis on teinud hoonest ka ühe olulise uurimisobjekti. Olukord on piinlik, sest Kuninga 30 Pärnus on tänava kõige õnnetum maja, mis seisab tühjana ja on jäänud ilma peremehehoolest. Juba pikemat aega on olnud info, et Eesti riik kui maja omanik peab läbirääkimisi maja müüki panekuks Riigi Kinnisvara ASiga. Aga selline olulise sümboli väärtusega maja Eesti kultuurile vajab päästmist. Üheks võimaluseks oleks maja kordategemine ja selle andmine Pärnu Akadeemia kui eesti kultuuriga tegeleva teadus- ja haridusinstitutsiooni, koduks. Me ei ela ainult oma vajadusi rahuldades, vaid meie tegemisi peab kandma ka austus eelkäijate poolt tehtu ees. Suurim austus on aga oma eelkäijate väärika töö jätkamine.
Prof. Peeter Järvelaid
Pärnu Postimees/VES
