Me kolisime aasta tagasi Florida Allikamäele ehk Spring Hill’i Lõuna-Dakotast ja liitusime tänavu esmakordselt Kesk-Florida Eesti Seltsiga (KFES).
Lõuna-Dakotas olin mina vist ainuke teadaolev eestlane, mistõttu mul polnud seal mingit eestikeelset seltskonda. Mis parata, tuli siis õpetada ameeriklasest abikaasa Jack Walters eesti keelt kõnelema! Nii saimegi kodus inglise keele kõrval ka eesti keelt kasutada. Aga igatsus eestikeelsete kaaslaste järele oli mul mõistagi suur kõik need 17 aastat, mis me Lõuna-Dakotas Madisonis elasime.
Tavaliselt käisin igal aastal mitu kuud Eestis oma kirjandusuuringuid tegemas ja poega-pojapoega ning sõpru külastamas, kuid pikk pandeemia ning meie mullune suur kolimine läbi 8 osariigi võttis mitmeks aastaks ära sellegi Eestivõimaluse.
Seepärast olime üsna ootusärevad, kui sõitsime 3. detsembril tunnikese meist lõuna poole Largosse KFES-seltsi jõulupeole, mille peakorraldajad olid Birgit ja Vincent Delaidatti, Heikki ja Inne Joonsar ning Triin Karr.
Teate seltsi jõulupeo kohta saime väga lihtsalt seltsi Facebooki lehe kaudu, vt link, aga nüüd teame lisaks ka seda, et Kesk-Florida Eesti Seltsil on veebis ka oma aktiivne ja inforikas piltidega blogi, mida peab Lisa Mets, www.floridaestos.blog.
Olin eelnevalt olnud kontaktis peakorraldajate Birgiti ja Heikkiga, kes palusid teatada, mida meie ühisele jõulupeole kaasa tooksime. Algul mõtlesin, et küpsetan eestipärase kohupiimakoogi, kuna Heikki kirjutas, et vaja oleks just magustoite. Aga siis nägin ühe eesti meisterkondiitri suure pehme piparkoogi retsepti, mis pidi täitma kogu maja magusa piparkoogilõhnaga. Niisiis otsustasin küpsetada suure plaatäie just seda uutmoodi kooki (vt retsepti artikli lõpus). Mul oli arusaam, et kohale võib tulla ehk pisut üle 30 inimese, aga tegelikult osales meie suurepärasel jõulupeol enam kui 65 inimest, neist kümmekond last.
Rõõmsaks üllatuseks nägin kohe, et seltsis on mul tegelikult mitu varasemat tuttavat ja sõpra – Monika Orumaa, kellega olime koos mõni aasta tagasi KLENKI kruiisil; Jüri Toomepuu, kellel oleme koos kirjanik Elin Toonaga mitu korda varem kodus käinud ja kelle raamatuesitlustel Tallinnaski olen olnud, ja muidugi Lisa Mets ning Erkki Taada, kelle kaunist Florida kodu külastasime koos abikaasaga ca 17 aastat tagasi, kui ma esimest korda Floridas jõule veetsin. Rõõm oli näha vanu tuttavaid, aga saime ka palju uusi toredaid tutvusi.
Muidugi oli igaüks pingutanud ja toonud kaasa parimate eesti jõulutavade kohased toidud: ühisel laual olid verivorstid ja jõhvikamoos, seapraad, rosolje, täidetud munad jne, magustoidulaual meelitasid aga mitmesugused põnevad küpsetised, eeskätt kaks uhket eesti kringlit, kohupiimakooke, küpsiseid jm. Lootsin, et minu uutmoodi piparkoogikook ka teistele maitseb, ehkki see kook oli magusa toorjuustukreemi tõttu väga priske, lausa kaloripomm. Peo ajal keegi just midagi ei ütelnud, aga paar nädalat hiljem sain ootamatult sõnumi ühelt uuel tuttavalt, kes kirjutas, et tema abikaasa igatseb ikka taga seda pehmet piparkoogikooki. Jagasin neile lahkesti koogi retsepti.
Eraldi tänu väärivad seltsi liikmed Kaie Põhi Latterner, Anneliis Kuusik ja Rein Allikberg, kes veetsid kogu oma tänupühade nädalavahetuse küpsetades meie jõulupeo jaoks vägeva laari verivorsti. Peo lõppedes sain ühe väikese verivorsti fooliumisse keeratult koju kaasa. No küll maitses hea üle hulga aja!
Pidu kulmineerus mõistagi jõuluvana saabumisega, kes üllatas meid lustlikult nn õnneliku tantsuga. Jõuluvana rasket tööd aitas kergendada eriülesannetega päkapikk, saladuskatte all saan öelda, et see oli tegelikult seltsi liige Astrid Normet. Tal on lihtsalt niivõrd head sidemed jõuluvanaga, et teda sai usaldada kingijagamise juures.
Kingitusi jagas jõuluvana küll seekord ainult headele lastele. Mina tõlgendan seda nõnda, et täiskasvanud peaksid uuel aastal püüdma end pisut paremini ülal pidama kui lõppenud aast
al. Siis on ehk järgmistel jõuludel ka neil mingitki kingilootust!
Tegelikult saime meie seltsi jõulupeol ootamatu privaatse üllatuskingituse hoopiski Monika Orumaalt, kes oli minu jaoks kaasa võtnud terve suure kotitäie vanu eesti raamatuid, see oli vaid väike osa tema hiljuti surnud kasuisa suurest raamatupärandusest. Kuigi mul oli Eestis ja on ka siin Floridas üsna suur eestikeelne raamatukogu, selgus, et mul polnud varem ühtki neist raamatutest, mille hulgas oli päris mitu suisa bibliofiilset haruldust nagu näiteks Carl Robert Jakobsoni „Kolm isamaakõnet“, mille ta pidas Tartus 1868. a. Eestist eemal avaldatud raamatutest hindan kõrgelt neid teoseid: Andrus Saareste kaheköiteline „Kaunis emakeel“ 1952, Karl Ristikivi „Eesti kirjanduse lugu“ 1954, Bernard Kangro ja Arved Viirlaiu luulekogud. Jacki rõõmustas kogukas eesti keele õpik – Felix J. Oinase „Basic Course In Estonian“ (398 lk), mis välja anti Indiana Ülikoolis 1975 ja pisike, minulegi kasulik „Arvutikasutaja sõnastik inglise-eesti“ (autorid Vello Hanson ja Arvi Tavast, 1996). Meie igapäevaste eesti keele tundide vahelduseks kulub kindlasti ära ka ingliskeelne eesti naljade raamatuke.
KFES tõmbab ligi liikmeid ning sõpru lähedalt ja kaugelt: seltsi liikmed elavad üle kogu Florida – Tampa Bay ja Sarasota piirkond, Crystal River ja Spring Hill Kesk-Floridas, Cocoa Beach ja Daytona Beach idarannikul, Orlando piirkond, Kanada ja Eesti!
Foto: Erkki Taada
Ükski eestlaste pidu ei saa ju mööduda ilma laulu ja muusikata: selle eest kandis hoolt Eesti Vabariigi aukonsul, üks seltsi aktiivsemaid liikmeid, muusikajuht Kai Põhi Latterner. Peo lõpus tänati südamest suurepärase peo korraldajaid, peolaua katjaid, verivorsti meistreid, peoruumi kaunistajaid ja eelkõige seltsi tugevat juhtkonda, samuti seltsi Facebooki lehe pidajat Birgit Delaidatti’t.
Järgmine KFESi koosviibimine (lõunasöök supi ja võileibadega) toimub 21. jaanuaril 2024 kell 12-4 pm Seminole’is, kus asub seltsi laekuri Heikki Joonsare ja Inna Joonsare talvekodu kogukonnaklubi. Lähem info leidub nii seltsi FB lehel (Kesk Florida Eestlased) kui ka meie blogis www.floridaestos.com.
Kui soovite end lisada KFESi meililisti, andke oma soovist teada meiliaadressile [email protected].
Peomuljed pani kirja
Sirje Kiin, PhD,
LIA VIRKUSE PEHME PIPARKOOK
Lia: Küpsetan seda pehmet piparkooki alati esimesel advendipühapäeval, et kodu saaks imelist jõuluvürtsist piparkoogilõhna täis.
Teen seda juba ligi 20 aastat, “Pereköögi” ajast, mil mu lapsed olid väikesed! Rammusa toorjuustuglasuuri teen peale vaid pidulikumatel puhkudel, ilma selleta maitseb ka imehea!
Koogi ja foto autor: Sirje Kiin
Pehme piparkook toorjuustuglasuuriga, ahjuplaaditäis
5 dl keefiri või hapupiima
5 dl suhkrut
7 dl nisujahu
1 sl söögisoodat
3 tl jahvatatud nelki
3 tl kaneeli
(Sirje täiendus: 1-2 tl jahvatatud ingverit või siis on soovitatud ka pisut riivitud värsket ingverijuurt)
1,5 dl pohlamoosi
150 g võid
Toorjuustuglasuur:
400 g maitsestamata toorjuustu
3 dl tuhksuhkrut
1 tl vanillsuhkrut
(tl – teelusikatäis, sl – supilusikatäis, dl – detsiliiter – 1 dl on 100 grammi)
Pane keefir või hapupiim ja suhkur suurde kaussi. Sega hulka omavahel ühendatud kuivained (jahu, sooda, nelk ja kaneel). Seejärel sega hulka pohlamoos ja sulatatud või. Laota tainas kõrgete servadega suurele, küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-40 minutit. Kontrolli tikuga küpsust. Lase valmis koogil jahtuda.
Glasuuri valmistamiseks sega toasoe toorjuust tuhk- ja vanillsuhkruga. Kata pehme piparkook glasuuriga ja joonista kahvliga muster peale. Soovi korral puista üle kaneeliga ja kaunista marjadega.
(Sirje: kaunistasin punaste sõstardega, sest pohli USAs pole leida, külmutatud punased sõstrad sain Spring Hill’ist Poola delikatesside poest Cracovia).
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu