Ameerika Ühendriigid on paljude silmades kui unistuste riik, kuhu tahetakse jõuda iga hinna eest. Sel suvel oli mul võimalus tulla kuuks ajaks Washington DC-sse praktikale ning siinset elu nautima.
Ma olen pärit Tallinnast, kus ma õpin hetkel Tallinna Ülikoolis ja Euroakadeemias. Viimast hakkan sel akadeemilisel aastal lõpetama, kuid lõpetamiseks on vaja praktikat. Mulle naeratas õnn ja ma kuulsin oma õelt Piretilt, kes ise käis praktikal Kesk ja Ida-Euroopa Koalitsioonis (Central and East European Coalition), Ühendatud Balti Ameerika Komitee’st (Joint Baltic American National Committee – JBANC). Kuna ma õpin Euroakadeemias rahvusvahelisi suhteid, siis idee praktiseerida Balti riikide poliitikat Washington DC‘s organisatsiooni jaoks, mis on mänginud nii tähtsat rolli Eesti välispoliitikas, sundis mind kiiremas korras oma CV-d saatma.
Kuid kui nüüd päris ausalt rääkida, siis oma küllaltki lühikese elu jooksul ei olnud ma enne JBANC’st kuulnud. Põhjuseid võib olla selleks mitu: ma kasvasin üles juba vabas Eestis, kus meedial oli kiire oma poliitikute torkimisega ja kasuliku info jagamine väljaspool seda käis üle jõu; USA on kaugel ja paljudele inimestel on raske aru saada, kuidas see mõjutab meid Eestis; või hoopis üleüldine Eesti inimeste teadmatus JBANC’i rolli kohta meie välispoliitika toetamises ja kujunemises. Kuid ükski neist põhjustest ei vabanda mu teadmatust, kui arvestada, kui tähtsat rolli JBANC on mänginud, ja ikka veel mängib, et hoida meie pisikest ja kauget Eestit USA poliitikute kaardil.
JBANC loodi 1961. aastal ning selle asutajad, juhid ja toetajad on Ameerika baltlaste keskorganisatsioonid: Ameerika Läti Selts (American Latvian Association), Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (Estonian American National Council) ja Leedu Ameerika Nõukogu (Lithuanian American Council). JBANCi peamine eesmärk on esindada neid organisatsioone Balti küsimustes Washington DC-s ja mujal Ameerikas. JBANC oli suur toetaja NATO laiendamisel Balti riikidesse ning viisavabastuse programmile, tänu millele me saame nüüd reisida Ühendriikidesse ilma viisata.
Loomulikult on Eesti iseseisvus ja selle hoidmine väga paljude inimeste raske töö vili ja hetkel tehakse enamus sellest tööst Eestis. Kuid selleks ongi veel tähtsam, mida JBANC teeb kaugel USA-s. Eesti on pisike ja kui ta just parasjagu ei ole okupeeritud, siis enamus maailmast ei pane meid isegi tähele. Ning ilmselgelt ei soovi me sellist olematut tähelepanu. Nii et, see on väga tähtis, et Eesti oleks koguaeg kellegi silmanurgas ja huviringis, isegi kui me pole okupeeritud (sülita nüüd kolm korda üle õla).
Kui ma ükskord, peale suurt google’damist ja uurimist siia jõudsin, oli mul võimalus osa saada nii mitmestki huvitavast kohtumisest ja sündmusest. Minu töö JBANC-is on olnud vägagi mitmekülgne, kodulehekülje loomisest Marylandi Sõsarriigi kohtumiseni. Juba oma teisel päeval näitasid minu kolleegid, Karl Altau ja Peter Chereson, kuidas Washington DC-s lobby-tööd tehakse. Me käisime mitmes Kongressi liikme kontoris ning jagasime laiali JBANC’i infolehti, rääkisime ja tutvusime uute inimestega, et luua neis huvi JBANC’i tegevuse vastu.
Järgmisel päeval sõitsime Karliga Annapolisesse, kus toimus kohtumine Marylandi Sõsarriigi Programmi raames (Eesti on Marylandi sõsarriik) ning kus ma kohtusin Marylandi riigisekretär John P. McDonough’ga isiklikult. Juba nende esimeste päevade jooksul kohtusin ma nii palju erinevate inimestega, et pea läks täitsa sassi kõigist neist uutest nimedest.
Kolmapäevad olid meie linnapäevad, mis tähendab, et me lahkusime oma kontorist Rockville’s ja läksime Peteri ja Karliga Washington DC’sse kokkusaamistele Kesk ja Ida-Euroopa Koalitsiooniga ning teistele kohtumistele, mis Karl oli korraldanud.
Minu viimasel nädalal õnnestus mul osa võtta väikesest tseremooniast, mis mälestas Molotovi-Rippentropi pakti ja selle tagajärje ohvreid. Kuid tunnike peale tseremooniat, mu suureks üllatuseks, sain ka tunda oma esimest maavärinat, mis tõi kogu Washingtoni (ja arvatavasti ka teiste linnade) inimesed tänavatele. Järgmisel päeval sain vähemalt kasutada „maavärina stressi“ kui vabandust, miks ma hiljaks jäin.
Washington DC-s oleku ajal olen ma tutvunud nii paljude inimestega ja õppinud palju oma kallitelt kolleegidelt. Kõige huvitavam asi, mida ma õppisin, oli kui mitmedimensiooniline poliitika tegelikult on. Meie armastatud välisminister ja koos temaga välisministeerium ning ka Washingtoni saatkond peab palju-palju tööd tegema, et Eesti püsiks suurriikide huviringis. Kuid teda on ainult üks ja raske on ette kujutada, et kui just midagi eriti „erakordset“ ei juhtu, miks peaks keskmine USA poliitik huvituma Eestist, kui see tema valijaskonda ei mõjuta. Minu praktika JBANC’s õpetas mulle, et Eestile tähtis poliitika ei ole ainult see, mida teeb välisministeerium koos välisministriga, vaid ka see, mida teeb JBANC ja teised sarnased organisatsioonid, kes tuletavad poliitikutele meelde, et mis nemad teevad või ei tee Eesti suhtes mõjutab nende valijaskonda. Ja loodetavasti aitab see neil hoida ühte silma koguaeg Eesti peal, et nad ei unustaks…
Triin Laiverik
