24. veebruaril toimus New Yorgi Eesti Majas erakordne Eesti Vabariigi 106. aastapäeva tähistamine. Kuigi tegemist ei olnud juubeliaastapäevaga, viibis aktuse algus 15 minutit tänu “toredale” probleemile – nimelt oli nii palju eestlasi kokku tulnud, et saali uksel oli suur järjekord lausa alumise trepi lõpuni.
Kuigi kõik majast leitud toolid pandi kasutusse, jäid mõned paratamatult seisma saali lahtiste uste juurde. Kohaliku rahvale lisaks oli osalejateks palju külalisi nii Eestist (Tartust ja Otepäält) kui ka Chicagost ning New Yorgi naaberosariikidest.
NY Eesti Haridusseltsi kuldsetes aastates liikmete suust oli lausa kuulda meenutusi ammustest aegadest, kui selline järjekord oli Eesti Majas tavaline nähtus. Kokku osales aktusel üle 150 inimese.
Sellel aastal olid teadustajateks NY Eesti Kooli vilistlased Lydia Guerra ja Kirke Rajang. Nagu traditsiooniks, tõid lipud sisse Ilomai Kurriku juhendatud skaudid ja gaidid ning lauldi nii Eesti kui USA hümnid. Peale seda võttis sõna New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimees Carl Skonberg, kes luges palvuse ja võttis hetke ka langenute mälestamiseks. NY Eesti Segakoor (mille liikmeskond on viimase kuue kuuga kahekordistunud 26 lauljani) laulis võimsalt neli laulu: “Eesti lipp”, “Mu isamaa on minu arm”, “Veel kaitse, kange Kalev” ja “Ta lendab mesipuu poole” Krista Tassa juhendamisel. Peale seda teatas NY Eesti Kooli juhataja, (kes oli “Eesti presidendi vastuvõtu” näidendis ETV reporteri ametis), et meil on külas Eesti president ja tema abikaasa ning samuti paljud kultuurilised aukülalised. Külalised olid nimelt nii Eesti multikategelased (Lotte, Sipsik, Nukitsamees) kui muusikud (Nublu, Anne Veski), kirjanikud (Kristjan Jaak Peterson, Ellen Niit), sportlased (Anett Kontaveit) ja ka müütilised tegelased (Kalevipoeg, Olevipoeg ja Sulevipoeg) jne. Peale presidendipaarile õnne soovimist pidas väike president lühikese ja humoorika kõne ning lapsed laulsid “Eestimaa sünnipäev” ja “Eestimaa” laule sinimustvalgeid lippe lehvitades. Noor luuletaja Liisa Veski esitas kaks endakirjutatud südamlikku emakeelele pühendatud luuletust ja sellele järgnes laste tants “Kalli-kalli.”
Lühikõne pidas praegune New Yorgi Eesti konsul peakonsuli ülesannetes härra Tarmo Punnik, rõhutades just seda, et tema uks on alati lahti ükskõik, mis murede või küsimustega.
Järgmisena pidas aktusekõne Eesti Vabariigi suursaadik USAs härra Kristjan Prikk. Ta väljendas (eelnenud kavas kogetu põhjal), et just sellist eesti meelt ei kuule iga päev, ka Eestis ringi käies. Selline aktus teeb au ülemaailmsetele eesti kogukondade aktustele ja seda oleks raske üle trumbata. Järgnevalt mõned tema kõne põhipunktid.
Vabadussõja võitmine sada aastat tagasi on sama oluline siis, kui ka täna. Meie vabariigi aastapäeva kuupäeva kattumine Ukraina sõja alguskuupäevaga on teinud selle Eesti välisjulgeolekupoliitika viimase kahe aasta põhiteemadeks. See tähendab sama, mida Eesti on teinud kogu oma taastatud iseseisvuse aja jooksul – “tegelenud ellujäämisega Vene ohu tingimustes”. Ukraina abistamine on ka Eesti kaitsmine, kuid selle hind pole väike. Eesti valitsus otsustas hiljuti, et järgmisel neljal aastal kulutatakse 0.25 % oma sisemajanduse kogutoodangust Ukraina sõjaliseks abistamiseks. Seda tehakse 100% Eesti enda julgeoleku huvides. Suursaadik Prikk tõstis esile ka seda, et Eesti on pidevalt maailma edetabelite tipus maksusüsteemi konkurentsivõime osas, meediavabaduses ning laialt ja kiirelt kättesaadava interneti osas. Eesti on number 5 maailmas patentide osas, mis on välja antud naisleiutajatele. Kristin Tattar naisdiskgolfi valitsejana saavutas naiste laskesuusatajate võistlusel just maailmas neljanda koha. Ehk siis kokkuvõtlikult – Eesti naised on tõsised tegijad! Ta tõi esile ka ainsa eesti keelt õpetava ülikooliprofessori Indianas Piibi-Kai Kiviku, esimese eesti juurtega astronaudi Nicole Mann Aunapu ning Anna Hintsi rahvusvahelist tähelepanu saavutanud filmi eesti naistest “Savvusanna sõsarad”.
Ta lisas ka, et möödunud nädalal sai Eestist USA juhitud olulise klubi “Mineral Security Partner” liige, kuna Eesti on Euroopa suurim haruldaste muldmetallide ümbertöötleja.
Järgnevalt liikus suursaadik meie kohalikule kogukonna jaoks kõige aktuaalsemale teemale – peakonsulaatide sulgemine selle aasta augustis, millega koondub kogu Eesti konsulaarteenus ja ka karjääridiplomaatia ning oluline osa majandusdiplomaatiast Washingtoni. Ta väitis, et ideaalses olukorras ta teaks kohe 5-6 linna, kuhu isegi võiks konsulaate lisada, aga meil hetkel pole ideaalne olukord. Nimelt käimas on sõda ja kuigi ei valata Eesti kaitseväelaste verd, aga kõikides muudes sõjapidamise domeenides: majanduses, informatsioonilises ja diplomaatilises võitluses on “lahing” käimas igapäevaselt. Suursaadik Prikk rõhutas enda veendumust, et peamine ei ole kogukonnale maja või kontor, nimelt Eesti konsulaat ei asu juba ammu kunagises Johannes Kaivu või Ernst Jaaksoni sisse töötatud kontoris. Kõige olulisem on suhtlus kogukonnaga ja konsulaarteenuste kättesaadavus. Ta lubas, et suursaatkond töötab selle nimel – rakendatakse kombinatsiooni tehnoloogiast, aukonsulite võrgu laiendamisest ja diplomaatide lähetamist. Lisaks on kavas, et New Yorki jääb kultuuriatashee ja Eesti ettevõtluse esindaja. Kõik see on vajalik selleks, et eestlus elaks New Yorgis ka järgmised 100-200-500 aastat, et tema järeltulijad saaksid tulla Eesti Majja, kananahk ihul, kui lauldakse hingepõhjast eesti laule, kui loetakse luuletusi selliselt, et ta mõtleb, millal ta viimati tundis end eesti luulet kuulates samamoodi puudutatuna. Kõik selleks, et siinne kogukond tunneks end osana Eesti maailmast ja saaks jätkuvalt ise sellesse panustada. Suursaadik palus inimestel pärast aktust ja ka hiljem tema poole julgelt pöörduda ja lubas olla kättesaadav kogukonnale nagu ka hr Punnik ning andis lubaduse kogukonnaga tihedamaks suhtlemiseks.
Järgmisena esines Eesti sopran Hälis Rünk, klaveril saatis teda Cade Roberts. Hälis esitas neli lugu: “Linnukene mäe peal”, “Kui sa tuled, too mul lilli”, “Lapsepõlves” ja “Kodulaul”.
Aktuse lõpetas NY Eesti Haridusseltsi esimees Carl Skonberg, kes toonitas, et enamus Ameerikasse tulnud immigrante on assimileerunud, omandades inglise keele ja kaotanud suures osas oma etnilise identiteedi, kultuuri ja keele. Ta tõi näite, kuidas sakslased on rahvaloenduse alusel üks suurim etniline rühm, kuid saksa keel on USAs ära kadunud. “Meie, kui vanad olijad, väliseestlased, aga ka uued tulijad, kodueestlased, oleme kõik eestlased ja meie jääme edasi eestlasteks! Meil on oma Eesti Maja, Eesti kool, laulukoor, rahvatantsurühm, skaudid ja gaidid. Lisaks ka suvelaagrid, spordiüritused jne. Kõige tähtsam on meil oma keel – ilus eesti keel.” rõhutas hr Skonberg.
Aktus lõppes esinejate ja kõnelejate tänamisega ning aastapäeva tähistamine jätkus all baaris veel mitmeid tunde eesti söögi ja joogiga.
Elke-Liisa Lõhmus-Lewis
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu