Selleaastased köögiviljad – kartul, kapsas, porgand, kaalikas, peet jt – on meie talus korjatud ja talveks keldrisse pandud. Marjad põõsastelt on aga juba ammune minevik. Mul on tunne, et olen nüüd tõesti päristalunik! On üllatav, kui palju suudab inimene korda saata, kui ta mingi uue tegevuse käsile võtab ja õpib seda samm-sammult tegema. Paar nädalat tagasi ajas kartulipõld mulle hirmu nahka, täpselt nagu saagi all lookas õunapuudki. Mulle tundus, et neid miljoneid maa- ja puuvilju ei suuda keegi ära korjata!
Minu hea naaber Karl Kaska, puutöömeister, ja tema sugulane Siim tõid ühel päeval mulle talvepuid. Karli palkmööblit valmistav firma ei tegele mitte ainult mööbli valmistamisega, vaid neilt võib tellida ka küttepuid. Tänavuse talve kohta räägitakse, et see pidavat tulema külm.
Kui mehed kohale jõudsid, nägid nad mind istumas aidaukse ees, suured kotid õunu täis minu kõrval. Karl rääkis, et tema isa Jüri oli just pannud üles õunapressi mahla tegemiseks, ja asetas meie talu õunakotid autokasti, et saaksime koos mahla teha.
Vahel tundub mulle, et ma olen kangesti meie talu koerte moodi, kes laisklevad seni, kuni keegi õue astub. Siis muutume energilisteks ja hakkame tegutsema. Küllap ma oleksin jätnud õunakotid aita, kui Karl poleks tulnud ja mind tegutsema pannud. Nüüd aga veetsin ma kaks toredat päeva koos Kaskadega tohutus koguses õunamahla tehes.
Lija Kaska, keda kohalikud tunnevad nii tema viinamarjaistanduse kui ka entsüklopeediliste teadmiste tõttu aianduses, tutvustas parajasti oma talu majapidamist Osula tüdrukutele, kes käivad Sõmerpalu kooli 7. klassis. Osula poisid olid samal ajal mujal ekskursioonil, tutvudes rohkem tehniliste aladega. Tüdrukud seisid lausa järjekorras, et saada maitsta Lija meloneid, viinamarju ja värsket õunamahla, ning olid kindlad, et poisid kadestavad neid, kui kuulevad, kuidas nad siin maiustasid.
Teise päeva õhtuks olin ma meie õuntest pressinud välja 60 liitrit värsket mahla.
Lija andis mulle käärid ja kasti ning lubas mul lõigata enda jaoks ka viinamarju. Pakkisin lõpuks oma Lada head ja paremat täis ja sõitsin koju.
Kodus valasin mahla kaheliitristesse kokapudelitesse ja asetasin külmkappi. Nii on mul pikaks ajaks võtta värsket kuumutamata mahla. Kuumutamine muudab alati mahla maitset. Paarkümmend liitrit tuli mul siiski ka talveks pudelitesse villida ja üle kuumutada, sest külm-kapis ei olnud nii rohke saagi jaoks ruumi. Panin need talveks keldrisse teiste mahla- ja moosipurkide juurde.
Muidugi olen ma lapsekingades selles, mis puudutab talupidamist, aga mu head naabrid on mulle siin palju abiks olnud nii nõu kui jõuga. Eks nad ole vahel pidanud ka peenikest naeru, kui ma mõne vea olen teinud. Sel sügisel rääkisin neile seda juttu, et ma ei võtnud kohe kõiki kartuleid üles, vaid jätsin väiksemad veel põllule kasvama. Igatahes jäid nad algul seda juttu uskuma…
Seda pean küll tunnistama, et olen kõikidest oma eksimustest omad järeldused teinud ja loodan, et järgmisel aastal olen jälle targem. Puudutagu see siis kas kartulikasvatamist või tomateid kasvuhoones. Seetõttu juba ootan kevadet, et jälle uut hooaega alustada. Ja võib-olla sellepärast talunikud teistest inimestest erinevadki, et nad ei tee oma tööd mitte äri pärast, vaid see on nende elustiil. Nad on parandamatud optimistid. Isegi parimail neist, kes teevad kõike nii, nagu peab, võib mõni aasta ebaõnnestuda, sest ilmataat on saagi rikku-nud.
Mark Twain on öelnud, et lillkapsas pole muud kui diplomeeritud kapsapea. Mulle tundub, et just see iseloomustab kõige täpsemalt minu pingutusi talunikuna siin Lõuna-Eestis – mina olen küll kapsapea, aga ma teen näo, nagu ma oleksin lillkapsas.
Viido Polikarpus
