21. septembril avatakse Pärnus suurpõgenemise 80. aastapäeva mälestussammas, kui 1944. aastal kümned tuhandeid põgenesid väikeste vaevalt merekindlate ülekoormatud paatidega – mõned isegi sõudepaatidega – vene armee pealetungi eest.
Kui mitu paati, on siiani teadmata, kuigi teada on, et kolm randusid Rootsi. Üks nendest paatidest on näitusel Vabamu muuseumis.
Olin kaheksa-aastane, kui me 22. septembril sügavas videvikus lahkusime Nõva rannast 27-jalase vana remonditud kalapaadiga, pardal 33 isikut.
Läänemere ületamine võttis kolm päeva, sest järgmine päev tõusis suur torm, mis pidi meid hukkama, sest paat hakkas lekkima, aga siiski jõudsime vett välja uhada sama palju kui sisse tuli. Me triivisime Rootsi poole, kuni üks Rootsi päästelaev nägi meid, võttis meid sleppi ja viis meid sadamasse.
23. juulil 1948 lahkusime Rootsist ühe üle 70-aastase ja 72-jalase kalapurjekaga, mille lastiruum oli ümber ehitatud, et kalade asemel transportida inimesi. Meid oli 69, noorim veel imik, kuni üle 60-aastase naiseni.
20. septembril, 59 päeva hiljem, randusime pidevalt lekkiva paadiga, mida oli tarvis iga paari tunni tagant pumbata, Wilmingtonis, Põhja-Karoliinas.
Meid viidi Ellis Islandile ja laev Prolific, mis teekonnal elas üle kaks suurt tormi, viidi kuskile kai külge, kus keegi polnud vett välja pumpamas ja seal ta siis vajus. Tema töö oli tehtud.
Meie suurpõgenemise retk kestis neli aastat ja üks päev.
Jah, oli tõsi. “Ei tea, kuhu viivad meid saatuse tiivad ja maha jäid kodumaa rannad ja liivad. Ei tahtnud minna, aga jääda ei saanud”.
Meie põgenemise lugu oli kord Vaba Eesti Sõnas.
Indrek Lepson
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu