Möödunud nädalal käisin ma hobimesinike reisiga Lätis ja Leedus. Leedus küll vaid korraks üle piirijõe ja tagasi. Aga reisi kõige kaugem punkt oli säetud vastu Valgevene piiri Daugavpilsi linna, mille kohta just enne ärasõitu lugesin, et venelased praalivad, et just see linn on meie Narva kõrval linn, mis kõige kiiremini sõja korral venelastele alla andvat. Ja tõepoolest seal on 70 000 elaniku hulgas vaid 5 % lätlasi.
Aga enne tuli meil läbida Riia lähedased alad. Põnev oli giidilt kuulda, et Valmiera kant on nüüd selgelt võtnud suuna Eesti kaubaturistidele. Ehituspoodides on eestikeelsed sildid ja tööle olevat võetud ka eesti keelt oskavad müüjad. Koguni muuseumis olevat eestikeelsed tekstid infotahvlitel. Ka olevat valmieralased huvitatud eestlastega europrojekte algatama ja koostööd tegema. Selle piirist vaid poolesaja kilomeetri kaugusel asuvasse Läti linna viib nüüd ülihea ja kiire autotee, nii kiire, et Riiga sõitvatel eestlastel tuleb sealkandis üksjagu liikluskaamera trahve maksta. Aga see on ka Läti teede musterala. Juba Riia ringteedele võidki sadadesse valgusfooridesse ummikutesse jääda, asfaldis on selliseid löökauke, milles on lihtne ratas kaotada. Kõrvalteed, mis reeglina kruusateed, on nii treppis, et üle 30 km/h sõitagi ei saa, ei tasu end sinna lasta juhatada.
Aga on meeletult palju asju, mis Lätis paremad on. Nende mets on palju vähem maha raiutud, leidub väga ilusaid vanu metsi ja raiesmikule jäetakse kasvama vanad suured tammed. Võõrliikide hävitamisele nad sellist rõhku ei pane nagu Eestis, nii on Riia ringtee ümbrus täis sosnoski karuputke, mille hävitamisele meie riik igal aastal 360 000 eurot panustab. Küll rõhutakse linnades kaunite lilledega peenardele ja amplitele, iga linn on otsekui aiandusparadiis. Paljud eestlased käivadki Lätis aiandustooteid ja taimi ostmas ning loomulikult ideid ammutamas. Läti taimed on kolmandiku võrra odavamad, nõndasamuti nende kohalik toit, millele ei rakendata sellist maksumäära nagu sissetoodule. On kogukondlikke turge ja laatasid, kus ei tohi müüa aiasaadusi, mis toodetud kaugemal kui 50 km. Ja erinevalt meist on olemas veel majapidamisi, kus peetakse 1-4 lehma, nagu meilgi varem. Veterinaarkontrolli euronormatiividega lajatamine kaotas selle meil 20 aastat tagasi.
Põnev oli ka näha, et neil ei ole sellist sambadraamat nagu Eestis. Neil on alles kõik pisikesed punamonumendid ja väärikalt seisab ka eestlastele võidule pühendatud vabadussammas Võnnus ehk praeguses Cesises.
Lätlased ei suuda ära imestada meie jaanipäevakombeid ja vabariigi aastapäeva kombeid. Tõepoolest suurem osa eestlastest käsitab tänapäeval jaanipäeva suuremat sorti grillipeona. On vaid maakogukonnad, kus meil traditsioonid säilinud on. Ilmselt ei ole ka linnalätlaste hulgas asi teisiti, aga ma tean eestlasi, kes sõidavad jaanipäevaks Lätti, et osa saada nende pärgade tegemisest ja ilusatest jaanikutest sõira ja teiste kohupiimatoodete ning laulumängudega.
Ja eks me isegi imestame, miks meie kõige pühamal päeval – vabariigi aastapäeval istutakse peredega laua taha, valge viina ja kiluleibadega ning jälgitakse televiisorist presidendi vastuvõttu, kiuslikult kommenteerides sel ajal osalejate kleite ja väljanägemist. Üks asi, mida lätlastelt üle võtta, on kindlasti taasiseseisvumispäeva 4. mai komme istuda kogukondadega valgete linadega laudade taha ühiselt sööma. Tänapäeva läti lapsed pididki seda teadma valgete linade päevana, mis tegevat kooliõpetajatele natuke tuska, et päeva algne tähendus on ununemas.
Küll on lätlased palju usklikumad, nii katoliku- kui ka õigeusu kogukondadena, eestlane vaatab ikka pühade puude poole ja räägib lindudega.
Daugavpilsi ümbruse Latgale ala meenutab natuke meie Setomaad, kus inimesed on ehk veidi vaesemad ja omapärase murrakuga, millest ka kõik lätlased ei pruugi aru saada. Nii oli see juba enne nõukogude võimu. Aga mitmed linnad kaotasid sealkandis Teise ilmasõja ajal oma elanikkonna ja pommitamise tagajärjel ka elamispinna, tasapisi valgus sinna asemele mööda raudteid palju venelasi, kuid Läti on oma keelereformiga meist tublisti ees. Samas tuleb tunnistada, et kuigi näiliselt on kõik lätikeelne, siis inimesed kõnelevad suuremates linnades siiski vene keeles ja on ka vene kultuuriruumis. Linnavalitsused olevat pidevate tülide ja korruptsiooniga kiires vahetumises nagu meilgi. Linna rahade eest SPA-hotellide ehitamine on sealgi moes, nii nagu meil näiteks Tõrvas, Rezekne linna 9 miljoni eest ehitatud SPA viis väikese linna pankrotti. Kohalikud pole kindlad, et seda hotelli üldse pidada suudetakse. Aga suurejoonelisust sealkandis on, meie ekskursiooni ajal toimusid Daugavpilsi linna päevad, 749 aastat linna asutamisest, mille käigus kihutati taevasse 20-minuti pikkune ilutulestik, millist isegi riikide pealinnad endale aastavahetustel lubada ei saa. Loomulikult oli see imeilus ja nauditav, aga kindlasti mõtlemapanev.
Omamoodi põnev oli kuulata, mida lätlased eestlastest arvavad. Kuigi nad on igavesti nördinud asjaolust, et inglise maadejagajad iseseisvumise järel pool Valgast Eestile jätsid ja Lätile mitte ühtegi saart ei jätnud, siis ometi on neil palju sügavam järv kui meil ning nad on suutnud anda peaosatäitja meie ühele kuulsamale filmile „Viimne reliikvia“. Ja nad teavad meie nalju lätlaste lisavarbast, aga samas on neil mitmeid lugusid eestlaste aeglusest, mis meile veidi kummaline tundub. Meie keeltes ei tundu esialgu midagi ühist olema, kuid on päris mitmeid sõnu. Ja kui eestlased arvavad end ussisõnu teadvat, siis lätlased on ohtralt ussina susisevaid s-tähti oma sõnadele ja nimedele lisanud. Ka on neil tegelikult kahju, et liivlastega nii läks, aga tagasi pole võimalik midagi võtta. Nad on samamoodi ilma oma kuningata rahvas nagu eestlased, kuigi püüavad väita, et vene tsaarinna Katariina I tuli just Lätist.
Ja kuigi me püüame väita, et toidud on meil väga erinevad, on ka need üsna sarnased, lätlastel nende rahvusroad – hallid herned ja kartulikotletid on meil ehk tundmatumad, aga bubert ja sõir ja ka suitsusaun on neil täiesti olemas.
Kristel Vilbaste, [email protected]
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu