Eesti lipp 140
Eelseisvale Eesti lipu 140. aastapäevale mõeldes võtsin uurida raamatut “Sini-must-valge 100 aastat”, mille on kirja pannud Artur Taska ja mis on välja antud Montrealis 1982. aastal, kirjutab Arne Ader oma blogis loodusemees.ee.
Ja mis siis raamatus esitatud sõnumitest eelkõige silme ette jäi? Esiteks see, et meie sinimustvalge lipp on alates tema pühitsemise päevast eesti rahvusluse kandja. Ja teiseks see, et Eesti lipp on pühitsetud taarausu kombeid silmas pidades, millele on lisatud vanatestamentlik hoiatus neile, kel peaks tulema kiusatus lipuga seotud rahvuslikke väärtusi jalge alla tallata…
Allapoole jätan mõned väljavõtted Artur Taska raamatust.
3. juunil 1884 – Eesti lipu teekond Tartust Otepääle
Üliõpilane Aleksander Mohrfeldt:
“Umbes kell 10 hommikul istusime Tartu postijaama ees sõidukile, lipp varjatult kaasas. Suur kollane toolvanker “kanaarialind” inimesi tulvil täis, kaks kutsarit pukis, vankri ees kaheksa hobust neli ja neli reas, nõnda asusime teele. // Meie sõit tuli nagu kevadine rõõmulaul; oli nagu muinasaegne pulmasõit, kus pruut teel peidus hoiti, et tagaajajad teda ei leiaks. Nii oli meil lipp peidetult vankris ja meie kõik tema kaitsjad valmis igale vastu hakkama, kes oleks tahtnud katset teha lipu riisumiseks või rüvetamiseks. // Tee lühenes kiiresti. Kui paistma hakkas metsatuka tagant ja vahelt Otepää kirikutorn, siis anti lipule vabadus – päästeti varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Kevadpäike kuldas lipuvarrast.”
5. juunil 1884: lipu pühitsemine Pühajärves
Üliõpilane Aleksander Mohrfeldt:
“Peale päevasündmusi oli “sõit Pühajärvele – lehviva lipuga suurel vankril. Seal ilusal järvekaldal pühitsesime lipu ristseid. Suplesime järves, mis muinasjutus öeldakse tekkinud olevat Linda pisaraist, mida ta nuttis võitluses langenud poegade pärast. Ei jäänud ka ronimata järve kõrval asuvale mäele, mida hüütakse Hobusemäeks, kuna muistsel ajal seal on nähtud Kalevipoega hobusel ratsutamas. Kui küllalt olime nautinud muinasloolist järve, selle kallaste ja saarte ilu, oma lippu vees peegeldanud ja veepisaratega niisutanud, siis tõttasime vankril tagasi kiriklasse. Veel kord ühine lõunatamine sõbralikus majas ning algas sõit tagasi.”
Täistekst Arne Aderi blogis loodusemees.ee: https://tinyurl.com/yceppuah
