Elvi Urv on mõtteis alati isamaal

80 aastat suurpõgenemisest:Minna ei tahtnud, jääda ei saanud

Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130 põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!

Elvi Urv on mõtteis alati isamaal

Elvi Urv on sündinud Eestis Järvakandis, elanud läbi sunnitud põgenemistee sünnimaalt ja veedab nüüd eluõhtut USA Washingtoni osariigi Tacoma linnas. Tunneb rõõmu oma õitsvast aiast ja linnumaja ümber vuristavatest koolibritest. Sealsamas Tacomas kohtas ta 1953. aastal Kohilast pärit Sulevit ja saatus lubas neil kuni perepea lahkumiseni 2018. aastal üle 60 aasta koos olla ning neli last üles kasvatada.

„Sulev oli 17-aastasena Saksa armeesse mobiliseeritud, taganes koos vägedega, jäi sõja lõppedes ameeriklaste juurde tööteenistusse ja edasi USA armeesse. Jõudis Korea sõjaski käia, aga siis sattus Tacoma sõjaväehaiglasse administratiivtööle,” rääkis Elvi. „Kuulis kelleltki, et eesti tüdruk Elvi Nukk elab Tacomas ja tahtis kokku saada. Ega tal rohkem võimalusi olnudki – hiljem elas siin 200 eestlast, aga tollal olime Tacomas esimene ja ainus uus eesti pere. Esimesel kohtingul lasi Sulev mul oodata, vaatas kõrvalt, et kas plika ikka tuleb ja missugune välja näeb. Ju jäi rahule, aasta pärast olid pulmad, kolme aasta pärast sündis meie esimene tütar.”

Elvi pere elas läbi tänapäeval uskumatuina tunduvad seiklused, enne kui turvalisse Ameerikasse jõudis. Ta isa Kuno Nukk oli ohvitserina Vabadussõjas, aga liitus siis vapsidega ja Päts pani ta vangi. Taas vaba, oli Nukil mõnda aega keelatud Tallinnas elada ja Kuno Nukk ehitas siis praegugi Tartut kaunistavat turuhoonet. Kui vapsid jälle Tallinna lubati, oli perepea linnavalitsuses ametnik, tütar Elvi käis Hiiul koolis, protestis niinimetatud baaside lepinguga Eestisse lastud venelaste keele õppimise vastu ja sai tunnistusele kahe.

Venelased said peaaegu saatuslikuks Elvi isalegi, kes 1941. aasta suvel enne sakslaste Eestisse jõudmist äkki kadus. Käisid isegi jutud, et Nukki nähti mahalaskmisele viiduna. Kodu otsiti põhjalikult läbi, teda kui Eesti ohvitseri piinati ja pandi lõpuks 500 vangi seas laevale „Jaen Teär”, et Venemaale viia. Või hoopis laev merel õhku lasta, et tülikast lastist vabaneda. Aga läks hoopis nii, et laevamehed ja valvurid põgenesid, jättes vangilaeva merele hulpima, ja kui läbi häda Kadrioru all randa jõuti, olid seal juba sakslased vastas.

Elvi lõpetas sakslaste ajal Hiiu algkooli kuuenda klassi ja sai poolteist aastat käia Nõmme gümnaasiumis. Klassikaaslastena mäletab ta Arne Oiti, Hans Trassi, Erast Parmastot, Kristjan Raua poega Rasmust ja oma parimat sõbrannat, hiljem Eesti parimat võrkpallurit Aino Parker-Huimerinda.

Kogenud, milline on elu venelaste võimu all, Nukkidel nende taaslähenemisel illusioone polnud. Omakaitses tegev isa Kuno helistas 1944. aasta 21. septembril koju ja käskis pakkima hakata. Eks ema tütarde Evi ja Iviga olnud parasjagu ähmi täis, nii võeti kaasa palju tarbetut ja jäeti maha hindamatut, näiteks perealbumid.

„Rinne oli juba Kehra all, kui isa öösel veoautoga tuli. Autokast oli täis naisi ja lapsi ning puuklotse, mida kogu aeg tõrkunud puugaasiauto ahju loobiti. Lahkusime Tallinnast öösel kell üks, hommikul kell 10 olid venelased juba sees,” meenutas Elvi Urv.

Haapsallu laeva otsima jääda ei julgetud, läbi häda jõuti Virtsu, siis Saaremaale Orissaarde ja järgmisel päeval Roomassaare sadamasse. Seal seisis reisil kaks Saksa laeva ja lootused pääseda tõusid, ent siis läks üks neist laevadest põlema. Järgmisel päeval viidi põgenikud mootorpurjekaga jälle reidile ja Nukid paigutati „Peter Wesseli” peale. Rahvast toodi sinna igasugust – kes kaks kätt taskus, kes kraamiga, mõni rikkur koguni  suurte ja raskete kastidega, kust näha olnud singikamakad näljastel sülje voolama panid.

Meresõit „Peter Wesselil” laabus Elvi Nuki perel suuremate intsidentideta ja nagu paljud põgenike ning haavatute laevad, maabus ka see alus sakslaste käes olnud, hiljem Poolale tagastatud Gotenhafenis. Aga sellega eksirännakud alles algasid.

„Kõigil neil, kelle minu isa laevale jõuda aitas, oli Saksamaal koht, kuhu minna, ja neile kirjutati otsemaid prii rongipilet välja. Meil polnud näidata ühtki aadressi, seetõttu saadeti Brandenburgi läbikäigulaagrisse ja siis tööle saeveskisse. Isa tõstis laudu, meie õega lõime kastiraame kokku. Peagi kuulsime, et lähedal klaasitehases on eestlasi ja palk suurem, läksime sinna. Isa laadis vaguneid, meie õega purustasime sulatamisele minevat klaasi, aga see oli ikka väga raske töö,” mäletab Elvi Urv.

Oli 1945. aasta talv, rinne ja venelased koos liitlastega jõudsid Cottbusi all olnud Nuki perele järjest lähemale. Jälle põgeneda, lõunasse, ära!

Esimesest rongist jäid Nukid maha ja see oli õnn, sest Dresdeni all pommitati rong koos sõitjatega puruks. Pommide alla jäid põgenikud järgmisegi rongiga, aga kuidagi liiguti ikkagi Müncheni poole. Kuni ükskord Šveitsi piiri äärses külas hommikul ärgates nähti Prantsuse väeosa marokolastest sõdureid. Elvi ja Ivi nägid esimest korda teise nahavärviga inimesi. Kes polnud küla vallutamise esimestel päevadel eriti noorte naiste suhtes head.

„Prantslased kibelesid pealegi põgenikke venelastele välja andma, seepärast viis isa meie pere valepaberite abil Ameerika tsooni. Aga Kempteni laagriski ei pääsenud me venelastest, kes oma liitlaste ameeriklaste abiga nii-öelda omi koju üritasid küüditada,” jutustas Elvi Urv. „Laagriülem Arno Raag tegi siiski ülemustele asja selgeks ja see lõppes ära. Ning meie järgmine laager Altenstadtis oli musterlaager. Naised õmblesid, käima läksid gaidlus ja võimlemine, Roman Toi juhatas laulukoori, olin 30 noore seas, kes seal leeritati.”

Elvi pere tahtnuks rännata Saksamaalt edasi Austraaliasse, aga pereisa Kuno osutus viisa jaoks liiga vanaks ning ema Margarete haiglaseks. Ning Kuno Nukk pani Kempteni laagris kirikuõpetaja juures oma pere kirja hoopis Ameerikasse soovijatena. Ja 1948. aasta jõululaupäeval said nad teate, et käendajaks hakkas üks Washingtoni osariigi usklik kolledž. Isa ootas kojamehe koht, Elvit-Ivit prii kool, kogu peret tasuta elamine kolledži majas.

„Üle ookeani sõitsime laevas „General Hahn”, kõik reisijad olid DP-d: lätlased, juudid, eestlased. Isa oli laevas politseinik, ema merehaige, meil õega lõbu laialt. Edasi läks igavamaks – New Yorgist sõitsime rongiga Chicagosse ja sealt kolm päeva üle mandri Tacomasse. Purustatud Saksamaalt tulnuna oli vaguniaknast rahuaja Ameerikat vaadata siiski huvitav,” mäletab Elvi.

Tacomas neid juba oodati, aga kerge tulijail seal ei olnud. Luterlaste Norra sinodile kuulunud koolis olid ranged reeglid, näiteks oli mõeldamatu kabelitundidest puududa, karmilt olid keelatud tants, alkohol ja sigaretid. Tüdrukud ei tohtinud kanda lakk-kingi, sest neilt võis sabaalune peegelduda, ja punaseid riideid, mis pidada poisse erutama. Elvi suitsetav õde Ivi ei pidanudki seal kaua vastu, Elvi ise käis kohusetundlikult kõik neli aastat ära ja sai sealt kunstialase hariduse.

„Kõrvalala kooliõpetaja kutsetunnistuse saamiseks oli vaja veel aasta õppida, aga siis juhtus mulle see pikk ja tore eesti poiss Sulev ette,” jutustas Elvi, kuidas tema kui põgeniku eksirännakud lõpuks rahusadamasse jõudma hakkasid.

Enn Hallik