|
EV 88.aastapäeva tähistamine New Yorgis
Pildil laulab New Yorgi eesti kooride ühendkoor. Ees paremal dirigent Erik Veski. Foto:VES
Laupäeval, 25.veebruaril kogunes New Yorgi Community Church’i lillede ja eesti lippudega kaunistatud saali hulgaliselt rahvast. Pärast seda, kui Viikingi ja Linnutee lippkonnad olid saali toonud ameerika ja eesti lipud, jäi publik veel püsti seisma, et koos austust avaldada bariton Urmas Kärneri lauldud ameerika hümnile.
Aktuse palve pidas õp.Markus Vaga, tuletades kokkutulnuile meelde, kuidas eestlased Jumala abiga haarasid võimalusest kinni ning taaslõid rahulikul teel oma riigi, kasutades ära suur Venemaa ebastabiilsust.
Aktuse tervitussõnad lausus EV peakonsul Peeter Restsinski, vahendades EV peaminister Andrus Ansipi mõtteid, et Eesti riigi eesmärk on kindlustada eestlase püsimajäämine omal maal ning saada jõukaks rahvaks Euroopas.
Mustjala pulmarongina tantsis seejärel saali sisse NY Eesti Kooli tantsurühm, esitades tantsu “Kaks sammu sissepoole”.
Langenute mälestamiseks luges Urmas Kärner ette Jyri Korgi luuletuse “Kuldne leib”. Kokkutulnud mälestasid traditsiooniliselt püstiseismise ja aplausiga nii Eesti vabaduse eest võidelnuid kui neid, kes saavutanud Eesti riiki teenides aumärke.
Järgnevalt esitas Erik Veski tundeküllase ja hingemineva Tubina ballaadi “Chaconne”, mille huvitavat sünnilugu eelnevalt tutvustas aktuse teadustaja Mart Kuhn.
Tantsib NY Eesti Kooli rahvatantsurühm. Foto: VES
Aktuse peakõneleja dr.Heikki Leesment, kes on Ameerikas üles kasvanud, kuid nüüd elab ja õpetab Tartus, rääkis oma endistele kaasmaalastele ausalt ja avameelselt, mida ta arvab Eesti praegusest elust. Kõneleja alustas meenutusega aegadest, kus Eesti iseseisvuspäeva peeti Bronxi koolis, sest vaid tolle kooli aula suutis mahutada kõiki iseseisvispäeva tähistanud eestlasi. Nüüd on ajad muutunud, Eesti kogukond new Yorgis kokku kuivanud ning nende aastate suurimaks saavutuseks on imeväikese rahvaarvuga ning õnnetu geograafilise asukohaga Eesti imeline iseseisvuse taastamine.
Aktuse peakõneleja dr.Heikki Leesment, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Eraõigus Instituudi õppejõud. Foto: VES
Kõneleja soovis riigi ja rahva juhtidele arukust ning selget mõistust, et nad suudaksid kasvatada eesti ühiskonna sallivaks, hoolivaks, inimsõbralikuks õigusriigiks ning sellega kindlustada Eesti rahva, kul-tuuri ja keele püsimist veel kauaks.
Pikemalt peatus kõneleja tänapäeva Eesti ühiskondlikul aregul ning sellel, mis peitub väliselt edukate majandusnäitajate taga. Kõneleja tõestas konkreetsete arvudega, et majanduslik ebavõrdsus Eestis suureneb ning 1.jaanuarist kehtima hakkav uus tulumaksuseadus suurendab seda veelgi. Ta avaldas kartust, et Euroopa Liidu avanevad tööturud võivad põhjustada uue massilise Eestist lahkumise laine, kuna noored ei suuda ennast ega oma peret praegu majandada Eestis teenitud palgast. Kaks kolmandikku eesti töötajatest teenib alla eesti keskmise palga. Dr.Leesment peatus veel mitmetel valu-punktidel nagu poliitikute ebausaldatavus ning valitsuse suutmatus olukorda parandada, tuues tsitaate Riigikogu spiiker Ene Ergma, sotsioloog Juhan Kivirähki ja ajakirjanik Margit Sutropi ajakirjanduses avaldatud kriitilistest artiklitest.
Samas rõõmustas kõneleja aeglaselt, aga kindlalt Eesti kasvava sündivuse üle ning tundis heameelt, et Eesti on järk-järgult integreerimas Lääne-Euroopaga ning euroopa väärtustega. Kõneleja puudutas Eesti saavutusi informatsioonitehnoloogia vallas ning Torino taliolümpiamängudel.
Lõpetuseks soovis kõneleja kõigile jõudu, jonni ja jaksu Eesti maa, rahva ja ühiskonna ülesehitamisel.
Mart Kuhn luges ette kaks aktusele saabunud tervitust, kus ÜEKN nimel tervitas kokkutulnuid esimees Jaak Juhansoo ning ERKÜ nimel esimees Mati Kõiva.
Aktuse lõpetasid laulukoorid. NY Eesti Kooli koor alustas lauludega Sini-Must Valgele ja Mu Isamaa, armas. Lauljate lipulaulu jaoks liitus lastekooriga NY Eesti Naiskoor. Nais-ja meeskoorilt koos kõlas Gustav Ernesaksa Mu Isamaa on minu arm ning ühendkoorilt Rene Eespere ESTO 92-le pühendatud Kojutulek.
Nagu tavaks, lõpetas aktuse NYE Haridusseltsi esimehe Toomas Sõrra sõnavõtt. Kõneleja tänas kõiki korraldajaid, esinejaid ja kaasaaitajaid ning kutsus rahvast Eesti Majja sööma ning edasi pidutsema.
VES
Vabariigi aastapäev Buffalos
Osa Buffalos peetud Vabariigi aastapäeva tähistamise koosviibiminutest. Vasakult koguduse õpetaja Hannes Aasa, Milvi Oja, koondise esimees Peeter Oja, esineja Järvi Linda Raudsepp, koguduse esimees Edgar Zirna, Aino Zirna, koguduse abiesimees Mart Puust ja Juta Järver. Ees esineja Andres Raudsepp.
Foto: Virve
Buffalo eestlased tähistasid Vabariigi aastapäeva viimastel aastatel tavaks kujunenud moel, kusjuures ei puudunud traditsioonilised aktuse komponendid. Pärastlõunane koosvii-bimine leidis aset laupäeval, 25. veebr. restoran Morgan’i hubases söögisaalis.
Avasõna ütles Peeter Oja, Buffalo Eestlaste Koondise esimees, kes tervitussõnadesse põimis meenutusi minevikus peetud aastapäevadest.
Avakoraali esitas külalisesineja Andres Raudsepp, kes laulis ,,Jumal, laota armutiivad üle meie kodumaa.” (Toi/Abel)
Kõnepulti astus siis Buffalo eestlaste Pauluse koguduse hingekarjane Hannes Aasa, kes jagas kuulajaskonnaga muljeid sügisel veedetud viiest nädalast aseõpetajana Kuusalu Laurentsiuse koguduse juures. Kõneleja meenutas kaaseestlaste kiiresti kasvavat huvi Kanadast tulnud õpetaja tegevuse vastu, mida iseloomustas õp. Aasale omaseks kujunenud integreeritud laul ja ristiusu sõnum. Sõnavõtule järgnes palve.
Järgnes eeskava, mille teisel poolel ühines solistiga tütar Järvi Linda Raudsepp Torontost.
Eeskava viimane laul, Rene Eespere ,,Armastan sind, Eestimaa”, tõi esile autori poolt hiljuti kohandatud teksti juures ka lauljate veendumust ning armastustundeid kodumaa vastu. Ametlik osa lõppes hümniga.
Rikkalikule lõunasöögile järgnesid ühislaulud, uued ja vanad, mida juhatas külalisesineja. Kõlasid nii ,,Eestlane olen ja eestlaseks jään” kui ,, Kaunimad laulud” ning ,,Õitse maa ja müha meri”. Esinejatele andis üle lilled koos-viibimise koordineerija, koguduse esimees Edgar Zirna.
Aastapäeva tähistamisel osales peaaegu laudkond St. Catharines’i eestlaskonnast. Ettevõtmine oli Buffalo Eestlaste Koondise ja kohaliku Pauluse koguduse koostöö.
Edgar Zirna
HANDSCAPES – eesti kunstnike näitus ÜRO peakorteris
Eesti kunstnike näituse avasõnad ütles EV suursaadik ÜRO juures Tiina Intelmann. Kõnejärge ootab ÜRO Rahvastikufondi juht Thoraya Ahmed Obaid. Tagaplaanil Jüri Ojaveri töö “Isa.Poeg”(1995). Foto: VES
AASTAPÄEV, MIS VÕINUKS PAREM OLLA
Ilmar Mikiver
See oli 25.veebruar, 1956, kui üks Teise maailmasõja võidurikkamaist võitjatest hämmastas tervet maailma oma riigikorra, oma partei ja oma eelkäijate hukkamõistuga. „Pentsik päev mälestamiseks“, ütleb suurajalehe Washington Post’i vene asjade ekspert Anne Applebaum. Aga ta ikkagi mälestab seda veebruaripäeva ja tal on õigus. Sest selle päeva sündmused Moskvas mõjutasid enneolematul määral ajaloo kulgu kogu Ida- ja Kesk-Euroopas samuti kui Ameerika välispoliitikat ja kasvõi isegi siinkirjutaja isiklikku käekäiku.
Mõistagi pean siin silmas endise vene diktaatori Nikita Hrushtshovi kõnet Nõuk.Liidu kommunistliku partei 20. kongressil Moskvas 25. veebr. 1956 – ajaloolist kõnet, milles ta sub rosa möönis, et nõukogude süsteem on vale (tema sõnul: „partei on teinud vigu“). Sel viisakal ja süütul vabandusel oli eksplosiivne mõju miljoneile inimestele maailmas, kes olid tol ajal veel jonnakalt veendunud, et Nõuk. Liit on tõepoolest ehtne töörahva paradiis ning tõtt räägivad ainult kompartei ja selle esimesed sekretärid (nagu Stalin!) .
See oli, mida miljonid inimesed Hrushtshovi kõnest välja lugesid, ükskõik, kui apologeetiliselt see oli sõnastatud. Applebaum kirjutab:
„Kõne ei avaldanud täpselt võttes täit tõtt, Hrushtshov süüdistas Stalinit paljudes väärtegudes, kuid jättis mainimata need, kus ta ise oli kaastegev olnud… (On tõestatud, et ka Hrushtshov ise) osales entusiastlikult Stalini terroris, nt. massiivsetes arreteerimistes. Ta kõne oli mõeldud niisama palju oma kaasmaalaste vabastamiseks ku ka omaenda positsiooni kindlustamiseks ja nende võimalike opositsio-nääride hirmutamiseks, kes kõik niisama entusiastlikult kui ta ise olid osalenud nendes mass-arreteerimistes, mida ta (oma kõnes nüüd) hukka mõistis“ (WP, 22. veebr.)
Niisiis ei olegi see nii väga „pentsik“, kui me tähistame kunagise NLKP esimese sekretäri ajaloolise kõne poolsajandi aastapäeva. Kaheksa kuud hiljem toimus Euroopas nimelt esimene suurem poliitiline maalihe, mis vähemalt osaliselt võis olla mõjutatud Hrushtshovi veebruarikõnest. Mäletan nii selgelt 23. oktoobrit 1956, mil algas ungarlaste ülestõus Moskva okupatsiooni vastu, ja järgnevat pinevat nädalat.
Töötasin siis Ameerika Hääle eesti toimetuses Münchenis noore „kirjutaja-teadustajana“ (writer-announcer’ina) . Olime kogu ülestõusu vältel 24 tundi päevas toimetuses. Magasime välivooditel. Jälgisime hinge kinni pidades, kuidas nõukogude tankid alistasid üksteise järel Ungari linnu, mille nimed on mul igaveseks meelde jäänud – Miszkolc, Sopron, Szombately… ja midagi head ei olnud meil lõppude-lõpuks kuulajaile kodumaal teatada. Ameerika Hääle Ida-Euroopa saated likvideeriti järgmisel aastal otsitud ettekäändel, et me olevat saatnud madjareile valesignaale ja õhutanud nende asjatut vastupanu.
Washington Post’i eespool tsiteeritud kolumnist Anne Applebaum tõstatab huvitava küsimuse: kui palju aega võtab ühe diktatuurirezhiimi lagunemine. Hrushtshov pidas oma põrutava kõne ainult kolm aastat pärast Stalini surma. Samal aastal purustasid vene tankid ungarlaste lootuse kommunismist vabanemisele. 12 aastat hiljem purunes tshehhide vabaduslootus samuti vene tankiroomikute all ja alles Gorbatshovi perestroika 1980. aastate algul juhatas sisse kommunismi tõelise varingu Venemaal. Ergo: Stalini surm 1953 ja isegi mitte Hrushtshovi kõne 1956 ei suutnud veel sisendada arusaama, et Nõukogude Liit on surivoodil (mida ta tegelikult oli). Applebaum järeldab:
„Ühe diktaatori surm või isegi tema kujude ümbertõukamine ei tähenda tingimata seda, et toimunud on täielik poliitiline transformatsioon. Vastupidi. Ühe poliitilise klassi vabanemine autoritarismi mõjudest võtab väga, väga kaua aega — rohkem kui terve generatsiooni.“
Kui lähtepunktiks võtta Nikita Hrushtshovi kõne 50 aastat – mis on rohkem kui üks inimpõlv tagasi – siis näib, nagu oleks Venemaa lasknud oma vabanemismomendi ammu mööduda. Igal juhul võime aga 25. veebruari tähistada kui kommunistide mittetäieliku patukahetsuse algust.
Ordenitest, “võidupühast” ja medalitest
Vello Helk 26.02.06
Ordenivihma olen juba varem kommenteerinud (VES 9.02.), lisaks veel mõned tähelepanekud. Selline jant nagu Eestis pole võimalik Taanis, sest siin antakse neid väikeste gruppidena aasta jooksul. Peale selle mitte vastu tahtmist, küsitakse alati enne, kas soovitakse või mitte. Äraütlemist ei panda pahaks, pole ka erandiks, sest sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed ei soovi ega tohi põhimõtteliselt Dannebrogi ordenit vastu võtta, kuid mõned üksikud on siiski seda teinud. Ainuke Eesti aurahast keeldunud välismaalane on ka endine Taani kaitseminister Hans Hækkerup, kes Riigikantselei sümboolika osakonna juhataja Kalev Uustalu sõnul ei võtnud vastu talle 2003. aastal määratud Maarjamaa Risti I klassi ordenit: ”väidetavalt oma riigi sisemistel põhjustel” (SLÕhtuleht 7.02.2006). Kuna ta on sotsiaaldemokraat, on need ”sisemised põhjused” parteireeglite jälgimine. Taani tavade kohaselt ei oleks ta sattunud sellisesse piinlikku situatsiooni. Taanis saadetakse orden postiga koju kätte, mille järel on kombeks, aga mitte kohuseks, minna kuninganna audientsile teda tänama, kuigi tõeline tänu kuulub esitajatele, kuningannat tänatakse rohkem sümboolselt.
Eestis on aga ordenite jagamine ka vastu saajate tahtmist kujunenud poliitiliseks relvaks ja kaitsevahendiks. Sellega saab austada neid tegelasi, kes olid taasiseseisvumisel kompartei armust õigel ajal õigel kohal ja aitasid heisata sini-must-valget lippu, mille heiskamist nad varem olid pidanud kuriteoks, mida nad tookord oleks ja mõned ka olid maha kiskunud. Nüüd saavad nad ametliku tunnustust kui vabadusvõitlejad, nii et nende kohta ei kehti nende varem teenitud kommunismi kuritööde hukkamõist. Kuigi neid osalt on juba tänatud, ei paista sellel tänul olevat lõppu, jätkamiseks tuleb vist asutada uusi aumärke?
Kas võib aga usaldada neid, kes väidavad, et tegid varem küll ühte, aga mõtlesid teist? Kas nad ei jätka vana harjumuse kohaselt? Võib-olla just neile soovis president oma aastapäevakõnes pärast 15-aastast positsioonisõda head võidupüha? Või on mantlivahetusega päevad segi läinud? Neli aastat tagasi soovis ta võidupühal head iseseisvuspäeva, tegi seda nüüd tasa? Pigem pöördusid vist tema mõtted paraadirivide ees tagasi minevikku, selle võidupüha juurde, mida ta on rohkem kordi tähistanud? Samal endisel Võidu väljakul lehvitas ta ise nõukogude ajal mitukümmend aastat. Kõige hämmastavamad on tema kaitsjate nn. argumendid ja vabandused, mis käivituksid kindlasti ka juhul, kui ta nagu varem hüüaks: ”Elagu ENSV”!
Neid aumärke antakse ka mõnele, kes tollal liiga vara ja „rumalalt“ Eesti vabanemise eest võitlesid, kas pagulasena välismaal, mida loomulikult tauniti, või „õitsva tulevikuga“ ENSV-s, mille tõttu oldi sunnitud neid vangidena isoleerima. See on väga osav taktikaline samm, sest kuna vana kaardivägi pärast mõne nimekama tegelase errusaatmist marsib võidukalt edasi, on selle vastased efektiivselt lõhestatud. Pole kerge anda ühist vastulööki, sest ligi 15 aasta jooksul on need tegelased oma positsioone nii tugevasti kindlustanud, et neid ei saa enam kuigi palju kõigutada. Nad esindavad ikkagi Eesti Vabariiki, nii et äraütlemine oleks selle teotamine? Nii lepib enamik oma saatuse ja ordeniga, üksikud deklareerivad küll julgelt oma rahulolematust ja loobumist, aga pole ühisrinnet. Vabadusvõitlus jätkub individualistlikul tasemel ja seda ähvardab aeglane hääbumine. Uuel põlvkonnal on uued sihid ja ideaalid. Palju oleneb sellest, kas see võtab üle vanade tegelaste mõttelaadi või peab ülimaks tõeliste vabadusvõitlejate ideaale.
Torino talveolümpiaadil viisid Eesti murdmaasuusatajad oma kuldmedalitega Eesti nime maailma teadvusesse. Varjutasid sellega kohalikul tasemel eelnenud skandaalid: Kadrioru lastepeod ja naftareostuse. See on väga tunnustusväärne panus ja paneb vaikima need nostalgikud, kes arvasid, et N. Liidu hõlma all oli kergem saavutada medaleid. Ka skeptikud, kes medalisaajate senise panuse taustal ennustasid nende läbipõrumist. Rahva eufooria varjutab kõik, aga kogemuste kohaselt ei kesta see kaua, kõige kauem järgmise ebaõnnestumiseni, mis tuleb nagunii. Ei saa ju võita iga kord, nagu pidid seda seekord tõdema suured suusarahvad.
Rahva vaimustust ruttasid ära kasutama poliitikud, üle pakkudes rahalist autasustamist. Olümpiakomitee esimees Mart Siimann kiirustas välja andma esimest miljonit juba pärast esimest kuldmedalit. Nende juurdetulekul pani majandusminister Edgar Savisaar ette anda mitte 600 000 EKK (45 800 USD), vaid 600 000 eurot (715 000 USD). See on ju populistlik ülepakkumispoliitika. Kas pole mingeid põhimõtteid või reegleid? Taanis määratakse juba enne võistlusi kindlaks medalite rahaline väärtus. Nendega kaasnevat au ei saagi rahaliselt hinnata, see on ainult sümboolne hüvitus, mis siin ei ületa 100 000 DKK (15 850 USD) piiri. See pole ka riigikassast, vaid olümpiakomiteelt. Peale selle on ju olemas sponsorid, kelle toetusel on tähtis osa. „Vaene“ Rootsi on varunud kõikide medalite jaoks ainult 500 000 SEK (62 500 USD).
Eesti poliitikute käitumine on rohkem ühepäevane või järgmiste valimiste peale mõtlemine. Tänastele medalitoojatele oleks vaja mantlipärijaid, hoolitseda järelkasvu eest. Oleviku eufoorias unustatakse panustamine tuleviku tegijatele. On ka meelest läi-nud kogu aeg kurdetud rahapuudus. Raha ei jätku näiteks tervishoiu ja sotsiaalhoolekande jaoks, küll aga enda palkade tõstmiseks.
Kõne EV aastapäeva aktusel
Karl Altau,
Ühendatud Balti Ameerika Komitee tegevdirektor
Tere tulemast Rockville-i, Läti kirikusse ja keskusesse.
Mul on hea meel avada Eesti Vabariigi 88. aastapäeva aktus. Olen ju teatud mõttes peremees, sest töötan siin samas majas, kus asub ÜBAKi büroo.
On möödunud 88 a. Vabariigi sünnist ja peaaegu 15 a. taasiseseisvumisest. Eesti on selle aja jooksul palju saavutanud. Momendil ehk kõige tähtsam? Kolm kulda Itaalias! Kindlasti oleme uhked oma eestlaste üle!
Kasutan võimalust ja selgitan natuke meie lobitööd ja balti koostööd. Üks ÜBAKi eesmärkidest on pidada sidet ameerika eestlaste, lätlaste ja leedulaste ning USA Kongressi ja valitsuse vahel. Mina arvan, et üks võtmetest on töötada samasugustel põhimõtetel käsikäes mitmete või erinevate liitlastega. Meid ei ole palju, aga koos saavutame paremaid tulemusi.
Kommunismi ohvrite mälestussamas (Victims of Communism Memorial ehk VOC) – See projekt on kestnud kolmteist aastat. Mul on hea meel teatada, et sellel aastal hakatakse lõpuks ausammast ehitama. Umbes $600 000 on kogutud ja umbes $150 000 on veel vaja, enne kui saab hakata ehitama, arvatavasti veel sellel kevadel. Ausammas paigutatakse Washingtoni kesklinna Massachusetts ja New Jersery tänavate ristmikule. Sealt paistab Kapitooliumi kuppel.
ÜBAK hakkas 2003.a. intensiivsemalt seda tööd teadvustama. Olen ise viimased paar aastat VOC ausamba fondi juhatuses. Mul on väga hea meel näha, kui palju toetust ja abi oleme saanud ameerika baltlastelt – organisatsioonidelt ja isikutelt. Eesti, Läti ja Leedu valitsused on ka abi andnud. See abi on üle viimase aastakümne vist juba suurem kui teistelt rahvusgruppidelt – ma arvestaksin ümmarguselt $50 000. Üle poole sellest on lätlastelt. Sellel aastal on peagu $10 000 tulnud lätlastelt.
Poolakad on hakkanud rohkem huvi tundma viimaste kuude jooksul ja tublisti kaasa lööma. Kuubalased ja hiinlased ka. Oleme intensiivsemalt koostööd teinud nende ja teiste gruppide, firmade ja fondidega. Sellel aastal tahame intensiivsemalt töötada ungarlastega, kellel on sellel aastal 50.a. möödunud 1956.a. ülestõusust. VOC ausamba fond on praegu organiseerimas aprillikuus üritust New Yorgis, kus loodetakse koguda suurem osa ülejäänud toetusest. Koostööd tehakse endise kongresmeni Jack Kempiga, praeguse Sen. Joe Liebermaniga ning Steve Forbesiga.
Ma loodan, et te võite ka nüüd veelkord natuke aidata. Me oleme eesmärgile nii lähedale jõudnud. Mul on VOC ausamba fondi kohta info ja aadress olemas. VOC ausamba fondi veebileheküljel on võimalik teha otseülekanne krediitkaardiga.
The Victims of Communism Memorial Foundation
1521 Sixteenth Street, NW
Washington, DC 20036
[email protected]
Meie ühist minevikku on tähtis meenutada. See tähendab palju ja see aitab teistel meid paremini mõista. Kommunismi kuritegusid peab hukka mõistma. See teema on ikka veel päevakohane. Kui President Bush sõitis mullu Lätisse ja Venemaale, Moskva ei tahtnud siis ja ei taha nüüdki tõtt okupeerimisest tunnistada. Moskvas on ikka teine arusaam maailmast, millest jälle maailm ei saa aru. Vene rahvas ja Venemaa rahvad kannatasid ka kommunismi ja imperialismi all.
Kahjuks, Moskva ei ole ikka valmis Baltimaade okupeerimist tunnistama. Sellepärast me ei tohi meie ajalugu vahepeal unustada. Moskva tänapäevane Nõukogude Liidu ajaloo käsitlemine tuli jälle esile eelmisel kuul Strasbourgis, Europa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee koosolekul, kui Vene Föderatsiooni delegatsioon võitles meeleheitlikult resolutsiooni vastu mis käsitleks kommunismi kuritegusid. Balti- ja Kesk- ja Ida-Euroopa maade delegaadid aitasid resolutsiooni läbi viia, kuigi see lõpuks ei olnud nii tugev, kui oleks võinud olla. Sellest hoolimata oli see resolutsioon suur samm edasi ja me loodame, et hakatakse rohkem tähelepanu pöörama sel-lele osale Euroopa ajaloost.
Samamoodi peab toetama demokraatiat Valgevenes. Märtsis toimuvad seal presidendivalimised, aga Aleksander Lukashenko aina haarab endale rohkem ja rohkem võimu. Euroopa viimane diktaator teeb, ükskõik mida vaja, et vaba ajakirjandust vaigistada ja opositsiooni kõrvaldada. Sõnavabadust praktiliselt ei eksisteeri. Poliitvangide read kasvavad iga nädalaga. Samas, Valgevene rahvas tundub olema päris tüdinenud Lukast. Mõned vaikselt põletavad küünlaid, et näidata oma solidaarsust vabameelsetega. Jeansi’des/teksastes noored on hakanud tihedamini kogunema linnatänavatel. Luka lubas hakata neid peksma ja päid lõhkuma.
Meil on meeles, mis diktatuur tähendab. Paljud siin Ameerikas läksid demonstreerima Balti ja Eesti vabaduse eest. See oli normaalne. Ja me läheks ka oma lastega ja sõpradega seda tegema, kui jälle tunnetaksime ohtu Eestile.
Valgevene on Baltimaade naaber. Rahvas seal tahab ka vabadust ja normaalsemat elu. Diktatuurne rezhiim, nagu Lukashenko oma, ei kõlba enam Euroopasse.
19. märtsil on Valgevenes valimised. Me hoiame pöialt. Kasulikum aga oleks näidata solidaarsust meie naabritega. Tulge meiega demonstreerima Valgevene demokraatia eest. Tulge taas vabadust ja iseseisvust nautima. See kindlasti maitseb hästi.
Vabariigi aastapäev San Franciscos
Pildil aktuse peakõneleja, Google’i stipendiaat Uuve Sauga. Foto: Heino Valvur
Veebruarikuu möödus San Franciscos Eesti Vabariigi 88. aastapäeva pühitsemise tähe all. Seda tehti kolmel korral. Traditsiooniliselt kohtuvad Seenioride Klubi liikmed kuu esimesel neljapäeval ja sel korral kokkutulnud 25 liikmeline grupp kuulas huviga vabariigi aastapäevale kohast kõnet, mille pidas dr. Rein Luik eesti sõjaväe koosseisust ning tegevusest läbi aegade. Austati ka sõjaveterane lillede rindakinnitamisega.Kuna praegune Seenio-ride Klubi esimees Evert Rekk koos abikaasaga siirdub elama Oregoni osariiki, tuli valida Klubile ka uus juhatus. Uue juhatuse liikmeteks said Hans Hindreus, Andy Williams, Meeri Liikane ja Juhan Liikane. Valitud jagavad juhatuse ametid omavahelise kokkuleppe alusel.
San Francisco E.E.L.K. kogudus tähistas vabariigi aastapäeva kuu kolmandal pühapäeval toimunud jumalateenistusel ja sellele järgnenud koossviibimisel, mille juhatas sisse koguduse esimees Heino Valvur. Toreda üllatusega esinesid noored, kes olid moodustanud uue laulugrupi, mille nad nimetasid „Sleigh Singers”, kuna nad laulsid regilaule. Grupi esindaja Heili Pals andis lühikese selgituse, mis regilaulud on rahvaluules ja grupp laulis „Tiiu talutütrekene” ning „Küla jääb kuulama”. Suur osa lauljatest on praegu siin Stanfordi ülikooli juures õppivad noored, aga nendega ühinesid ka teised kohalikud noored, kes on siin ümbruses üles sirgunud. Meeldejääva ja selgitava kõnega esines praegu Stanfordi ülikooli juures täiendusõppel viibiv Google’i stipendiaat Uuve Sauga. Eesti Rahvuskomitee poolt saadetud tervitused eesti kogudustele ja organisatsioonidele luges ette ERKÜ USA läänekalda esindaja Heino Jõgis.
San Francisco Eesti Seltsi poolt korraldatud vabariigi aastapäeva tähistamine toimus laupäeva õhtul, 25. veebruaril, milleks oli varutud lennuvälja lähedal asuva hotell Westini peosaal. Oli hea meel näha, et Seltsi juhtimise on kindlalt oma kätesse võtnud hiljem Eestist siia asunud noored ja nad tegid seda uue hoo ja armastusega. Koosviibimine algas piduliku aktusega, kus sissejuhatavad sõnad ütles Mati Otsmaa ja tutvustas Seltsi esimeest Silver Stoltseni, kes tervitas kohaletulnud kaasmaalasi ja külalisi lühikese sõnavõtuga. Laulugrupp „Sleigh Singers” esines kolme lauluga ja selle järgi kordas Uuve Sauga oma kõnet üldise heakskiidu saatel, kuna seekordne kuulajaskond oli erinev varem kõnet kuulanud kaasmaalastest. Heino Valvur luges ette Eesti Rahvuskomitee tervitused eesti organisatsioonidele. Aktuse osa lõppes eesti hümni laulmisega. Ülejäänud õhtu möödus tantsides ja mõnusas omavahelises vestluses.
Heino Valvur
Uuve Sauga kõne Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistamise üritustel San Mateos ja San Franciscos, Kalifornia, USA, 19. ja 25. veebruaril 2006.a.
Autorist: Uuve Sauga osaleb 2005. – 2006. aastal Stanfordi ülikooli juures asuvas programmis Digital Vision. Stanfordis õpib Uuve Sauga mittetulundusühingute juhtimist ja sotsiaalettevõtlust ning algatas projekti rahvusvaheliste mentorite süsteemi loomiseks Eesti väikeettevõtjatele.
Kallid kaasmaalased, lugupeetud daamid ja härrad!
Tänan siinset eesti kogukonda võimaluse eest jagada oma mõtteid Eestist ja eestlastest täna, tähistades Eesti Vabariigi 88-ndat aastapäeva ja Eesti taasiseseisvuse 15-ndal aastal. Äsja Eestist tulnuna on see minu jaoks erakordne sündmus ja au.
Tahan teid kutsuda kaasa mõtlema, missugune võiks olla Eesti tulevik ja kes on need eestlased, kes Eesti edu kujundavad.
Väikese Eesti saatus sõltub väga palju maailma poliitilistest ja majanduslikest arengutest. Alates taasiseseisvumisest on Eesti võtnud kursi tugevalt integreeruda rahvusvahelistesse struktuuridesse. Kaks aastat tagasi, Eesti astumisega Euroopa Liidu liikmeks, vaibusid vaidlused, kas meie riik oleks edukam ja eestlus säiliks paremini eraldiseisva rahvusriigina või on mõistlik liituda suurte majandus- ja julgeolekukoalitsioonidega.
Täna on Eesti tugevam kui kunagi varem. Ühelt poolt peab Eesti aktsepteerima Euroopa Liidu seadusi ning andma oma liikmepanuse Euroopa Liitu. Teisalt kogevad eestlased käegakatsutavalt miljardeid kroone toetusi, mis voolavad Eestisse tagasi selleks, et parandada Eesti ülikoolide taset, toetada Eesti põllumehi, tugevdada ettevõtlust, ehitada maanteid, käivitada sotsiaalseid programme ja palju muud. Kuuludes Euroopa Liidu poliitilistesse ja administratiivsetesse struktuuridesse on eestlastel senisest enam võimalus mõjutada olulisi poliitilisi otsuseid.
Eesti on imepisike ja meid on vähe. Selleks, et tõusta maailmamastaabis tugevaks ja tunnustatuks, tuleb Eestil leida võimas hoob ja õige toetuspunkt. Alates taasiseseisvusest otsitakse seda erilist hooba, mille kohta meie esimene taasiseseisvusjärgne president, Lennart Meri, viskas õhku legendaarse küsimuse – mis on Eesti Nokia? (Mobiiltelefonide tootja Nokia nimi on teinud Soome riigi tuntuks maailma igas nurgas.) Tänaseks on Eesti omamoodi rahvuslikuks uhkuseks saanud Skype. (Skype on tasuta internetitelefoni looja ja levitaja, mis sai tuule tiibadesse Tallinnast.) Möödunud aastal pakkus Eesti Päevaleht, et see viis, kuidas andekate eesti programmee-rijate idee saavutas üleilmalise edu, polegi midagi muud kui tagaotsitud Eesti Nokia.
Selleks, et saavutada majandusedu Eesti ajupotentsiaaliga, peavad eestlased töötama rahvusvahelistes meeskondades, püüdma õppida maailma parimatelt, tooma Eestisse andekaid inimesi, kes töötaksid külg-külje kõrval eesti kolleegidega ja rakendama rahvusvahelist kapitali. Skype’i edu mudel võiks olla silme ees kõikidel elualadel. Eestlasi on liiga vähe ja meie rahakott liigaõhuke, et luua omaette kriitilist massi teadmisi ja oskusi.
Eestis püütakse liikuda teadmistepõhise majanduse poole, riik toetab innovatsiooni ja teadmusmahukat ettevõtlust. Hiljutises vestluses kohaliku ettevõtja, Ross Mayfieldiga, kes on hästi kursis Eesti oludega, kuulsin paraku suurtest raksustest, mida kogeb toosama Skype oma arendusüksuse tööshoidmisel Tallinnas. Riiklike piirangute tõttu olevat peaaegu võimatu tuua Tallinnasse tööle firma arenguks vajalikke töötajaid väljapoolt Euroopa Liitu.
Missugune märk oleks see küll maailmale Eesti kohta, kui Skype’i arendusüksus ja sellega seotud jõuväli oleks sunnitud liikuma Tallinnast näiteks Indiasse?
Teadmistepõhine ettevõtlus eeldab Eesti riigilt ja eestlastelt avatust, haritust, ja paindlikkust. Kes on need eestlased, kellest sõltub Eesti tulevik? Ma tahan vaadata lähemalt neid põlvkondi, kes täna kujundavad Eesti tulevikku.
Tänases Eestis on juhtivatel kohtadel inimesed, kes Nõukogude Liidu lagunemise ajaks olid jõudnud omandada hariduse ja saanud esimese lühikese töökogemuse. Enamus neist on praegu vanuses 40-nda eluaasta ümber või vanemad. Neid kutsutakse „võitjate põlvkonnaks”, sest murranguline üleminekuaeg pakkus palju võimalusi ja konkurents tööturul oli väga väike.
Kuid leian, et sõna „võitja” pole päris asjakohane. Selleks et keerulises üleminekuperioodis hakkama saada, pidid inimesed topeltkoormusega pingutama: töötama täiesti uues paradigmas ning töö kõrvalt täiendama oma haridust ja keeleoskust.
Ma ise kuulun samuti sellesse põlvkonda. Meil on üks ühine joon, mis läheb mulle sügavalt korda ja teeb murelikuks. Räägin teile sellest ühe loo:
Minu lapsepõlvekodus ei räägitud laste kuuldes kunagi poliitikast, riigist ega ajaloost, me ei puudutanud iial teemasid nagu astumine pioneeriorganisatsiooni või komsomoli. Ma kasvasin üles, teadmata mida sisuliselt tähendavad näiteks jõulud, kristlus või Eesti Vabariik. Minu versioon ajaloost oli pärit tsenseeritud kooliõpikuist.
Täiskasvanuna uurisin emalt, miks nad ei teinud meile lapsena selgeks tõde toonasest Eesti ühiskonnast. Mu isa oli elanud küüditatuna Siberis ja ema talu majutas neljakümnendail sõjapõgenikke ja soldateid nii vene kui saksa armeest. Nad tõesti teadsid kõike.
Mu ema vastus oli jalustrabavalt lihtne – neil oli surmahirm ja nad ei uskunud, et nõukogude kord võib iial muutuda. Nad otsustasid, et minu ja mu õe jaoks on Nõukogude Liidus ohutum ja lihtsam elada, kui me ei tea tegelikku ajalugu, ja läheme vooluga kaasa.
See äratundmine on olnud mu elus üks kurvemaid momente. Adusin õudusega, et mina ja ilmselt enamik minu eakaaslasi kasvas täiesti kaitsetuna nõukogude tohutu ajupesumehhanismi ees.
Kas ma saan oma vanematele ette heita nende ellujäämise instinkti? Nad on väga ausad ja töökad eesti haritlased. Ja nad vali-sid vaikiva leppimise tee. Ma õnnitlen neid, kelle vanemad ei kaotanud usku ja julgesid oma lastele selgitada kommunistliku korra kahepalgelisust. Kuid oletan, et sellised vanemad olid eelmise sajandi kuuekümnendate Eestis tühine vähemus.
Marju Lauristin kirjutas läinud sügisel suurepärase artikli totalitaarse rezhiimi mõjust Eesti tänasele ühiskonnale. Marju Lauristin on Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor, kes osales aktiivselt taasiseseisvumisaegses ja –järgses Eesti poliitikas. Lubage teda tsiteerida: „Jultunult kasutades samu sõnu, mis tähistavad lääne demokraatia võtmemõisteid (õiglus, võrdsus, vendlus, vabadus, rahva tahe), sõi kommunistlik propaganda ära usu nende sõnade sisusse.
Nõukogude võim külvas küünilisust ja umbusku, mis on mitte ainult Eesti vaid kõikide postkommunistlike maade ühine haigus ja mis sisemiselt sööb nende ühiskondade elujõudu.”
Praegu, viisteist aastat pärast vabanemist, kujundavad Eesti ühiskonna vaimset atmosfääri põlvkonnad, kellel puudub nii totalitaarsele süsteemile vastupanu kui ka selle rataste vahele jäämise kogemus. Nõukogude võim toitis kollektiivset vihkamist “teistsuguste” vastu ja rõhutas lojaalsust omadele kui ülimat väärtust. See süsteem ahistas sihikindlalt isiklikku moraalset vastutust ja kujundas inimestes karistamatu võimu mentaliteeti.
Selle mentaliteedi tagajärgi on tunda Eesti erakondade poliitilises kultuuris ja omameeste sidemetel põhinevas ärikultuu-ris. Sellist ”omade poiste” ringkäendust nimetatakse psühholoogas grupikäitumise efektiks. Grupis kehtestatud normid kaaluvad üles iga grupi liikme individuaalse vastutuse.
Kommunistliku propaganda mõju all kasvanud põlvkonnad on tänases Eestis juhtivatel kohtadel. Nemad määravad Eesti sise- ja välispoliitika, avaliku elu, majanduse. Nende tänased otsused ja teod kujundavad Eesti tuleviku.
Ka mina kannan slepina kaasas oma nõukogudeaegset pärandit. Püüan sageli vaadata peeglisse ja aru saada, kas ma olen võimeline eristama, kust jookseb veelahe õige ja eetiliselt mitteaktsepteeritava vahel.
.Jaanuaris külastas Kaliforniat President Rüütel. Oma kõnes Põhja-Kalifornia Rahvusvaheliste Suhete Nõukogus 19. jaanuaril ütles ta , et väärtused mängivad maailmas väga tähtsat rolli.
Ta mainis, et tänapäeva välispoliitikas on huvidel põhinev lähenemine sageli vaid kattevari üldtunnustatud väärtustest loobumisele. President Rüütel tõi eeskujuks USA-d kes ei loobunud väärtustel põhine-vast tunnustusest Balti riikidele mingite reaalpoliitiliste eesmärkide nimel.
Ka Eesti avalikus elus tuleks järgida seda eeskuju – teha otsuseid üldtunnustatud väärtuste ja mitte päevapoliitiliste huvide kohaselt. Väärtused on kindel kompass ka kõige keerulisemates konfliktides.
Olles viimased kuus aastat töötanud riigistruktuurides või neile väga lähedal, olen kogenud, kui lühike on Eesti varumeeste pink. Kujutame ette, et ühiskond on püramiid, kus alumisest kihist tõusevad need, kes tippu jõudnuna kirjutavad seadusi, otsustavad riigieelarve üle, juhivad suuri ettevõtmisi ja rahvast. Eesti püramiidi alla-miljonipealine alumine kiht on väga kitsuke. Eesti fenomen on see, et igaüks, kes väga tahab ja püüab, saab oma võimaluse välja paista, ja võib jõuda suure vastutusega ametikohale.
Iga eestlane on väärtuslik ja peab saama oma võimaluse. Kuid saanud selle võimaluse, peab ta olema ka eetiliselt suure vastutuse vääriline. Toetumine õigetele väärtustele aitab kanda individuaalset vastutust.
Eesti tulevikku, millest ennist rääkisin, kujundavad nii võitjate põlvkond kui ka uued tulijad, need kes praegu kahe- ja kolmekümnendates. Uued tulijad on saanud hea hariduse ja kasvav hulk noori omandab hariduse välisülikoolides. Nad on kasvanud üles turumajanduslikus, maailmale avatud ühiskonnas. Neid pole mõjutanud totalitaarse rezhiimi surutised ega vanemate hirm. Lubage mul jutustada teine lugu.
Minu parimateks tööpartneriteks Eestis on firma, kus omanikeks on neli noort naist, kõik alla kolmekümne. Firma tegeleb projektijuhtimise ja sellealaste konsultatsioonidega. Nad on tegutsenud 5 aastat ja tõusnud Eestis oma ala kõige edukamaks ja usaldusväärsemaks ettevõtteks.
Tundsin neid tüdrukuid veel enne, kui nad oma firma asutasid. Nägin kuidas nad samm sammult kasvasid kohalikust mikroettevõttest rahvusvahelise konsultatsioonigrupi liikmeks. Täna osalevad nad Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika arenguprojektides. Nende käibekasv 2004. aastal oli 1,5 miljonilt Eesti kroonilt 22 miljonile kroonile.
Ma olen näinud nende nägusid, mis vaatavad üksteise otsa arusaamatuse ja juubeldusega, uskudes vaevalt, et nad on järjekordselt võitnud suure pakkumiskonkursi. Ma olen neid näinud ka peaaegu magamata töötavat päevi järjest. Eelmisel aastal kutsusid nad teisi konsultante Eestis üles eetilisele hoiakule Euroopa Liidu fondide kasutamisel.
Ma siiralt kadestan ja imetlen neid. Ja tänu neile noortele naistele usun ma Eesti edusse.
Ma usun, et iga andekas ja edasipüüdlik eestlane peab saama oma võimaluse, ning saama hariduse ja ettevalmistuse, et olla arenemis- ja läbilöögivõimeline nii kodus kui väljaspool Eestit. Nõustun kahel käel Kalev Kase mõttega tema eelmise aasta iseseisvuspäeva kõnes, et Eestis on vaja ettevõtjate koolitust, näidata uutele tegijatele õnnestumisi ning positiivseid eeskujusid, äratada noortes usku endasse ja tekitada visioonitunnet.
Kahe möödunud aasta jooksul olen ise Eestis käima lükanud programmi, mis pakub kõrgtasemel koolitust uutele teadmispõhistele ettevõtetele. Siin, Stanfordis, töötan ma projekti kallal, mis üle interneti ühendab Eesti väikeettevõtjaid kogenud mentoritega Põhja-Ameerikast ja Euroopa Liidust. Ma soovin, et igal rahvusvahelise ärisse pürgival eestlasel oleks oma rahvusvaheline mentor. Mentorite süsteemi kaudu tahan luua alustavatele ettevõtjatele eeldused uuteks skype’ideks.
Meie rahva ajalugu on olnud keerukas ja vastuoluline. Paratamatult kujunesid inimeste saatused ja elukogemused erinevaks. Eestlane on kasvanud selleks, kes ta on tänu oma vanemate ja nende vanemate saatusele. Mineviku oleme kaasa toonud olevikku oma hoiakute ja tänaste otsuste näol. Pöörates pilk tulevikku, on meie missiooniks muuta too väike nurk maailmakaardil kiirgavaks tõmbekeskuseks ideedele ja ressurssidele, muutma ta külalislahkeks avatud paigaks, ja aktiivseks osalejaks maailma asjades.
Minu sünnipäevasoovid Eesti aastapäeva puhul eestlastele:
Rohkem eetilist tundlikkust. Julgust vastutada isiklikult oma hoiaku ja tegude eest ja loobuda grupilojaalsusest.
Ma soovin, et eestlased ei tunnetaks oma maa piire kui piirangut. Et eesti keel poleks barjääriks vaid omapäraks ja rikkuseks. Et eestlaslik introvertsus ajendaks teadlikult olema üha rohkem avatud ja vastuvõtlik maailmale.
Ma soovin, et igas Euroopa riigis ja Põhja-Ameerika osariigis leiduks igas seltskonnas keegi, kes ütleb, oo jaa, mu tuttaval on Eestist partner ja sõber, üks väga nutikas ja asjalik sell.
Soovin teile kõigile head vabariigi aastapäeva!
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Bostonis
19. veebruaril oli eestipäraselt krõbe, aga mõnusa päikesepaistega ilm. Bostoni ümbruse eestlased kogunesid taas meile omaseks saanud Walthami kiriku saali pidulikule aktus-kontserdile, tähistamaks Eesti Vabariigi 88. aastapäeva.
Tähtpäeva koosviibimise avas palvusega õp. Kangro, kes oli selleks puhuks Connecticutist meie seltsi tulnud.
Aktuse peakõnelejaks oli doktor Madis Raukas, kes esitas sisuka ja rohkesti huvitavaid fakte ning statistilisi võrdlusandmeid sisaldava ettekande Eesti tehnilisest arengust.
Muusikalist kontsert-osa sisustasid Mike Peipman abikaasaga. Tõsisemate ja traditsiooniliste palade lõpuks kuulasime Mike’i särtsakat interpretatsiooni kõigile tuttavast lastelaulust “Uhti-uhti uhkesti!”.
Kohvilauda olid me perenaised jällegi maitsvate suupistetega rikastanud.
Saal oli väheste ja maitsekate elementidega päevakohaselt kaunistatud. Aktuse ja sellele järgnenud koosviibimise sujuva kulgemise eest hoolitsesid me noored perenaised.
Siinjuures tahaks eriti mainida, et peakorraldajad olid alles mõne aasta eest Eestist saabunud noored, kes oma entusiasmi ja värske hooga on meie seltsile nagu uue elu sisse puhunud.
HRUP
UNICEF tunnustas 13-aastast elupäästjat
ÜRO lastekaitseorganisatsiooni UNICEF Eesti esindaja Toomas Palu tunnustas esmaspäeval, 27.veebruaril 13-aastast Kehra koolipoissi Tõnis Pilli, kes päästis tänavu jaanuaris uppumissurmast kaks endast väiksemat last. (Vaata VES #3 19.jaan). Kehra keskkooli seitsmenda klassi õpilane Tõnis Pill päästis 15. jaa-nuaril uppumissurmast kuueaastase Misha ja seitsmeaastase Andrei, kes Jägala jõel mängides läbi jää vajusid. “Selle Kehra koolipoisi vapper tegu väärib suurt avalikku tunnustust, ta tegutses ohu-olukorras kiiresti, julgelt ja loogiliselt,” teatas Palu. Tema hinnangul vajab Tõnise sangarlik käitumine laialdasemat tutvustamist, kuna see annaks paljudele lastele teavet võimalikest ohtudest ja sellest, kuidas olla ettevalmistatud kriisiolukorras tegutsemiseks. VES/BNS
Venemaa saadab Eesti piirile kasakad
Vene-Eesti piiri hakkavad piirivalvevägede koosseisus sellest kevadest valvama ka kasakaüksused, teatas Interfax. “Tänavu kevadel allkirjastavad kasakate looderingkonna esindajad leppe üksikute regionaalsete liidrite, sealhulgas Pihkva oblasti juhiga, võimaluste kohta komplekteerida piirivalveüksused kasakatega,” ütles kasakate loode-ringkonna ataman Vitali Martõnenko Peterburis ajakirjanikele.
Ta lisas, et Pihkva oblastisse Eesti piirile on kavas luua kasakate asulaid.
“Me eraldame selleks raha ja aitame sinna saadetavaid inimesi,” lubas ta, märkides, et seda tehakse rahvussuhete teravnemise tõttu piiril ja Eesti erilise asendi tõttu. Kasakkond jõudnud kokkuleppele Peterburi suurtükiväe kadetikorpusega noorte kasakate väljaõpetamiseks.
VES/BNS
Väliseestlased saavad Eestis õppimiseks taotleda stipendiumi
Eesti Haridus- ja teadusministeerium, sihtasutus Archimedes ja rahvuskaaslaste programmi nõukogu kuulutavad välja üliõpilasstipendiumide konkursi, et pakkuda välismaal elavatele eesti päritolu noortele õppimisvõimalust Eesti kõrgkoolides.
Tänavu valitakse kandidaatide seast välja kuni kaheksa stipendiaati. Stipendiumi võivad taotleda kesk- või kõrgharidusega noored väliseestlased, kes pole alaliselt Eestis elanud vähemalt viimased kümme aastat.
Stipendiumiga kaetakse üliõpilase õppekoha maksumus, tervisekindlustus, elamisloa riigilõiv ning makstakse eluaseme-, õppe- ja sõidutoetust. Stipendiaadil on õigus enne bakalaureuse- või magistriõppesse asumist läbida eesti keele aastane intensiivõpe ülikoolis.
Aastatel 2002-2005 on stipendiumi saanud 22 väliseestlast.
Väliseestlaste toetamiseks loodud Rahvuskaaslaste programmi üliõpilasstipendiumide eesmärk on toetada välis-eesti noorte bakalaureuse- või magistriõpinguid Eesti kõrgkoolides. Stipendiumide väljaandmist finantseeritakse haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest. Stipendiumide rahastamiseks on planeeritud 1,5 miljonit krooni. Üliõpilasstipendiumi taotlemise ja haldamisega seotud tegevusi koordineerib sihtasutus Archimedes.
VES/BNS
USA suursaadik boikoteeris Harry Männilit
Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Aldona Wos ei osalenud kunstimuuseumi uue hoone avamisel, kuna üritusest võttis osa ka väliseestlane Harry Männil.
“Me ei tahtnud võtta osa üritusest, millel osales ka Harry Männil,” ütles saatkonna pressiatashee Eric A. Johnson vastuseks küsimusele, miks suursaadik Wos jättis tulemata Eesti Kunstimuuseumi (EKM) uue hoone Kumu avamisüritusele 17. veebruaril.
Johnsoni sõnul uurisid USA võimud umbes kümne aasta eest seoses Männili viisataotlusega tema tegevust sõja ajal. “Ameerika Ühendriigid usuvad, et töötades Teise maailmasõja ajal [Eesti] poliitilises politseis, osales ta koos natsidega jälitustegevuses, mis vastavalt Nürnbergi hartale on inimsusevastane kuritegu,” ütles Johnson. Johnsoni sõnul ei ole selle järelduseni jõudmise põhjused muutunud ning saatkond on oma seisukohta selgitanud ka Eesti ametivõimudele. “Meie arvamus on, et Harry Männil osales isiklikult jälitustegevuses ning me jagame [riigi pea]prokurör [Norman] Aasa arvamust, et Männilil lasub moraalne vastutus oma tegude eest,” ütles Johnson.
Kunstimuuseumi direktriss Marika Valk ütles , et Kumu avamisel osales arvukas diplomaatiline korpus. Valk lisas, et temani pole jõudnud ametlikku selgitust selle kohta, miks veel avamispäeva hommikul osalemisest huvitunud USA suursaadik eemale jäi. Välisministeeriumi pressiesindaja ütles, et suursaadik teavitas ministeeriumi oma mitteosalemisest. Pressiesindaja ei soovinud korrektsusele viidates refereerida suursaadiku telefonikõnet Eesti diplomaatidele.
Ligi viis aastat kestnud ülimahukas uurimine ei tuvastanud kaitsepolitsei ega riigiprokuratuur Venezuelas elaval Eesti ärimehel Harry Männilil süüd inimsusevastastes kuritegudes, kuigi leidis tõendamist tema kuulumine 1940. aastate alguses Saksa poliitilisse politseisse ja osalemine juutide küsitlemisel. Kaitsepolitsei algatas Männili Teise maailmasõja aegse tegevuse uurimiseks kriminaalasja 2001. aasta märtsi lõpus Simon Wiesenthali keskuse direktori Efraim Zurofi avalduse alusel. Kriminaalmenetlus alustati kriminaalkoodeksi inimsusevastaseid kuritegusid puudutava sätte alusel ning selle eesmärk oli kontrollida Efraim Zurofilt peaministri büroole saadetud kirjas sisalduvaid väiteid
BNS
Eesti on linnugripiks valmis
Põllmajandusministeeriumi teatel on riik kõrgendatud valmisolekus reageerimaks esimesele lindude gripi juhtumile Eestis, kuna viimased andmed kinnitavad taudikolde avastamist lähiriigis Rootsis. “Mul on veterinaar- ja toiduameti peadirektori Ago Pärteliga tihe infovahetus gripi leviku kohta Euroopas ja me oleme kohe valmis reageerima, kui Eestis avastatakse esimene grippi haigestunud lind,” ütles minister Ester Tuiksoo.
Esimese linnugripi juhtumi avastamiseks kutsub Tuiksoo kokku riikliku loomatauditõrje komisjoni, kuhu kuuluvad järelevalveametnikud, veterinaar- ja toidulaboratooriumi esindaja, loomataudi levipiirkonna veterinaar- ja toiduameti kohaliku asutuse juht ning politsei- ja päästeameti esindajad.
Samal ajal kutsub maavanem, kelle haldusalas on avastatud taudikolle, kokku kohaliku loomatauditõrje komisjoni, kuhu samuti kuuluvad mitme ametkonna esindajad.
Riiklik loomatauditõrje komisjon teeb koostööd teiste riikide veterinaarteenistuste, politseiameti, päästeameti, keskkonnainspektsiooni, tervisekaitseinspektsiooni, maanteeameti ning vajadusel ka teiste ametkondadega.
Veterinaar- ja toiduamet teeb lindude gripi seiret juba 2004. aastast alates. Samuti uuritakse regulaarselt munakanade tootmiskarju ning muna- ja lihakanade sugukarju. Samuti võetakse regulaarselt proove veelindudelt, kaldalindudelt ja muudelt metslindudelt. Siiani on olnud kõik uuringute tulemused lindude gripile negatiivsed.
Haridus- ja teadusministeerium soovitab koolides ning lasteaedades selgitada linnugripi levimist ja seda, kuidas nakkusest hoiduda.
Ministeeriumi pressiesindaja sõnul ei tee nad linnugripi teemat õppeasutustele kohustuslikuks, vaid see on koolijuhi või õpetaja enda otsustada, kas ja kui palju nad sellest lastele räägivad. Ta lisas, et kindlasti peavad koolid ja lasteaiad teemat siiski piisavalt oluliseks, et sellest rääkida, ning selgitusi võiks anda igas vanuses lastele, kuid mõistagi lapse eale vastavalt. Tallinna Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Aime Niidas ütles, et esialgu nende koolis organiseeritud selgitustööd ei toimu, aga kui linnugripirisk suureneb, siis see kindlasti tuleb. Ta soovitas väiksemate laste puhul piirduda manitsemisega, et haigeid või surnud linde ja loomi ei maksa puudutada, sest need võivad haigusi levitada.
Sotsiaalministeeriumi arvates on võimalik vaid üksikute inimeste nakatumine, kuna linnugripi tüvi H5N1 ei nakka inimeselt inimesele.
Tervishoiuameti juhi Üllar Kaljumäe sõnul on terves maailmas 2003. aastast alates laboratoorselt kinnitatud 173 linnugripi juhtumit.
“Kui inimese linnugrippi nakatumine peaks Eestis juhtuma, siis on tegu üksikute inimestega,” lisas ta.
Pandeemiline viirus võib tekkida, kui linnugripp ja tavagripp ühinevad. Linnugripi tüvi H5N1 ei tekita pandeemiat, selleks peab viirus muteeruma. Tänaseni ei ole maailmas pandeemilise gripi viirust ministeeriumi kinnitusel tekki-nud.
Pandeemiaks nimetatakse erakordselt suurt gripiepidee-miat, mis levib ulatuslikult üle riigipiiride, haarates paljusid riike ja kontinente, ning millega kaasneb inimeste kõrge haigestumine ja suremus.
Gripipandeemia oht tekib juhul, kui ringlusse ilmub uus, varem mitte esinenud gripiviirus, mis levib ak-tiivselt inimeselt inimesele ja põhjustab kõrge suremuse.
Sotsiaalministeerium lisas, et gripipandeemiaks saab pidada alles sellist olukorda, kus ühes või mitmes omavahel seotud piirkonnas esinevad suuremad 25-50 haigusjuhuga ning mitmenädalase kestusega gripi-puhangud.
Esmaseid linnugrippi nakatunuid on valmis vastu võtma viis haiglat, kus on olemas nakkusosakonnad, ütles sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantsler Ivi Normet.
VES/BNS
Valgevene valitsus hakkas opositsiooniga arveid õiendama
Pildil rahuliku demonstratsiooni laialiajamine 2.märtsil Valgevene pealinnas Minskis, kus valitsus hakkas opositsiooniga arveid õiendama. Foto: yahoo
Valgevene julgeolekujõud peksid ja vahistasid neljapäeval, 2.märtsil ühe Valgevene presidendivali-miste kandidaadi. Valgevene riigiülikooli endine rektor Aleksander Kozulin püüdis end re-gistreerida üleriigilise rahvakoosoleku delegaadiks, kui erariietes julgeoleku-ohvitserid lõid ta sõneluse järel pikali ning viisid endaga kaasa. Rahvakoosolekul peaks esinema ka president Aleksander Lukashenko, kes soovib valimistega vormistada endale kolmanda ametiaja.
Intsidendi tunnistajaks olnud Interfaxi korrespondendi teatel saabus Kozulin Minskis Raudteelaste Kultuurimajja, kus käis foorumi delegaatide registreerimine. Kozulin põhjendas delegaadiks registreerumise soovi sellega, et teda lähetas foorumile sotsiaaldemokraatlik erakond Gramada.
Ent foorumi administraator keeldus presidendikandidaati delegaadiks registreerimast ning valvurid nõudsid Kozulinilt ruumist lahkumist. Kozulin keeldus ära minemast, misjärel puhkes kaklus, mille tulemusel lohistati Kozulin kultuurimajast jõuga minema.
Seejärel toppisid miilitsad Kozulini oma väikebussi ja viisid minema. Kozulinit saatnud ihukaitsjad ja tema kolleegid üritasid bussile järele sõita, kuid operatiivautod tõkestasid nende tee.
Kozulini esindaja Nina Shedlovskaja ütles, et presidendikandidaati hoitakse vahi all Minski miilitsajaoskonnas.
“Ta sai üsna korralikult peksa. Me ei tea, mis tema staatus praegu on,” ütles Shedlovskaja telefoni teel.
Julgeolekutöötajad kähmlesid ka sündmust pealt näinud ajakirjanikega. Reuters’i telekorrespondent sai peksa ja viga.
Kozulin on president Lukashenkot karmisõnaliselt kritiseerinud.
VES/Reuters – Interfax – BNS/
HANDSCAPES – eesti kunstnike näitus ÜRO peakorteris
Ülle Marks, Jüri Kass pilt seeriast Handscapes (2000).
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peakorteri fuajees New Yorgis on avatud eesti kunstnike foto- ja maalinäitus HANDSCAPES, tähistamaks ÜRO 60. ning Eesti liikmelisuse 15. aastapäeva. Näitusel eksponeeritakse fotosid, maale ning installatsioone, mis kujutavad ootamatult maastiku keelde tõlgenduvaid käsi – käemaastikke (HANDSCAPES).
Kunstnikud Ülle Marks, Jüri Kass, Alice Kask ja Jüri Ojaver kuuluvad küll erinevatesse põlvkondadesse ning kasutavad erinevaid tehnikaid, kuid nad kõik on kujutanud üht – inimkäsi.
Näituse moto peitub UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretäri, poe-tess Doris Kareva mõtiskluses:
Meie saatus on meie kätes.
Meie käed on saatuse käes.
Käed kõnelevad enda eest ise; tihti on teod kõnekamad kui sõnad.
Teed teo – kasvatad harjumuse. Kasvatad harjumuse – kujundad iseloomu. Kujundad iseloomu – saad saatuse.
Eesti keeles ei ole tulevikuvormi. See on keel, milles eksisteerib üksnes ühtne, pidev, loov, loodetavalt jätkusuutlik olevik – See Mis On Käes.
Ja paraku, paratamatult seal kõrval ka See Mis On Ülekäte – osavõtmatus, agressiivsus, arutu tarbimine, vastutustundetuslooduse ees. Maailma, kus parem käsi ei tea, mida teeb vasem, valitseb kaos. Käsikäes, kooskõlas aga luuakse lootust. Kõikides avatud pihkudes avaldub elujoon – jõgi, mis igas inimeses on otsimas oma teed ookeani poole.
Kuula: see mühiseb, ühine.
Ülle Marks ja Jüri Kass on juba aastaid koos töötanud ning nende loomingut on auhinnatud ka rahvusvaheliselt. Seeria HANDSCAPES tõlgib ootamatult inimkeha füüsilised iseärasused maastiku keelde, käsivartest saavad orud ja mäed. Kasutades uusimaid tehnilisi lahendusi on Kass ja Marks alles jätnud tööde äärmiselt “graafilise” ning väljapeetud koe.
Alice Kask on saanud maalikunstniku diplomi Eesti Kunstiakadeemias (1999) ning pälvinud tunnustusena Konrad Mägi medali.
Jüri Ojaver on osalenud näitustel nii kodu-kui ka välismaal alates 1984. aastast, sealhulgas ka Veneetsia ja Kwandju biennaalil. Ta on saavutanud grand-prix Riia skulptuuri kvadriennaalil ja Sorose Kunstikeskuse aastanäitustel. Jüri Ojaver on ka käesoleva näituse kujundaja. tema suuremõõdulised graafilised käed (“Isa.Poeg”) olidki algselt valminud Kwandju biennaali jaoks.
HANDSCAPES näituse avasõnad ütles Eesti suursaadik ÜRO juures Tiina Intelmann, kes rääkis näituse saamisloost. Pikema sõnavõtuga osalesid ÜRO Rahvastikufondi juht Thoraya Ahmed Obaid ning kunstiteadlane professor Mart Kalm.
Näituse korraldasid välisministeerium ja Eesti Alaline Esindus ÜRO juures koostöös kultuuriministeeriumi ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega.
Näituse patrooniks on proua Ingrid Rüütel.
Ekspositsioon ÜRO peamaja külaliste fuajee Lõunagalleriis (Visitor’s Lobby South Gallery) jääb avatuks märtsi keskpaigani ning on avatud ka tavakülastajatele.
VES
Arville Pustrom-Uus’i näitus
Pildil kunstnik Arville Pustrom-Uus oma maalide taustal. Foto: Viktor Puskar
Laupäeval, 18. veebruaril avati Bedminster, New Jersey raamatukogu suures saalis Arville Pustrom-Uus maalide näitus, kus on eksponeeritud umbes 40 maali. Näituse avamisel osales ka tosin kohalikku eestlast ning pakuti ka suupisteid. Näitus jääb avatuks kuni 28. veebruarini 2006.
Pr. Pustrom-Uus alustas kunstialaseid õpinguid juba Tartus Pallase Kunstikoolis ning õppis hiljem Saksamaal Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Ameerikas jätkas ta õpinguid Rockport, Massachusetts’is Harry Ballingeri ning teiste kunstnike stuudiotes. A. Pustromist saigi üks andekamaid väliseestlastest maalikunstnikke.
Ta maalide teemadeks on peamiselt maastikud, meri ja lilled, milliseid on paljudel kordadel eksponeeritud USA-s ja ka Kanadas, Rootsis ja Saksamaal. New Jersey State Theater, Papermill Playhouse Millburn’is, on olnud mitmel korral kaunistatud Arville Pustrom-Uus maalidega. Mitmed New Jersey galeriid esitavad ka tema maale.
Pr. Pustrom-Uus kuulub American Artists’ Professional League’i ja mitmesse teise kunstiorganisatsiooni, kaasa arvatud Eesti Kunstnike Keskus Torontos.
Viktor Puskar
Eesti rahva okkaline tee
Teatavasti alustasin ma H. Rosenthali raamatule (“Kulturbestrebungen des estnischen Volkes 1869-1900”) põhinevat artiklite seeriat esimese üldlaulupeo (1869) kirjeldusega. Võiks oletada, et selle erakordse ürituse taga seisid kõik eesti ärkamisaja tegelased, kogu rahvas. Ometi polnud see nii! Et mõista põhjusi, tuleb vaadelda ajastu sot-siaalpoliitilist palet.
Väikesed rahvad on läbi aegade olnud suurte rahvaste/riikide mõju või otsese ülemvalitsuse all. Seda saatust on jaganud ka Eesti. Eesti olukord oli aga sellevõrra raskem, et üle 200 aasta valitsesid meid samaaegselt kaks peremeest – ühelt poolt kohalik baltisakslus, teiselt poolt Vene riigivõim. Head polnud kummaltki oodata. Eks andnud ju Venemaa peale Põhjasõda baltisakslastele Eestis vabad käed, tasuks nende toetusele. Eesti rahvas jäi seega kahe suure vahele ja see asjaolu on meie ajalugu tänini tumestanud.
Eestlaste seisund jõudis 18.-19. sajandi piirimail abso-luutse madalpunktini. Rosenthal kirjeldab seda mõjuvalt. Eestlasest maaelanikust sai mõisnikule kuuluv, ilma õigusteta ori, kellel ei tohtinud isegi olla oma vara. Kaasaegne kroonik Kelch iseloomustas Liivimaa kubermangu (Lõuna-Eesti) kui “mõisnikkude taevast, preestrite paradiisi, võõraste kullaauku ja talupoegade põrgut”. Pole ime, et “kunagistest kangelasmeelsetest eestlastest said sajandite jooksul puruvaesed, tahtetud, ebausklikud maaharijad, kes oma saatust, millest polnud vähimatki pääsemislootust, talusid nürimeelse resignatsiooniga” – üsna masendav pilt. Väga vähe oli neid kel õnnestus sellest seisundist välja rabeleda.
Üksikuid siiski leidus – Peterson, Faehlmann, Jannsen, Kreutzwald, Hurt, Jakobson jt. Aga miks lõhenes see aateline grupp kaheks leeriks? Kuidas sai alguse ärkamisajale nii palju raskusi valmistanud vastuolu Jannseni /Hurda/Rosenthali ning Jakobsoni/Weske pooldajate vahel? Rosenthal annab sellest detailse kirjelduse ja näitab ühtlasi, kuidas tühisest sündmusest võib algust saada terav ning pikaajaline vaen.
Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma köster. Poeg (sünd. 1841) lõpetas köstrite seminari, võttes peale isa surma üle ta ameti. Rahvuslasena tundis Carl Robert hästi eestlaste ajalugu, eriti kuna Torma ümbruses leidub mitmeid Kalevipoja looga seotud maapinnavorme (“Kalevipoja sängid”). Kord juhtus, et osa köstri karja pääses mõisa põllule ja Jakobson pidi mõisnikule trahvi maksma. Päev hiljem ratsutas mõisniku vennapoeg Carl von Liphardt (meelega?) üle köstri põllu. Kui Jakobson talle vastu astus ja samuti trahvi nõudis, ähvardas ülbe aadlimees teda ratsapiitsaga. Jakobsonile mõjus see niivõrd raskelt, et ta samas oma ametist lahti ütles, ehkki perekond – ema ja vennad-õed – jäi leivata. Ühtlasi varisesid kokku Jakobsoni tulevikuplaanid ning kadus võimalus senisel teel edasi minna. Pole siis ime, et Jakobsonil jäi elu lõpuni hinge pii-ritu viha baltisakslaste vastu.
Jakobson siirdus esialgu Peterburisse, kus eestlasest maalikunstnik Johann Köler talle õukonnaliikme perekonnas koduõpetaja koha muretses. Jakobson hakkas selle kõrval tegelema üha enam eestikeelse kooli- ja ilukirjandusega, jäädes aga oma vaadetes radikaalseks. Ta tegi esialgu ka Jannseni “Eesti Postimehele” kaastööd, kuid oma radikaalsuse tõttu sulges Jannsen talle ajalehe. Õnneks leidus Peterburis rida Jakobsoni mõttelaadiga saksavastaseid mehi – Köler, õuenõunik Aleksander Jurjev jt., nn. Peterburi patrioodid, kellest said hiljem Jakobsoni kindlad toetajad.
Eestisse naastes kasvas ta poolehoidjate ring kiirelt. Sinna kuulusid näiteks Mihkel Weske, hiljem Hugo Treffner, Jakob Kõrv jt. 1872 asus Jakobson Vändrasse vallakirjutajaks, ostis sinna “Kurgja” talu ning hakkas tegelikuks põllumeheks. Väsimatult võitles ta eesti talunike huvide eest nii vaimsel, poliitilisel, kui majanduslikul pinnal. Eriti laienes Jakobsoni mõju kui ta 1878 sai loa välja anda ajaleh-te “Sakala”. Jakobsoni arvates pidi rahvas ise oma õigused kätte võitlema ja mitte lootma baltisakslaste abile ja armule. Oma veendumustes oli ta sedavõrd järelandmatu, et suhtus esimesse laulupeosse umbusaldavalt (olid ju peokomitee juhid sakslased). Hiljem, teise ja eriti kolmanda, laulupeo organiseerimisele püüdis Jakobson otseselt vastu töötada.
Kuid Jakobson mõistis ka, et sakslaste võimu vastu ei aita eestlaste oma jõud. Seepärast propageeris ta liitlasena Vene riigivõimu, eriti slavofiile, kes sakslaste privileegide vastu sõdisid. Jakobson oli seega esimene eesti reaalpoliitik, kes oskas rahvahulki nii sõna kui sulega kaasa tõmmata (näiteks tema rahvuslikult sütitavad “Kolm isamaa kõnet”). Sellest aga sai alguse lõhenemine rahva hulgas. Ühed püüdsid saks-lastega leplikult läbi saada, et neid ära kasutades eesti asja edasi lükata, teised lootsid Vene riigivõimu abile võitluses sakslastega. Jakobsoni võib seega iseloomustada kui käremeelset aktivisti ja tema meetodit kui revolutsioonilist väljaastet. Rahvajuhina oleks Jakobson kaugele jõudnud, kui surm kopsupõletiku tagajärjel teda 1882 poleks enneaegselt hauda viinud.
Eeltoodust on arusaadav, miks tüli kahe ärkamisaega juh-tinud leeri vahel sedavõrd teravaks muutus. Selles vaenus aitas kaasa asjaolu, et kuna saksa pastorid olid (väheste eranditega) mõisnikkude truud liitlased, ja kuna Jakob Hurt ning mitmed tema leeri mehed olid ametilt kirikuõpetajad, siis kandus Jakobsoni vimm neile eriliselt üle. Kahjuks kasutati selles võitluses üsna madalat demagoogiat, eriti Jakobsoni poolel. Mindi isegi nii kaugele, et üks Jakobsoni fanaatiline pooldaja Jannsenit läbi akna tulistas, õnneks teda tabamata. Nii lõi eestlaste omavaheline sisevõitlus ärkamisaja tegevusele valusa haava, mille arm ennast veel 20. sajandi keerises tunda andis.
Vaatleme nüüd teist poolt – Jannsen, Hurt, Rosenthal jt. Nende hulgas tuleb rahvusliku ärkamise isaks lugeda eeskätt J. W. Jannseni, kes seda au eestikeelse ajakirjanduse loojana, eesti kirjakeele rajajana, mitme eesti seltsi asutajana ning laulupidude traditsiooni algatajana on igati ära teeninud. Pandagu tähele, et veel Jannseni ajal ei tuntud mõistet “Eesti rahvas”; oli vaid “maarahvas”. Tema oli esimene kes oma 1857 asutatud ajalehe “Pärnu Postimees” avaleheküljel eestlased rahvuse tasemele tõstis:
“Tere, tere Eesti rahwas,
mina Pärnu Postimees.
Kuulutama olen wahwas
Kõik mis sünnib ilma sees.”
Olles hästi kursis baltisakslaste mõju ja võimuga, oli talle selge, et ainuke tee eesti ettevõtete edutamiseks seisis meile sõbralike baltisakslaste, eriti pastorite, osavas rakendamises eestluse vankri ette. Vastasel korral oleks ettevõte olnud lootusetu, sest sakslaste võim kohapealsetes asjades oli absoluutne. Sellest siis nende kaasatõmbamine laulupidude komiteede presidentideks ning eesti ettevõtete toetajateks. Siingi aga tuli ettevaatlikult manööverdada, sest sakslased astusid vahel tagasi väikseima arusaamatuse korral. Samas leplikus vaimus püüdis asju ajada Jakob Hurt. Tema teened eesti kultuurielus (Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Aleksandrikooli idee jm.) on samuti hindamatud. Laias laastus võib öelda, et Jannseni/Hurda tegevus oli rajatud evolutsioonile. Jakobsoni oma lähtus aga revolutsioonilisest tunnetusest.
Võib küsida, kumb meetod oli siis parem. Siin ei saa isegi peale 130-aastast vahemaad anda lihtsat vastust. Et ärkamisaja algupoolel Jannseni tee oli ainus praktiliselt mõeldav, ei vaja rõhutamist. Hiljem aga oli Jakobsoni kompromissitu ülesastumine ja tema julged nõudmised leegiks, mis rahva iseteadvuse kiirelt lõkkele lõi. On küll väidetud, et tänu baltisakslaste olemasolule jäid eestlased venestumise asemel läänekultuuri piiridesse. See on tõsi, kuid ta oli ajaloo juhus, mitte teadlikult plaanitsetud seisund. Teisest küljest purunes Jakobsoni lihtsameelne lootus Vene riigivõimu heatahtlikkusele venestamisaja lainetes.
Saatuslik dualism – elada kahe suurvõimu varjus – on Eestile olnud omane kuni viimase ajani. Näiteks eelmise sajandi poliitiliste pihtide vahel olles arvasid ühed, et “saks-lasi tuleb karta, aga venelastega oskame toime tulla”. Teised nägid ainsat pääsu Saksamaa võidus, teadmata aga, mis kavad sakslastel võidu korral oleksid Baltimaadega olnud. Nii tuleb Eestil olla jätkuvalt valvel. Eelkõige aga tuleb soovida, et rasketel aegadel oleks tarkust valida parim kompromiss, ilma omavaheliste, nõrgestavate tülideta.
Raul Pettai
Eesti Filharmoonia Kammerkoor kontsertreisil Ameerikas turneel
Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) koos dirigent Paul Hillieriga alustas teisipäeval, 28.veebruaril pikka kontserditurneed Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
Koor annab turnee esimese kontserdi neljapäeval, 2. märtsil Ameerika Ühendriikides Tryonis ning viimase kontserdi 19. märtsil New Yorgis.
Ringsõidul tuleb ettekandele kolm erinevat kava Arvo Pärdi, Cyrillus Kreegi, Sergei Rahmaninovi, Francis Poulenci ja Benjamin Britteni muusikast. Kokku annab koor Ameerika mandril üksteist kontserti.
Turneel teeb kaasa tunnustatud inglise organist Christopher Bowers-Broadbent. Tagasi Eestisse saabub filharmoonia kammerkoor 21. märtsil.
Eesti Fiharmoonia Kammerkoori saadavad kõikjal kiitvad hinnangud. Ajalehe New York Times kriitikud valisid aasta 2005 parimate plaatide hulka ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Paul Hillieri CD “All-Night Vigil”, millel kõlab Sergei Rahmaninovi muusika. Plaat, mille aprillis 2005 andis välja firma Harmonia Mundi, on aasta jooksul saanud mitmeid kiitvaid arvustusi prestiizhikates väljaannetes.
New York Times kommenteerib plaadi valimist aasta parimate hulka sõnadega: “Kõik, mida Paul Hillier puudutab, muutub koorikullaks,” ning kiidab Eesti Filharmoonia Kammerkoori, mille koosseisus on ka vene klassika esitamiseks vajalikud sügavad bassihääled.
VES/BNS
* The Front Page reports from New York City and Buffalo, NY, where Estonian Independence Day was celebrated. In New York, the event was marked at the NY Community Church on E. 35th Street. In Buffalo, the event took place at the Morgan restaurant. In both cases the events were well attended, and offered the audience music and thought provoking speeches.
* The Editorial deals with an another anniversary that falls close to Estonian Independence Day. On February 25, 1956, Nikita Kruschev of Russia uttered his famous speech. In his remarks, he noted that the Party had made mistakes, which was as close a condemnation of Stalin as possible. Yet this did not mean the end of Communism, as was evident only a few months later when a pro-democratic revolt in Hungary was crushed by Soviet tanks. It took nearly another 35 years for the USSR to collapse, yet one can say that the death throes began on that day.
* The second item on page 2 is Karl Altau’s speech at the Estonian Independence Day celebration in Washington, DC. Mr Altau is the managing director of JBANC. In his remarks, he explained some of the important lobby and advocacy work done by JBANC, including the work on the soon-to-be constructed Victims of Communism Memorial.
* Vello Helk remarks on the honors that the President of Estonia will soon bestow, as well as the medals won in Torino. On the honors, Mr. Helk notes how the people who managed to shed their Communist Party connections at the precise time it became good to be pro-Estonian independence, are now being honored. These are the same people who may well have shouted “Long live the E[stonian]SSR” only a few years back. On the medals, he notes how they occurred luckily at the best time to take the eyes of the press and people away from the scandals at Kadriorg palace and the Parliament.
* The Art and Culture page discusses the “Handscapes” exhibit that was reported on the English page in our last issue.
* The second item on the page announces an art exhibit of about 40 paintings by Arville Pustrom-Uus. The works are displayed at the Bedminster, NJ library’s great hall.
* Raul Pettai gives an overview of Estonia’s thorny history. Throughout its life, even before independence, the small nation has had to exist between two opposing forces. When Estonians took sides, it caused such deep wounds that can still be felt to this day
* Estonian independence Day was celebrated in San Francisco and Boston as well. Articles related to these events appear on page 5.
Estonia celebrated its Independence Day
ER/ves – Celebrations began at 7:34 am with the hoisting of the Estonian National Flag and singing of the National Anthem at the Parliament building. The Prime Minister, members of government and parliament, and diplomats were present.
President Arnold Rüütel received the parade of Defense Forces, led by Vice Admiral Tarmo Kõuts. Over seven hundred men and women from all the Estonian Defense Forces, Defence League and the Border Guard were lined up on the Victory Square. For the first time armored vehicles which will be used by Estonian units in Southern Afghanistan were presented. The vehicle, manufactured by Finland, is called a PASI armored transport. After the parade President Rüütel participated at the Independence Day Service in Kaarli Church.
Later in the evening president Rüütel gave a speech on the state of the State. The day of celebration ended with a festive reception hosted by the Estonian president and First Lady following the Gala Concert, performed in the National Opera.
Estonian FM Paet Speaks with US Congressmen about Visa Waiver
ER – Estonian Foreign Minister Urmas Paet discussed in a meeting with visiting US congressmen the question of visa-free travel between the two countries.
At Mr. Paet’s meeting with the US delegation bilateral relations and matters pertaining to the protection of intellectual property were under discussion.
The Foreign Minister raised the question of visa-freedom: “Estonia wants that all European Union member countries receive equal treatment in this question,” the minister said, adding that elimination of the US visa requirement has both emotional and practical aspects. “It would definitely be good for both EU-US business and cultural ties and so-to-say public diplomacy,” he said.
The head of the delegation, Chairman of the House of Representatives Agriculture Committee Bob Goodlatte, said the United States encourages all Estonians to visit the United States and also wants to make this as easy as possible. He observed, however, that for joining the US visa waiver program certain criteria have to be met. According to Mr. Goodlatte, Estonia meets practically all the requirements and the only remaining concern is the high rate of visa refusals, which needs some more work.
Mr. Paet and the congressmen agreed that Estonia and the United States have enjoyed good relations during all the time of Estonian independence. The congressmen thanked Estonia for its contribution to international missions in Iraq, Afghanistan and Kosovo.
Besides Mr. Goodlatte, a Republican from Virginia, the delegation included Democrats Collin Peterson and Mike McIntyre, and Republican Kenny Marchant.
Estonian Defence Commander Says Spirit of War of Independence Lives On
ER/ves – Speaking at the Independence Day military parade in Tallinn, the commander of the Estonian Defense Forces Vice Admiral Tarmo Kõuts said he was confident that the will to defend our country is alive in Estonia. “Eighty percent of Estonian men say that they are ready, if necessary, to defend their country and their freedom with a weapon in hand,” the nation’s chief military commander said.
“The spirit of the War of Independence lives on in the defense forces personnel, Kaitseliit (Defense League) members and border guards who are standing here on Freedom Square for the Independence Day parade,” he said.
Vice Adm. Kõuts said the Estonian Defense Forces have learned the lesson that in modern world no one can rely only on one’s own power. “We have paid for our lessons with blood,” Mr Kõuts said. “Losses in Iraq are the price that the Defence Forces have had to pay for combat experience,” he added, remembering the two Estonian servicemen killed in Iraq. “Estonian soldiers are known and valued as composed and thorough professionals.”
|
