Siinkirjutaja on puuduva kuulmise tõttu ühiskonna korrespondeeriv ja vaatlev liige. Kasutan aega lugemiseks ja mõtlemiseks. Aastate jooksul on kogunenud kogemusi, mis tugevdavad veendumist. Neid täiendavad kogu aeg tähelepanekud, muljed arengust selle tendentsidega.
Ajaloolasena olen tihti pannud tähele küsimust: kas ajalugu on võimalik ette näha? Praegu me teame, mis toimus. Kas riigijuht saab vastutada tuleviku eest, isegi kui ta väga püüab? Rahvas ise teeb oma tulevikku, sest otsustab, kes teda juhib. Rahva väärtushinnangud loovad juhte ja alles siis loovad juhid ajalugu. Ajaloole hinnangute andmisel on vaja püüda aru saada, mis tegelikult toimus. Rumal on ajaloost mitte õppida, sest kedagi süüdistades püüame süüd endi kaelast ära veeretada.
Tagantjärele tarkusega on tore rääkida, mida oleks pidanud tegema. Aga tollal ei teadnud keegi, mis tulevik toob. Eks igaüks mõtleb vastavalt oma rikutuse ja maailmatajumise oskusele. Kellel on õigus, kel mitte, ei saada nagunii kunagi teada.
Üsna tabavalt ütleb üks kommentaator: “Eks igaüks näe maailma oma silmadega ja igast kirjatükist paistab vaid see, kuidas autor maailma näeb. Rehabiliteerides eestlase olemust ja olemist – on sel kõigel väga oluline põhjus, miks me sellised oleme, nagu oleme. Peamiselt see, et 700 aasta vältel oli vaja jääda ellu, püsima ja kestma ning sellega said need vaarisad hakkama. Üleüldse, minu meelest on eestlastel veel terve rida omadusi, mida see kõverpeegel ei näita. Kasvõi näiteks visadus ja jonn. Ja 20 aastat on äärmiselt lühike aeg. Minu meelest oleme isegi hästi hakkama saanud. Aga eneseuhkust, üksteisest ja oma rahvast hoolimist ja ettevõtlikkust võiks tõesti rohkem olla”.
Mõni arvab veelgi, et N. Liidu poolt ehitati okupeeritud kommunistlikus Eestis üles inimväärset ja inimlikku paika. Tuleks küsida: kui palju inimesi peab mõrvama, küüditama ja vangilaagritesse saatma, et arvaja kohaselt paik inimväärse ja inimliku kuju võtab? Et selliste arvajate suud sulgemata jäeti, et nad jätkuvalt kommunismi kiita saaksid, ei muuda kommunismi veel inimlikuks ja inimväärseks.
Veel kohtab eriti Läänes neomarksismi, mille kohaselt tegid kommunistid küll vigu, aga üldjoontes ajasid ikkagi õiget asja ning ohvrid olid vältimatud.
Kommentaarides esineb vahel üsna huvitavat irooniat, näiteks: „Jumal lõi kolm omadust: aususe, mõistuse ja parteilisuse. Ent kellelegi ei andnud ta enam kui kaks omadust. Nii et kui inimene on tark ja aus, pole ta parteilane. Kui ta on aus ja parteilane, siis pole ta tark. Kui ta aga on tark ja parteilane, siis pole ta aus.”
Mitmed konstateerivad kibedusega, et kui venelane armastab oma kodumaad, siis on ta patrioot. Aga kui eestlane seda teeb, siis on ta "padueestlane", rassist ja nats jne., kelle üle võib naerda ja peabki naerma.Venelaseks olemise kristalset puhtust ei tohi saastata väikerahva natsionalismiga, sest erinevalt suurrahva uhkest ning kõike enda alla heitvast natsionalismist on väikerahva oma pisike, armetu ja väiklane. Isegi suurrahva õigustatud nõudmisi tõrjuv!
Eestlastega kompromisse tehes tunneksid seni müütide maailmas elanud venelased, et nad polegi nii tugevad. Või et nende tugevus ei ole alati hea. Pigem on nende tugevus olnud kurjuse ja kannatuste genereerija. See, kes tahab nautida oma tugevust ja olla “vabastaja millestki”, sellele tundub enesehävituslikuna ja oma identiteedist loobumisena, kui ta peaks kuulama ja mõistma endast väiksemat ja jõult nõrgemat. Seega sõnad “istume maha ja räägime asjad selgeks” tundub neile otsese ähvardusena, lausa rünnakuna. Tegelikult näeme ju seda kogu aeg. Näeme – ja pöörame pea kõrvale. Aga mida muud meil teha olekski?
Nii ajaloolises kui akadeemilises taustas on teada: ühiskondlik ahistatus ei parane, enne kui on hukkunud ahistajad, personaalselt. Venemaal näiteks 70 aastaga, Eestis poole sajandiga.
Kui keegi õigustab jõhkrat vägivalda süütute inimeste kallal mingite ideeliste või ideoloogiliste põhjendustega, õigustab ta ka ükskõik millist vägivalda tema enda või tema lähedaste suhtes. Siis on see vägivald isegi õigustatum objektiivselt seisukohalt, sest mida tellid, seda pead ka saama.
Lõpuks natuke verbaalsest alistumisest. Püütakse üha enam vältida sõna „okupatsioon“, kas Eestis oli ainult Saksa okupatsioon? Viimati asendati see sõna pronksmehe selgitustahvlil, nüüd ei okupeeritud, vaid vallutati – „vabastamiseni“ pole veel siiski jõutud. Sel suvel möödus 70 aastat suvesõjast, aga kui keegi julges kommentaarides mainida, et sakslaste tulek tähendas ajutist pääsu kommunistide terrorist, siis sai ta kohe külge natsi sildi. Aga tol korral oli ükskõik, kes oleks tulnud, rahvas oli lihtsalt ahastu-ses!
Vello Helk
