Hingedepäev, 2. november (aga ka kooljakuu, hingekuu, talvekuu), on see päev, kui eestlased mõtlevad neile, keda meie seas enam ei ole. Süütavad koduakendele küünlad ja lähevad kalmistule ning läidavad sealgi oma lähedaste haudadel tulukesed. Mõnedes riikides käiakse surnuaial eelneval päeval, 1. novembril ehk pühakutepäeval. Seda näiteks ka Soomes, Rootsis ja Poolas. Tegelikult on hinge-deaeg kogu pikk sügisene periood oktoobrist jõulude ettevalmistamiseni.
Mina otsustasin eesti hingedepäeva õhtul eel minna oma lähimale kalmistule, Kopli kalmistuparki, mille puhul väga paljud ilmselt ei teagi, et see on enamat kui lihtsalt park.
Kui neile pole räägitud, või nad pole enne selle "likvideerimist" seda oma silmaga näinud või nüüdseks kalmistupargi väravatesse rohket vana fotomaterjali uurinud, siis on see tõepoolest uudiseks, et seal puhkavad tuhanded ja tuhanded inimesed. Mina muust mõelda ei saagi, kui seda kaunist roheala näen ja näen ma seda tihti, kuna sõidan tema ühte äärt pidi alla ja teist äärt pidi taas üles ehk põhjapoole, Kopli poolsaare tipu poole, et oma tibusid lasteaeda viia.
Võtsin kalmuküünlad ja tikutoosi kätte ja läksin sel imevaiksel soojal õhtul poole kilomeetri jagu samme oma koduuksest sinna, kus kunagi algas 30 kabelist moodustuv ring. Siinsamas lähedal, kuuldavasti väljaspool aeda olevat ka olnud ühe haua peatsis suur propeller – Charles Leroux matmispaigal. Ta oli ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, kes hukkus 1889. aastal langevarjuhüppel Tallinna lahes. "Tasuja" autor kirjanik Eduard Bornhöhe maeti ümber Metsakalmistule, kuid siia mere äärde jäid muuhulgas helilooja Kons-tantin Türnpu, kunstnik Gustav Adolf Hippius, lauljatar Miliza Korjuse isa Artur Korjus, laulja Gertrud Eli-sabeth Mara, kellele Goethe pühendas luuletuse, Lydia Koidula õde ja väidetavalt ka USA presidendi Abraham Lincolni õepoeg (!?)
Olin veidi jahmunud, kui nägin, et mälestustähis – pargi keskel asuv purskkaev – enam ei toimi liikuvana. Tema vesi oli kinni keeratud ning lehed ja vaga vesi varjasid inimeste kujusid, mis selle põhjas kujutatud. Siia ei olnud keegi toonud ühtegi küünalt ja tegelikult parajat äärt, mille peale lootsin omagi kalmuküünlad asetada polnud olemas. Siiamaani ei paista ka olevat väljapandud kirjalikku seletust, MIDA see koht tähistab. Seda võiksin selle kujundajatele isegi soovitada…
Mõne kilomeetri kaugusel asuvast Kalamaja kalmistupargist kui endisest, sajandeid vanast matmispaigast teab rohkem inimesi. Sinna on juba mitmeid aastaid, peale selle kujundamist mälestuspargiks pandud ühisinitsiatiivi korras hingedepäeva küünlaid ning peetud koosolemisi. Varsti teeme seda ka Koplis. Kuid tõtt-öelda polnud selles vaikses soojas õhtus midagi nii puudu või valesti. Ilusad olid puude peegeldused, vareste hüplemised ja tihaste hüüd. Need kõik meenutasid endiseid kalmistule maetud inimesi ja hävinenud hauamo-numente; olid hingevalguseks.
Lahkudes nägin, et ammu enne meid olid selle piirkonna vene rahvusest inimesed püstitanud mälestusmärgi, sümboolse hauakivi juba 1991. aastal. See oli küll värava juures, kuid nii põõsa varjus, et alles nüüd, kui see oli raagus nägin seda vene õigeusu ristiga kivi, mis mälestab kalmistul puhkavaid vene valgekaartlasi. ("Vabadussõja ajal paiknesid Koplis Vene Loodearmee laatsaretid ning 1919. aasta lõpus 1920. aasta kevadeni levis seal plekiline soetõbi, millesse suri palju ravil viibinud valgekaartlasi," kirjutab Robert Nerman 2004. a. Eesti Päevalehe artiklis "Vene võim hävitas Kopli kalmistu".)
Koos uhke baltisaksa pärandiga oli see arusaadavalt teravaks pinnuks teatud Nõukogude võimumeeste silmas. Ja nende imeliste kultuurmälestiste, Eesti pinnal ainulaadsete baroksete ja varaklassitsistlike kabelitele, kunstipäraste sepiste ja kõige enam inimeste nimede võrra vaesemad oleme me võrdselt nüüd kõik.
Sel õhtul kell 23.05 oli kavas kuulata Vikerraadio saadet "Luuleruum", kus hingedepäeva kavaga eesti autorite luulest "Eksinud une lagendikul", esitas näitleja Kaie Mihkelson. Jäin aga lapsi magama pannes ise kahjuks magama. Seda saab loodetavasti kuulata tagant-järgi saadetearhiivis (vikerraadio.err.ee). Ei tea, kas seal loeti ka Artur Alliksaart:
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud,
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Riina Kindlam,
Tallinn
