Los Angelese Eesti Teatril algas 61. hooaeg
Los Angelese Eesti Teater, mis sai alguse 1950. aastal, tähistas 15. oktoobril oma 61. hooaja algust piduliku õhtusöögiga Los Angeles Eesti Majas. Õhtu aukülalisteks olid Los Angelese Eesti teatri pikaajalised aktiivsed liikmed Astra Shore (lavastaja), Johannes (Karu) Nukk ja Matti Riivald (näitlejad), kes sellel suvel tähistasid tähtsaid juubeleid. Enne piduliku ôhtusöögi algust oli mul au kohtuda juubilaridega ning pitsi konjaki saatel vestlesime elust, olust, teatrist ja teatri rollist juubilaride elus.
Alustuseks veidi taustinfot õhtu peategelaste kohta.
Härra Johannes (Karu) – 85, näidendeid kokku 12.
Hr Johannes saabus Los Angelesse 1949. aastal kui oli 23-aastane. Tema esimene näitemäng oli 8-aastaselt ja käesoleva aasta etendus ei jää sugugi viimaseks!
Härra Matti – 70, näidendeid kokku 5-6.
Hr Matti on sündinud Saksamaal ning Ameerikasse saabus vanematega 1949. aastal kui oli 8-aastane. Los Angelesse tuli Matti 1969. aastal puhkusele ja pole siiani lahkunud. Hr Matti on suurepärane laulja, kelle eesti keel on väga sorav. Selle asjaolu teeb eriti auväärseks fakt, et Eestit külastas Matti esimest korda 2011. aasta suvel.
Proua Astra – naisterahva vanust ei sobi avaldada (nii 80 kanti), näidendeid kokku umbes 25.
Glamuurne daam, kes on sündinud Saaremaal, tegelenud tantsu ja näitlemisega terve elu. Olles sündinud enneaegsena ning kuna lap-sena olid tal lisaks ka veidi kõverad jalad, siis soovitas arst emale laps tantsima viia. Astra käis Tartus Tiina Kap-peri tantsukoolis ja Uudo Väljaotsa balletikoolis. Ameerikasse Chicagosse jõudis Astra pärast peatust Saksamaal. Chicagos liitus ta Eesti seltskonnaga, kus õppis proua Entsopi käe all näitlemist. Edasi Los Angelesse sattus pr. Astra abikaasa kaudu, kes oli Los Angelese kliimast väga sisse võetud ning tuli seetõttu siia oma residentuuri tegema.
Eesti teatri ajalugu vaadates on näha, et teatrietenduste nimekiri on pikk ja mitmekesine, aga tegevusaastaid arvestades samas lühike. Teatri ajaloos on olnud mitmeid pikemaid pause.
Hr J. Kui meie lavastaja hr. Kikas vanaduse tõttu eemale jäi ja enne kui Astra ohjad üle võttis, oli meil tõepoolest vahepeal surnud pe-riood. Astra lavastajaks saamisega läks ka teatri elu taas hooga käima.
Meeldiv on näha, et aastate jooksul on väga palju lavastatud just Eesti autorite teoseid. Kuidas jõudsid teieni algusaastatel näidendite tekstid, arvestades, et enamus inimesi jõudis LA’sse põgenemise käigus ning kirjandus ei olnud eeldatavalt kõige esmane asi, mida kaasa haarati?
Hr J. Kõigepealt tahaks mainida, et enamus Eesti autoreid, mida me oleme mänginud, on Eesti-aegsed kirjanikud. Tekste on meile toonud külalised, samas terve Mikumärdi kirjutas üks mees Torontos mälu järgi üles. Hiljem tekstivõrdlust teinud me ei ole, aga see polegi väga oluline, sest niikuinii võetakse igast näidendist midagi välja või lisatakse juurde, vastavalt sellele kuidas näitlejal see kõige paremini välja kukub.
Milliseid etendusi meeldib teile kõige enam esitada? Mängukava vaadates tundub, et kõige populaarsemad on olnud komöödiad.
Pr A. Minule isiklikult meeldib komöödia ja ka meie rahvale meeldib see kõige rohkem. Samas, mõned Tsehhovi lühitükid on ka päris hästi välja tulnud.
Hr J. Komöödiat on näitlejatel kergem mängida kui draamat ja kui draama hästi välja ei tule, siis on tulemus päris hull. Kuna kõigil oli nõukogudeaegsest Eestist kurbi mälestusi, siis miks mängida midagi sellist, mis toob publikul pisara silma.
Hr M. Komöödiaga saab endal rohkem nalja ning publikul on lõbus. Inimestele meeldib naerda ja nautida. Muidugi kui on romantiline komöödia ja pisar tuleb silma, siis on teine asi!
Kaua võtab etenduse ettevalmistamine harilikult aega?
Hr J. Oleneb etendusest, aga aasta kindlasti. Elukutselised teevad proove iga päev, kuid meie käime koos kahe nädala tagant. Teeme üks kord läbi ja tagasi tulles on jälle ununenud.
Hr M. Peamiselt sellepärast, et inimesed ootavad oma rollide õppimisega viimase minutini. Õpin homme, aga homme ei taha kergesti kohale jõuda!
Pr A. Kuna paljud tulevad proovidesse otse töölt, siis on meie proovide harilikuks osaks ka lühikesed söögipausid. Ma ei mäleta ühtegi proovi, kus meil pole süüa olnud. Kõik käib kõhu kaudu!
Hr J . See on asi, mida üldse vaja pole!
Pr A. Ma tean, et tema ei taha süüa ja tal on ükskõik! Aga niipea kui söök on laual, siis Karu käsi on esimene mis midagi haarab!
Kas L.A. Eesti teatri näitlejatega on lihtne koostööd teha või on mõned kapriissemad karakterid ka olemas?
Pr A. Igasuguseid on, aga me saame läbi nagu üks väike perekond. Vahel tuleb minul kui lavastajal rohkem käratada, aga see kuulub asja juurde.
Hr M. Üldiselt on lõpptulemus alati meeldiv, vaatamata sellele, et sinna jõudmine on vahel läinud üle kivide ja kändude. Lõpuks ununevad kõik valud ja vaevad, on vaid soov seda korrata.
Kuidas teile näidendite tekstid meelde jäävad? Kas on ka mingisugune salatehnika, mida aastatega lihvinud olete?
Hr J. Spetsiifilist tehnikat mul ei ole, aga kuna mul on väga hea nägemismälu, siis lehed lihtsalt jäävad silme ette. Samas, kui vanasti jäi tekst pärast 2-3 korda lugemist pähe, siis enam nii ei ole.
Hr M. Minul pole kunagi kerge olnud. Tuubin ja tuubin, kuni lõpuks jääb siiski pähe.
Pr A. Karul on oma vanuse kohta väga hea mälu ja kui midagi ununeb, siis improviseerib nii, et etendus läheb sujuvalt edasi.
Kes otsustab, milline näidend järgmisena lavale tuua ja kuidas toimub rollide jaotus?
Pr A. Vaidleme palju, otsime, alguses kunagi midagi ei leia, aga lõpuks ilmub ikka midagi uut (või vana) välja. Rollidega seoses suurt vali-kut ei ole, kuid õnneks leidub meil inimesi, kes saavad mängida väga erinevaid rolle. Kui mina valin, siis püüan vaadata, et inimene sobib karakterisse. Vahel on see muidugi raske ja ei õnnestu, eriti kuna on siiski tegu harrastusnäitlejatega, kellele karakterisse sisse-elamine ja tema mõistmine ei ole nii tähtis kui professionaalidel.
Hr J.Valik tehakse mitmeid fakte arvestades, aga oluline on leida näidend, kus on vähe tegelasi, kuna meie teatris ei ole palju inimesi. Lavastaja ikka esialgu küsib, kes on nõus mida tegema, aga samas tuleb tunnistada, et laia valikut tõesti pole.
Hr M. Eks noorte eestlaste seas on kindlasti talendikaid inimesi, kuid nemad ei tule kahjuks osalema.
Hr J. Noori on tõepoolest raske osalema saada, seda nii tantsu, laulu kui näitle-mise seisukohalt.
Millest võib see tuleneda? Kas üheks põhjuseks võib olla tõsiasi, et tänastel LA Eesti noortel puuduvad takistused Eestis elavate pere ja sõpradega suhtlemiseks, millest tulenevalt LA Eesti teatril/kooril puudub sarnane tähtsus oma keele ja kultuuri säilitamisel kui aastaid tagasi?
Hr J. Raske on öelda, mis võiks konkreetseks põhjuseks olla ja kuidas saaks rohkem noori punti tuua. Olen sellele mõelnud, aga lahendust leidnud ei ole.
Hr M. Fakt on tõepoolest see, et neid Eesti põgenikke, kes saabusid siia 1940-60ndatel aastatel, liitis soov eesti keelt ja keeleoskust alal hoida. Üheks võimaluseks oli tollal tihe seltskondlik suhtlemine (laul, tants, näitemäng). Selleks olid inimesed nõus kaugelt kohale tulema ja tööd tegema. Näiteks võib tuua Los Angelese Eesti maja, mis ühisel jõul ja nõul on valmis ehitatud.
Hr J. Kõigil oli sama minevik, kõik olid noored ning kõigil oli soov kokku saada. Aastate jooksul hakkas see soov jahtuma, siis kui hak-kasid tekkima muud huvid.
Kas Los Angelese eestlased on teie arvates teatri rahvas? Tulevad nad hea meelega etendusi vaatama?
Hr J ja M. Jah, kindlasti!
Hr J. Seda võib öelda juba selle põhjal, et me oleme suuremaid näitemänge isegi kaks korda mänginud, nii laupäeval kui pühapäeval ning mõned aastad hiljem ka korranud. Üheks korraks pole ju mõtet õppida!
Kas tuleb meelde mõningaid lõbusaid juhtumeid?
Hr J. Tegime Astraga Los Angeleses etendust Kaardimäng. Hüppasin kogemata neli lehte edasi, aga Astra sai kiirelt asjale järele ja rahvas ei saanud üldse aru, mis juhtus. Tagasi ju minna ei saa! Tol hetkel ennast muidugi naerma ei ajanud, kuna polnud naeru koht.
Pr A. Sain oma esimese musi Johannese käest “Eeskujulikus abielumehes”. Proovide ajal olime väga korralikud ja ei musitanud, aga peaproovis pidime siiski musi ära tegema!
Milline tähtsus on LA Eesti teatril teie elus?
Pr A. Minu jaoks on olnud teatril oluline roll minu eesti keele oskuse alal hoidmisel. Kuna minu abikaasa ja lapsed eesti keelt ei räägi, siis tahan neile näidata kui tähtis on see, et nemad oma elus teevad seda, mis nende jaoks oluline on. Vahepeal ma tõepoolest unustasin eesti keele, sest minu ema arvas, et peaksin vaid inglise keeles suhtlema, kuna olen abielus ameeriklasega. Keel aga tuli suhteliselt kiiresti tagasi, kui ma oma esimest etendust “Suletud aken” ette valmistasin. Õhtuti käisin keelt õppimas, kuna ma alguses ei saanud aru, või kui sain aru, siis ei osanud vastata.
Nüüd vanemaks saades olen avastanud, et teatril on ka veel teine oluline roll, eriti just vanematele inimestele. Kuna silmanägemise tõttu on järjest raskem lugeda, siis teater annab alternatiivse võimaluse kirjandust nautida.
Hr J. Minu jaoks on teater andnud võimaluse laval olla. Pole vahet, kas saalis on üks või kaks inimest; peaasi, et saan mängida.
Hr M. Kuigi mulle meeldib näitlemine, siis on ka minu jaoks teatri kõige tähtsamaks rolliks olnud keele alalhoidmine.
Kallid juubilarid!
Pärast intervjuu lõppu sellele tagasi mõeldes ning ka nüüd diktofonilt meie juttu kuulates teeb mu meele rõõmsaks ja südame soojaks see, et vaatamata rasketele sündmustele teie minevikus olete te suutnud alles hoida positiivsust, optimismi, lõbusat ja energilist ellusuhtumist, millest tasub nii noortel kui vanematel eeskuju võtta! Tänan teid südamest meeldiva ja lõbusa intervjuu eest!
Kristel Suur
Los Angeles
