Kui hädaldada selle üle, et eestlased on liiga palju virisema hakanud, siis tuleks tajuda, et selle taga on talumatuks muutunud olukorrad. Kõike näib olevat liiga palju – uusi makse, uusi keelde, käske ja ähvardusi, uusi umbkeelseid immigrante ja niisama kõikvõimalikke katastroofiennustusi, märgib Maarja Vaino ERR veebis avaldatud Vikerraadio päevakommentaaris.
Eesti Tööandjate Keskliit esines hiljuti avaldusega, milles väljendas nördimust haridus- ja teadusministeeriumi plaanile muuta teenindussektoris eesti keele nõuded rangemaks. Küll tõi tööandjate keskliit põhjenduseks selle, et mõnel teenindajal ei ole eesti keele oskus vajalik, küll leidis, et oluline ei ole grammatika tundmine, küll kinnitas, et hoopis keelenõuete leevendamine muudaks “eestikeelse teeninduse pakkumise võimekuse konkurentsieeliseks”.
Huvitav oleks sel puhul teada, miks siis praeguste leebemate nõuetega eesti keel teenindussektoris ei õitse?
Saame muidugi aru, et tööandjatel on kasulik, kui ühiskonnas on olemas kiht inimesi, kes keeleoskamatuse tõttu on sotsiaalselt haavatavamad ning kelle palgataset võib tänu sellele võimalikult madalana hoida. Jutt sellest, et “eestlased sellele tööle ju ei tule” on ainult medali üks külg. Millegipärast needsamad eestlased käivad Soomes ja mujal samu töid tegemas küll. Küsimus on, nagu ikka, rahas.
Aga keele seisukohalt on küsimus milleski veel palju tähtsamas.
Vaatame kogu pilti korraks mitte tööandjate, vaid hoopis eesti lapse seisukohast. Oletame, et tegemist on algklassi lapsega. Ta on just õppinud ise kooli ja kodu vahet ühistranspordiga sõitma. Aga kui ta oma peatuse peaks ära unustama, siis bussijuhilt ta abi küsida ei saa, sest bussijuht ei oska eesti keelt.
Enne koju jõudmist astub see laps läbi toidupoest. Sooja toidu letist süüa küsides selgub, et eesti keelest hästi aru ei saada. Tuleb näidata näpuga või vehkida kätega. Kassasabas maksmist oodates võib juhtuda, et ta on esimene klient, kellega kassatädi üle pika aja eesti keeles suhtleb. Automaatselt pöördub ta lapse poole kõigepealt vene keeles.
Kodus olles ja pärast koolitööde tegemist istub see laps internetis või vahib telekat. Sealtki ei kõla talle enamasti eesti keel. Järgmisel päeval kooli minnes satub ta aga – vähemalt Tallinnas – keskkonda, kus hiljutise uudise kohaselt võivad pooled klassikaaslastest olla muukeelsed. Isegi kui tunnis räägitakse lihtsustatud eesti keelt, et kõik jutust aru saaksid, kõlab vahetunni ajal ikkagi kas vene või mõni muu keel.
Eesti keele tunde on selles koolis jätkuvalt nädalase tunniplaani lõikes vähem kui võõrkeele tunde. Eesti kirjandust, mis peaks andma sõnavara ja mõtlemise rikkust, iseseisva ainena ei olegi tunniplaanis. On kirjandus, mille sisu on õpetaja otsustada. Kuigi kirjandusõpetajad on üldjuhul missioonitundlikud inimesed, võis äsja teada saada ka seda, et sel sügisel astub klasside ette terve hulk pedagoogihariduseta õpetajaid. Ka sellesama, siin kujutletud lapse klassis.
Selline võib olla eesti lapse elu ajal, mil just tähistasime oma riigi taastamise 33. aastapäeva. Tõsi, kindlasti leidub mõni endast lugupidav poliitik, kes tembeldab mure eesti keele pärast kohe “vingumiseks” või “virisemiseks”.
Vaatame sedagi korra lapse seisukohalt. Millal hakkab laps virisema? Üldjuhul siis, kui ta on väsinud ja üle koormatud. Kui ta tunneb, et tema psüühika ei suuda enam kõike ümbritsevat taluda. Etümoloogiliselt on sõnal “virisema” ka kiiresti liikumise ja tiirlemise tähendus.
Nii et kui hädaldada selle üle, et eestlased on liiga palju virisema hakanud, siis tuleks tajuda, et selle taga on talumatuks muutunud olukorrad. Kõike näib olevat liiga palju – uusi makse, uusi keelde, käske ja ähvardusi, uusi umbkeelseid immigrante ja niisama kõikvõimalikke katastroofiennustusi.
Edasi on mitu võimalust. Mõni tugevama karakteriga laps hakkaks tõsiselt jonnima. Mõni targem lapsevanem muudaks olukorda nii, et virin lõpeks ja jonnini ei jõutakski. Ta mõtleks lapse heaolule, mitte karistamisele ja oma võimu kehtestamisele.
Aga muidugi on veel ka võimalus sellest eesti lapsest üldse mitte hoolida. Jätkata samas vaimus nagu praegu. Kauaks neid eesti lapsi ikka jagub, kui riigil ja selle valitsusel puudub huvi hoida eesti peresid ja tööandjatel eesti keele- ja kultuurikeskkonda. Tööandjatel tasuks juba varakult hakata ise võõrkeeli õppima. Ainuüksi Lõuna-Aafrika Vabariigis on 11 ametlikku keelt. Tööpõld on lai.
Maarja Vaino, kirjandusteadlane
