Kaja Haukanõmm uurib juba mitukümmend aasta eestlaste väljarännet ja eestlaste asundusi maailma eri paigus.
Eesti kultuuriseltside suvekoolis Obinitsas kaks nädalat tagasi pakkus suurt huvi just väljarännanud eestlaste kultuurilise identiteedi hoidmise lugu, sest suvekooli olid kokku tulnud eestlased maailma eri paigust – idast ja läänest.
Eesti diasporaa on kujunenud kolme suurema lainena. Selgub, et diasporaa-uuringud jagavad Eestist väljaränded itta ja läände ränneteks.
Ittaränne on alguse saanud 19. sajandi II poolel, kui talupoeglikud eestlased vajasid maad ning maad Eestis kõigile ei jätkunud.
Suurem läände ränne, teine väljarände laine, toimub II maailmasõja ajal ja järel kuni Eesti taasiseseisvumiseni.
Praegu toimuv on väljarände kolmas laine.
Kaja Haukanõmm on ise ka väliseestlane, aastast 2008 elas sissejuhatusena Rootsis 3 aastat, seejärel praeguseni elab perega Šveitsis, aastast 2016 juhib Berni eestlaste kultuuriseltsi.
Kaja Haukanõmm ajaloolasena rõhutab, et ülimalt oluline on just taustainfo: MIKS väljarände lained ajalooliselt tekkisid ja miks üks või teine sellega kaasa läks?
Eesti kogukonnad maailmas hakkavad kujunema 19. sajandi keskpaigast, need on tekkinud ja välja kujunenud kahe väljarände käigus ning praegu kestab kolmas laine.
I VÄLJARÄNNE:
19. sajandi keskelt kuni I maailmasõjani
Aastal 1850 elas Eestis ca 660 000 eestlast, väljaspool Eestit ca 30 000 eestlast. Väljaspool elasid põhiliselt mehed, kes olid üritanud Vene impeeriumist põgeneda sõjakohustuse eest. Teisalt olid ka väljarändajad, kes läksid huvi pärast.
Eestlaste alanud väljaränne 19. sajandi keskel tähendas eelkõige ida-diasporaa kujunemist.
Ümberasumisliikumisel oli oma nii tõukejõud – mis sundis inimesi kodust minea – kui ka samuti tõmbejõud – miks nad just ida poole läksid…?
Oluline põhjus oli demograafiline üleminek: sündimus tõuseb, suremus väheneb ja rahva arv tõuseb.
Kui mujal Euroopas said inimesed selles olukorras maalt linna kolida, siis eestlastele seda võimalust ei antud. Hiljem on veelgi selgemalt see näha, sest samal ajal 19. sajandi lõpul toimub ka venestamine, töölisi tuuakse sisse hoopis Venemaalt.
Maaelanikud olid saanud vabaks pärisorjusest, ostnud endale maad, kui neil oli selleks võimalust. Tegelikult oli maapuudus suur. Just maapuudus oli see tõukejõud, mis sundis inimesi uusi kohti otsima.
Samal ajal tuleb mängu tõmbejõud – Venemaa oli huvitatud asustama teatud piirkondi ning otsis selleks sobivaid inimesi.
Olid erinevad lained, erinevad sihtgrupid, keda Vene riik just otsis. Üldiselt eestlasi taheti Venemaale, sest taheti teatud piirkondi just selliste oskustega inimestega asustada. Selleks, et inimesed sinna läheksid, lõi Vene impeerium spetsiaalselt eri programme väljarände toetuseks. Kõigepealt seadustega soodustamine. Siis väga oluline – maa anti tasuta. Lisaks riigiabi erinevate tööriistade soetamiseks.
Lisaks oli Eestis 19. sajandi teisel poolel mitu korda suur näljahäda.
Väljarännet soodustas Vene impeeriumi teede võrgustiku arendus – näiteks raudteevõrgustiku rajamine, sh Tallinn-Peterburi raudtee ehitati välja aastaks 1870. Kogu Venemaa teedevõrgustik oli välja ehitatud 19. sajandi lõpuks. Liikumine ida-suunal oli lihtne.
Esimene laine on ajas pikk, 1850-1918. Sinna vahele jääb Eestis ka suur janu kõrgharidusele. Etnilisel Eesti alal ei olnud eestlastel lubatud ülikoolis õppida. Kuna hariduse väärtus ühiskonnas tõuseb, saab see suureks tõukejõuks, et noored hakkavad minema õppima Peterburi ülikooli. Minnakse ka Prantsusmaale ja Saksamaale, ent suur mass läheb Peterburi.
Esimene väljaränne – kas põgenemine mõisnike eest…?
Esimese laine puhul on iseloomulik, et kohalikud mõisnikud näevad väljarände põhjusi erinevalt talurahvast. Talurahvas nimetab põhjusteks maapuuduse, nälja, halva kohtlemise. Võimulolijad aga ütlevad põhjusteks naiivsuse, rumaluse, kergeusklikkuse – teame prohvet Maltsveti liikumist. Esimese laine puhul ongi huvitav põhjuste ja motiivide suur erinevus olenevalt tõlgendaja positsioonist või seisusest ühiskonnas.
Kes on esimesed väljarändajad?
Uurimused näitavad, et alguses lähevad vaesemad inimesed väiksematest kohtadest ja popsikohtadest, teenijatüdrukud, sulased koos perekondadega. Teenijatüdrukud, kui ei ole hariduse järgi minemist, lähevad ikkagi Peterburi, sest seal oli võimalik kergesti tööd leida.
Need, kel läks Eestis majanduslikult paremini, nemad polnud väljaminekualtid.
Kas väljarändamist peeti heaks mõtteks? Kuidas suhtuti väljarändajatesse?
Nii I perioodi ja III perioodi ajal, kui oli rahvuslikkuse tõusu periood ühtlasi, siis leiti, et väljarändajad on natuke haige rahvas ning neid tuleks ravida…
Tolleaegses meedias aastal 1897 kirjutati:
Iga sant kiriku ukse ees on õnnelikum ja rikkam kui väljarändaja perekond, kes võõral pinnal on kõigest maha jäetud…
Sellised sillakesed on I ja III väljarände juures täiesti olemas…
Kui suur kogukond I perioodil välja rändas?
1917. aasta andmete järgi elab välismaal 215 000 eestlast, sh 200 000 ida pool ja 15 000 lääne pool.
Üle Venemaa kokku on ca 300 eestlaste asundust. Suurim kogukond asub Peterburis, mis on ühtlasi 20. sajandi alguses suurim eesti linn. Kõige rohkem linnaeestlasi elas Peterburis.
90 % ida-eestlasi asus Venemaa Euroopa-osas, aga eesti külasid oli ka Siberis, Kaug-Idas, Krimmis jm igal pool.
Mis I rände puhul on iseloomulik – inimesed rändasid välja ühte kohta, aga nad ei jäänud sinna pidama. Kas rännati välja terve külana või perekondadena. On teada ka, et Venemaa eestlased on edasi kolinud, Venemaalt välja rännanud USA-sse, Austraaliasse.
Milline oli väljarändajate side kodumaaga ja mida kõige rohkem väärtustati?
Esimese laine tunnuseks oli tihe side kodumaaga.
Võeti kaasa oma piirkonna kultuur, oma murded ja elati sellega külades koos edasi, kultuur säilis. Mingil moel on säilinud tänini, lauldakse veel praegugi Siberis setu keeles näiteks jm.
Kultuuriliselt tähendas, et kogukondades toimis üks tuum, mille ümber kõik elu hakkab end edasi üles ehitama – see on kirik.
Väljarännanud inimesed, kui selles külas ei olnud soome või saksa kirikut, loovad kiiresti oma palvela. Palvela juurde tuleb oma kooliruum. Edasi seoses kiriku ja jumalateenistuse pidamisega tekib laulukoor. Seal on kõigepealt vaimulikud laulud ja siis ilmalikud.
Kõigepealt hakkavad tekkima erinevad kultuuriseltsid. Ja kui kultuur on juba jõudnud teatud tasemele, hakkavad alles majanduslikud seltsid või kooseksisteerimised kujunema.
Seoses kooliharidusega – kohe kui majanduslikult on võimalik, hakatakse külla otsima köster-kooliõpetajat ühes isikus, kes peab jumalateenistust ja hakkab õpetama lastele keelt. Väljarännanud väärtustasid väga kõrgelt kooliharidust nii nagu see oli Eestis.
Kooli ja kiriku juurde tulevad raamatukogud. Raamatud on väljarännanud inimesed ise kaasa võtnud, väga palju telliti Eestist kirjandust, ajalehti. Näiteks Estonia küla kohta on teada, et 58 peremeest tellisid 39 erinevat ajalehte Eestist sinna.
Kui mõtleme teistpidi – on 19. sajandi lõpp. Milline infovahetus toimus tegelikult kogukonna ja kodumaa vahel. Seltside rajamine – kõigepealt tuleb kultuur ja seejärel tuleb majandus – langeb kokku sama mustriga, mis on Eestis. Tegelikult saame öelda, et see muster võetakse kodust kaasa. Väärtused võetakse kaasa.
Esimese laine puhul tasub rõhutada ja meeles pidada, et väga palju sõltub sellest, KES on köster-kooliõpetajaks, tema isikust, kui aktiivne ta on, mitmes valdkonnas ta ise tahab tegutseda, suhtlus kodumaaga – kõik see on väga selle isiku keskne.
Tol ajal olid kirikuõpetajad, pastorid, köstrid väga kõrgelt hinnatud, väga väärtustatud ühiskonnas, nad olid olulised ideede, identiteedi rajajaks ka võõrsil. Nemad olid ka suhtlejad kodumaaga. Kui oli vaja saata kodumaale propagandaartikleid, kuhu välja rännata, siis sageli olid nemad need, kes kirjutasid artikleid, milleks tasub nende juurde välja rännata.
Kui vaatame kultuuritegevust, siis kõik oli rahastatud kogukonna enda poolt. Majanduslikult jõukamad inimesed väga hea meelega aitasid.
Lisaks toimusid heategevuslikud näitemängud, mille raames korjati raha. Näiteks on Estonia küla kohta teada, et tehti kolm näitemängu, sealt kogutud raha eest osteti puhkpillid oma puhkpilliansamblile.
Kõik kes elavad Välis-eestis, teavad väga hästi, kui raske on mingit üritust korraldada, neid rahasid sinna saada, selleks tuge saada, aga esimese laine puhul on see mehhanism väga hästi üles ehitatud ja töötab – justnimelt see kultuuri väärtustamine. Kindlasti hilisemal ajal hakkavad kogukondadel oma ajalehed ilmuma, aga see kõik sõltub kogukonna materiaalsest heaolust ja kui suur see kogukond on. Väliseestis hakkavad toimuma üldlaulupeod, mida korraldatakse ja kuhu teisi kutsutakse.
Kuidas väljarändajad hoidsid eesti keelt ja meelt?
Seni tehtud uurimused näitavad, et kõige tähtsamad keelehoidjad olid jumalateenistused. Kui Nõukogude Venemaal 1930ndatel eestikeelsed jumalateenistused ära kaotati, kukkus eesti keele tase kohe väga palju allapoole. Lisaks sellele kõik muu, mis sel ajal toimus.
Kui paljudest esimestest väljarändajatest said Eesti Vabariigi ülesehitajad?
Kui esimest lainet kokku võtta I maailmasõja lõpuga ja kui me mõtleme sellele, kes hakkasid Eesti Vabariiki üles ehitama, siis suur osa nendest inimestest on ju Peterburi ülikoolis õppinud, kes tulevad Tartu ülikooli õppejõududeks, Eesti oma õppejõududeks, riigitegelasteks. Väga palju ida-diasporaad, aktiivseid inimesi tuleb vabariigi algusaegadel Eestisse tagasi, toimub lausa programm, et Eesti riik kutsus neid tagasi ja Eesti riik ei võtnud kõiki soovijaid vastu, võeti ca 40 000. Justnimelt Eesti Vabariiki tulevad looma need, kes on vahepeal ära käinud.
II VÄLJARÄNNE:
II maailmasõja vältel kuni Eesti taasiseseivumiseni
I ja II maailmasõja vahel toimub väljaränne väikses mastaabis. Teine suurem laine on seotud II maailmasõjaga. Kui teadlasena hakkad vaatama, siis näed, et väga suur hulk eestlasi satub ikkagi taas itta. Aga me räägime II rände puhul läände minekust. Tõenäoliselt on see seotud faktiga, et idast tulevad need, kes seal ellu jäävad, esimesel võimalusel Eestisse tagasi. Aga läände minevad inimesed alates 1950ndate II poolest enamasti jäävad kõik sinna, tagasi tuleb sealt vähe.
II väljarände aktiivne periood kestis kogu II maailmasõja vältel, sel ajal on väga suur liikumine: mindi-tuldimindi. Kõik teavad, mispärast mindi – poliitilisel põhjusel, Eesti kaotab oma iseseisvuse.
Kui analüüsime inimesi, kes läksid, saame öelda, et läksid need, kel oli suur hirm, et nendega võib midagi juhtuda ning ka need, kel oli võimalus minna.
Hakati minema koos baltisakslastega ümberasumisele, nendega koos läks üks osa eestlasi, kes leidis kusagilt arhiivist sobiva dokumendi tõestamaks, et ta on ka baltisakslane või oli seotud baltisakslastega perekondlikult.
Koos mindi ka rannarootslastega 1943-1944, nende hulgas on ka päris eestlasi, kes leidsid kirja, et viis põlve tagasi oli vanavanavanaisa rannarootslane.
Läände satuti lisaks suurele põgenemisele ka mobilisatsiooni tõttu või selle eest põgenemise tõttu, evakueerimiste tõttu. Evakueerimised olid erinevad – kas lihtsalt tsiviilisikute evakueerimised või mõnede ettevõtete, tehase või institutsioonide evakueerimised Saksamaale.
Ühe sihtgrupina ollakse väga huvitatud üliõpilastest, nii vaimsest potentsiaalist kui tööjõus inimesest. Toimuvad sakslaste poolt erinevad värbamised – need eestlased, kes tahtsid ülikoolis õppida, pidid enne ülikooli läbima tööteenistuse, selle kaudu nad sattusid Saksamaale või hiljem lausa relva-SS-i.
Kui palju oli II rändes Eestist lahkujaid?
Arvuliselt: hinnanguliselt 80 000- 90 000 eestlast satub II maailmasõja käigus läände. Nendest hukkub ca 9%, kas teel hukkunud või kaduma jäänud eestlased. Eelkõige mindi Rootsi, Saksamaale, Austriasse, Taani.
Aga kõik need, kes sinna läksid, ei jäänud, ca 21 000 tuleb kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt Eestisse tagasi, nendest ca 10 000 on sõjaväelased ja 11 000 on tsiviilisikud.
See on teema, mida on väga vähe uuritud, ent on huvitav, kes tagasi tulevad. Näiteks üksikema kolme lapsega… Ta läks, lootis, et Saksamaal saab kokku oma mobiliseeritud abikaasaga, aga seda ei juhtu ja ühel hetkel ta peab endale lihtsamaks tagasipöördumist koju, sest kui sul on väikesed lapsed, on vaja perekondlikku ringi, kes aitab.
On tahetud rõhutada poliitilist põhjust, miks inimesed tulevad tagasi, aga seni tehtud uurimise põhjal arvan, et tegelikult on seal palju isiklikke ja emotsionaalseid põhjusi.
Põgenikelaagrid (DP laagrid) oli vahepeatus edasiseks…
Siis algab põgenikelaagri periood. Rootsis on see väga lühikest aega. Saksamaal kestab 5-6 ja kohati ka 7 aastat. Sealt satutakse üle ilma laiali erinevate programmide kaudu; need on suurriikide toetatud majanduslikud ettevõtmised. Selle kaudu jõuavad eestlased USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse. Rootsist toimub ka aktiivne väljaränne ülemeremaadesse. Põhjuseks, et nad ei tundnud enam nii turvaliselt Rootsis.
Mille poolest II rände ühistegevus erines I rände omast?
Erinevalt esimesest rändest, on teise puhul poliitiline põhjus kõige olulisem.
See muutub ka seltsitegevuses. Number üks on vaba Eesti eest võitlemine ja siis tuleb lastel eesti keele hoidmine, kultuuri hoidmine, ajalooteadmiste hoidmine saavad olulisteks pika perspektiivi märksõnadeks.
Esimese laine puhul on kirik, mille ümber kõik hakkab looma; teise laine puhul on selleks organisatsioon. Juba laagrites hakati kiiresti organisatsioone looma, iga poole aasta tagant toimusid valimised – uus juhtkond, uued reeglid. Teist rännet iseloom hästi aktiivne seltsitegevus ja väga struktureeritud, täpne reeglistik ja selle järgi toimimine.
Kuivõrd I väljarände kogemus aitas II väljarände rahvast?
Kui analüüsida läände põgenenud eestlasi, siis nende hulgas on palju varem, vahetult peale I maailmasõda Eestisse naasnud ida-diasporaa eestlasi. Arhiividest leitud mälestusi lugedes võib märgata, et ida-diasporaas viljeletud kultuurielu andis algselt inspiratsiooni lääne seltside tegevusele, just kultuurilistele tegevustele. Mingid ideed on sealt ida-diasporaalt saadud.
Ülesehitus on I rändega sarnane selles mõttes, et majanduslikud ressursid tulevad kõik kogukonna seest algselt. Hiljem, kui vaatame, et II laine kestab Eesti taasiseseisvumiseni 1991, seal tulevad hiljem ka kohalike riikide toetusprogrammid, aga väga palju on omafinantseerimist.
Väga tähtis oli lastel keele ja kultuuri hoidmine, sest algul kõik lootsid, et nad tulevad varsti tagasi ja siis on võimalik eesti ühiskonda kiiresti sulanduda. Näiteks koolide loomine, mis kõik ei olnud algselt seaduspärased, näiteks Eesti kool Stockholmis ei saanud algselt tegevusluba, vaid tegutses mõnda aega illegaalselt.
Teine oli noortele skautide-gaidide liikumine ja nädalavahetustel erinevad ülikoolid, täiendõpped, lastekogunemised, vabaõhualade loomised, kus saadi erinevatel aegadel kokku.
Mis on I ja II laine puhul erinev, et inimesed väärtustavad oma seltskonda. Uues ühiskonnas algselt ei olda mittekeegi, aga eestlaste ringis oma sotsiaalne staatus, mis oli Eestis, on säilinud. On omavaheline tunnustus.
Mai Raud ütles, et 1970ndatel oli Rootsis ca 700 erinevat eesti organisatsiooni. See number on hämmastavalt suur, siin tuleb välja ka eestlaslikku iseloomu…
Suur väärtus on eestlaste arhiivid nii väljarännanutele kui Eestile
Arhiivid on hästi olulised. Krista Aru ütles, et mäluasutus on koht, kus saavad kokku kolm maailma – mineviku materjal, olevik ning mineviku materjali põhjal on võimalik vaadelda või ennustada, kuidas võib tulevikus asi arendada.
Väliseesti mäluasutused on ülimalt olulised kogukondadele endale. Mäluasutusse tullakse kokku, inimesed saavad kõnelda oma lugu, mõtiskleda. See on koht, kus mõistetakse paremini kui selles ühiskonnas, kus sa tegelikult elad.
Nii et eestlased, kes lähevad mingil põhjusel võõrsile, võtavad oma kultuuri kaasa, võtavad oma kombed kaasa.
Kelle artikleid lugeda, kui tekkis suurem huvi uurida väljarändeid?
Soovitan lugeda Estonia küla lugu ajakirjas Horisont nr 1/2024.
Väga head on ka Aivar Jürgensoni artiklid ja käsitlused.
Kaja Haukanõmme kuulas Maarja Pärl Lõhmus
