Leitnant Julius Kuperjanov, Vabadussõja legendaarne kangelane, läks 1918. aastal Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi ja valis seal vabatahtlike seast kakskümmend koolipoissi, kes oleksid sõjas alati tema lähedal. Üks neist, Karl Kolberg (1936. aastast Kolbre) osales 1919. aasta jaanuari viimastel päevadel ka Paju lahingus, kus Kuperjanov langes.
Pärast Vabadussõda lõpetas Kolbre gümnaasiumi ja sõjakooli ning temast sai Eesti Vabariigi ohvitser. Teenistuse kõrval õppis ja lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning oli esmalt Tallinna gümnaasiumides sõjaliste õppuste instruktor, seejärel kuni venelaste esimese tulemiseni taas tegevteenistuses merekindlustuste suurtükiväes.
Siis tabas teda sama saatus, mis paljusid Eesti ohvitsere – ta viidi esmalt Värskasse ja siis Eesti üksuste koosseisus 1941. aastal Venemaale. Kust väga paljudel polnud tagasteed. Kolbrel oli aga nii nutti, külma närvi kui õnne ja tal õnnestus Porhovi all läbi rinde sakslaste poolele pääseda. Järgnes vangilaager Preisimaal, aga lõpuks oli Karl Kolbre taas kodumaal. Kus olid nüüd sakslased ja nemad määrasid Omakaitseski ohvitserina tegutsenud Kolbre Tallinna tervishoiupolitsei Nõmme jaoskonna komissariks. Sakslased pakkusid Eesti ohvitserile ümberasuja staatust ja töödki Saksamaal, aga aateline Kolbre ütles, et jääb oma rahva juurde.
Karli ämmaemandast abikaasa Salme on meenutanud, kuidas Tallinna keskhaigla günekoloogiaosakonna maja sai 1944. aasta 9. märtsil Vene süütepommist täistabamuse ja hukkus palju inimesi. Järgmisel päeval lahkus Salme tütarde Kaare ja Airega suveks Karksi-Nuia tuttavate juurde, kus oht pommitamise alla jääda väiksem. See oli Kolbrete pika viie-aastase põgenemistee algus.
Edasi mindi 10. augustil Hiiumaale, kus Orjaku lähedases talus oodati kuus nädalat perepea Karli. See oli aeg, mil Eestis käisid ägedad lahingud ja Vene väed hõivasid järjest uusi asulaid. 24. septembril liikusid Kolbred Saaremaale Kuressaarde, aga nende esimene katse Rootsi põgeneda ebaõnnestus. Esimene paat, mille kohtade eest nad olid maksnud, kuulus äraandjatele, kes vaid mängisid põgenemist, teine paat lekkis ja kolmanda rekvireerisid sakslased.
Seis Kuressaares pääsu oodanute jaoks oli üsna lootusetu, pinge hinges hirmus. Sest Tallinn oli juba venelaste käes, Pärnu 23. septembrist saati samuti. Aga siis hakkas 28. septembril, merelt paistma üks laev ning rahvamass läks elevile – me pääseme!
See oli „Peter Wessel”, kes tuli ära viima endast teada andnud Saksa ohvitsere, mitte eestlastest põgenikke. Kaldale saadeti vaid üks paadike, mis võttis koos sakslastega peale ka ohvitser Karl Kolbre pere, aga kõik ülejäänud jäid paanikas ja murešokis maha. Seda valusat pilti Saaremaalt ei unusta Aire ja Kaare kunagi.
Gotenhafenis maale saanud Kolbred olid nädalapäevad Brandenburgi lähedal läbikäigulaagris, seejärel pandi nad 31-liikmelises eestlaste grupis Berliini rongile, et hakata tööle ühes sõjaotstarbeliste puuvankrite vabrikus. Kaugele paraku ei jõutud, sest liitlaste lennukid olid raudtee purustanud ja eestlased pandi olenemata sellest, kes keegi varem oli olnud, nädalateks raudteed parandama. Oli nii õnnetusi kui haigusi, mõnigi noor elu jäi sinna raudteele.
Tee Rathenow’sse viis läbi Berliini, kus näljaseid põgenikke toideti imeliku salati ja magusa hakklihaga. Hiljem said lapsed vanematelt teada, et olid söönud tigudest ja aedviljast salatit ning magus hakkliha oli hobusest. Taheti, et lapsed ei nälgiks ja midagigi sööks, seepärast neile varem ei räägitud.
1944. aasta sügisest järgmise kevadeni töötas Karl Kolbre Rathenow’s puuvankreid tehes, Salme tegutses ambulantsis, aga peagi selles Berliini lähedal asuvas linnakeses enam öörahu polnud, sest liitlased pommitasid Saksamaa pealinna. Veel hirmsam uudis oli see, et too ala jäävat venelaste, kelle eest kodust põgeneti, mitte liitlaste kätte. Nii lahkus 15 täiskasvanud ja 11 lapsest koosnenud eestlaste grupp Rathenow’st Elbe jõe, mille taga teati seisvat inglaste väed, suunas. Kogu vara puuvankrikestes, mida enese taga veeti, vahepeal kahuritule eest loomalaudas varjul olles. Teel nähti taganenud sakslaste maha visatud relvi ja mundreid, lõpuks jõuti Elbeni ja lehvitati niikaua valgete linadega, kuni inglise sõdurid vaatama tulid, kes on, ja mis vaja. Inimesi on igasuguseid: esimesena olla paadi juurde tormanud üks korpulentne Tallinna pangamees ja pakkunud üleviimise eest kuldkella, aga sõdur astus temast eemale ja andis aerud Karl Kolbre kätte, et naised-lapsed esimestena päästetaks. Järgmisel hommikul nähti kaldal, kust nad üle tulid, juba venelasi…
Kolbre pere oli inglaste juures, aga vintsutused läksid sellele vaatamata järjest tõsisemaks. Lõuna poole rühiti kuu ajaga viissada kilomeetrit – jalgsi, väikeste lastega, vankrikestel kraaminatukest vedades! Mõnikord ööbiti loomalaudas, mõnikord andsid sakslased peavarju, aga saksa süsteem töötas ja igas külas andis bürgermeister põgenikele uued toidukaardid.
Pika rändamise järel paigutati eestlased esmalt elama lennukitööstuse barakkidesse, seejärel anti 1945. aasta juunis baltlastest põgenikele luba Blombergi väikelinnas DP (Displaced Persons) laagri avamiseks. Ning selle laagri esimeseks juhiks sai otsekohene ja konkreetne ohvitseriharidusega Karl Kolbre. Blombergi laagrisse koondati Baltimaade kunstirahvast, kõik põgenikud paigutati natsiperedelt rekvireeritud eramajadesse, muusikutele võimaldati koguni harjutamisruumid ja klaverid! Blombergi laagris elas kõrghetkel, mil tegutses eesti gümnaasium koos internaadiga ja seal elasid ka eesti sõdurid, ligi 300 eestlast. Veel oli seal 700 lätlast ja 450 leedulast.
Karl Kolbre juhtis laagrit kindlal käel, hoides ohjes puskariajajaid ja juutidest äritsejaid. Laagri algkoolist sai peagi Briti tsooni esimene eesti gümnaasium, laagril oli hingekarjane Toomas Põld. Alguses hoolitses laag-rielanike eest Briti armee, hiljem ÜRO organisatsioo-nid UNRRA ja IRO. Ent venelaste soov eestlasi, keda nad endiselt oma alamateks pidasid, tagasi saada, polnud kadunud. Nii käidi Blom-bergi laagriski 1946. aasta oktoobris põgenikke Nõu-kogude Eestisse keelitamas. Põgenikud küsisid – millal saab Eesti vabaks? Ohvit-serid teatasid, et NSV Liitu kuuluv Eesti ongi vaba maa. Vastuseks vilekoor, ja vene ohvitseride lahkudes saatsid nende autod munad, kivid ning sõim.
Tigedaks aetud venelased viskasid „kingituseks” käsigranaadi ja oli ime, et keegi viga ei saanud. Rohkem propagandiste Blombergi ei tulnud.
Üks huvitav fakt siia – kui Aire Kolbre-Salmre 1990. aastal Blombergi külastas, leidis ta, et tänava, kus nad kunagi põgenikena elasid, uus osa kannab nime Kolberger Strasse. Ega ometi eestlaste põgenikelaagri esimese juhi auks?
1947. aastaks oli kõigil selge, et niipea Eestisse tagasi ei saada ja algas Saksamaalt, mis oli maatasa tehtud, kus oli raskusi toiduga ja kus välismaalasi vihati, väljarändamine. Kolbretel oli võimalus kolida Rootsi, et aga püsis oht sealt Venemaale välja antud saada, siis langes see ära. Järgmine variant oli Austraalia, mis oli Kolbrete taotluse heaks kiitnud ja sõiduks oodati vaid laeva. Ning siis avanes ka Ameerikasse emigreerumise võimalus ja Salme ning Karl otsustasid ümber.
Kerge ei olnud Ameerikas alustada kellelgi, ei olematu keeleoskusega ja teistmoodi riides lastel ega Eestis hea hariduse saanud vanemal generatsioonil. Nii tehti sageli lihtsamat tööd kui kodus – oli Salme Kolbregi New Yorgis mitte õde-ämmaemand, vaid operatsioonitoa tehnik, Tartu juuraharidusega ohvitser Karl Kolbre seitsmekümnenda eluaastani juudi kutsekooli läbimise järel tehnik. Ent hinges elas Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi kunagine kaaslane surmatunnini eestlusele, lugedes eestikeelseid raamatuid ja ajalehti, olles aktiivne New Yorgi eesti organisatsioonides.
Karl Kolbre lahkus 1983. aastal ning kahjuks Eesti taasiseseisvumist ei näinud, Salme Kolbre elas 1996. aastani ja elas uuele iseolemisele hingest kaasa. Nende tütred Kaare ja Aire, kes käinud nüüd Eestis korduvalt, tunnevad, et vaatamata 1944. aasta „lühiajalisele” lahkumisele on nende juured endiselt armastatud sünnimaal.
