Jõudsime Tallinnasse ühel soojal septembrikuu õhtupoolikul nii hilja, et pidime kiirustama Estonia teatrisse “Kabaree” etendusele. Sellega algas meie kiiretempoline ja väga mitmekesine reis Eestisse.
Oli juba ette ennustatud tavapärasest soojemat septembrit – aga siiski ei olnud just õigeid riideid kaasas! Tallinnas on aga alati mõnus meretuul ja eriti nauding istuda mõnes tänavakohvikus ühe cappucino või klaasi veiniga. Selleks oli aega vaid mõnel päeval, sest meie reisi põhjus seekord oli hoopis asjalikum tegevus – olime tulnud meenutama ja tähistama 80 aastat põgenemisest.
Neile, kes põgenesid, toob see elavalt silmade ette neid pingelisi päevi sel ajal ja raskeid otsuseid, mida tehti, kui vene väed jälle liginesid Eestile – “Minna ei tahtnud kuid jääda ei saanud”. See oli üks traagiline seik eesti rahva ajaloos, mida on salatud ja unustatud. Nii moodustas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) komisjoni “Suurpõgenemine 1944”, et seda lugu jäädvustada. Peamiselt oligi selle komisjoni seitsmeaastane töö Iivi Zajedova eestvedamisel, mis viis selleni, et sel septembril toimus põgenemise tähistamine nii laialdaselt ja kõrgel tasemel Tallinnas, Pärnus ja mujal.
