Aasta algul tutvustasin soome ajaloolast Seppo Zetterbergi, kelle 2007. aastal ilmunud ”Viron historia” leidis laialdast tähelepanu ja tunnustust. Soome Ajaloosõprade Liit valis selle aasta ajalooraamatuks. Eesti keeles ilmus teos 2009. aastal (VES 27.01.2011).
Seppo Zetterberg uuris Eesti ajalugu juba aastaid enne taasvabanemist, tema kauaaegne panus on märkimisväärne. See rajanes ka heale eesti keele oskusele, mis võimaldas põhjalikku süvenemist. Tulemuseks on tasakaalukad analüüsid, mis näitavad mõistmist Eesti ajaloo probleemidest. Ta lähtub küll vahel oma Soome taustast, aga oskab siiski paigutada teemat euroopalikku konteksti.
See kehtib ka tema viimase sõnavõtu kohta, milles ta tutvustab soome keeles ilmunud teost Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnavõttudest – ”Presidendi mitmekõlaline hääl ” (Diplomaatia nr.10 (98) oktoober 2011). Tema üldhinnangul paljastub president Ilvese raamatust filosoof ja riigimees. kes avab huvitavaid vaatenurki ning pakub ahaa-elamusi. Ilvese raamat oli positiivne üllatus. Paljudele soomlastele on arvatavasti uus teadmine, et lõunanaabritel on klassikaliselt haritud ja asjade üle sügavuti mõtisklev president, kes sunnib oma lugeja ja kuulaja mõtlema – ning ka vastuväiteid esitama. Seda teeb ka tutvustaja ise, täiendades Ilvese poolt esile tõstetud probleeme, andes neile omapoolseid lisandusi ja seletusi. Siin mõned näited.
Zetterberg kinnitab, et oma keel on rahva vaimne lipp. Ta nõustub Ilvese arvamusega, et kui noortele ei suudeta nende emakeeles korralikku haridust pakkuda, siis lähevad andekamad välismaale. Just emakeele ja ülikoolihariduse suhe on eriti aktuaalne. Ta on ise arvustanud olukorda, kus soome õpetaja peab kehvas inglise keeles loengut soomekeelsetele üliõpilastele, kes saavad aru niipalju, kui saavad. See pole mingi rahvusvaheline koostöö, vaid karikatuur sellest. Nukralt on ta vähemalt enda arvates märganud, et ka Eestis on sarnane pseudorahvusvahelisus kombeks saamas ning see, et ülikool ja teadus peaks edendama nii emakeele kui ka võõrkeelte kasutust ning oskust, tahab ununeda.
Ilvest vaevab see, et eestlased elavad mineviku müütides. Zetterberg lohutab muretsevat riigipead. Igal rahval on omad minevikumüüdid, sest ajaloos pole oluline see, kuidas asjad tegelikult olid, vaid see, kuidas inimesed usuvad, et asjad olid. Just nendest uskumustest loovad inimesed pildi minevikust ja selles pildis pole faktidel tingimata kõige kesksem roll. See on karm tõsiasi. Müütide ümberlükkamist ja asjade nägemist õigetes suhetes aitab vaid ajaloo uurimine. Riigi ülesanne on uurimisprojekte rahastada, mitte tulemusi mõjutada. Ainult vaba uurimus viib vabade tulemusteni.
Soomest on jagatud Eestile agaralt nõuandeid selle kohta, kuidas nad millalgi tegutsema oleksid pidanud. Tihti tulevad nõuanded – nagu üleskutse kakskeelsusele või alistuvale alandlikkusele ida suunas – inimestelt, kes ise ajalugu ei tunne. Eestlastel aga ei ole idapiiritaguse riigi suhtes erilisi illusioone, sest nad on pidanud elama aastakümneid selle riigi osana. Soome see-eest ei pidanud olema osa Nõukogude impeeriumist, vaid suutis sundida vaenlase püsima – küll varasemast lääne poole siirdunud – idapiiri taga. Eestile posttraumaatilist diagnoosi määravad soomlastest poliitikadoktorid ei saa sellest vahest alati aru.
Zetterbergil on hea meel, et riigipea vaatab tulevikku, kuid mõistab ka mineviku selgitamise tähtsust. Minevikku ei tohi unustada. Ta võrdleb seda autosõiduga. Edasi sõita on ohtlik, kui tahavaatepeegel on jääs ja juht ei näe seljataha.
Kas demokraatiapuudus põhjustas Eesti, Läti ja Leedu alistumise ilma vastupanuta? Zetterbergi meelest mitte. Kui suurriik otsustas oma väikesed naabrid alla neelata, poleks olnud sellel erilist tähendust, kui ka neis riikides oleks olnud vaba kodanikuühiskond, mis oleks valitsuse poliitikat trotsides nende kaugele ulatunud paindumisele vastu astunud.
Ilves usub, et demokraatia on kõikjal võimalik. Zetterbergi arvates on demokraatia absoluutselt võttes ka igal pool võimalik. Kuid praktikas see ei ole võimalik seal, kus riigi juhtkond ega rahva enamus seda ei taha või ei oska nõuda. Demokraatia on parim, aga ka kõige raskem poliitiline kord. See eeldab vabadust ja nõuab kodanikelt aktiivsust ning vastutust. Passiivne kodanik ei ole demokraatiat ära teeninud.
Need on ainult mõned nopped sellest lugemisväärsest tutvustusest, kus Zetterberg arutleb veel mitme probleemi üle, näiteks Eesti ja Soome ajaloolistest suhetest Skandinaaviaga. Seda läbib pragmaatiline realistlik hoiak, mis lähtub faktidest, jättes soovunelmad nende propageerijatele.
Vello Helk