Enne saabuvat vabariigi aastapäeva on tõusnud Eestis torm. Õhkkonna kiskus tormiseks valitsuse plaan katta Eesti tuugenitega (nii nimetatakse Eestis tööstuslikke tuulikuid), mille kõrgus ulatub Tallinna Teletorni kõrguseni. Planeeritavate alade territooriumi, nii maal kui merel, loetakse juba kümnete tuhandete hektaritega. Maismaal asuvate tuugeniparkide jaoks on vaja maha võtta mets, mille niigi suure üleraie all Eesti loodus aastaid kannatanud on.
Erinevaid maavarasid juurdepääsuteede ehitamiseks ning kolossaalsete tuugenialuste püstitamiseks on vaja juurde ja juurde. Mis tähendab taas uute kaevanduste avamist. Ka siin on vastas ülekaevandamine, sest mastaapse Rail Baltica raudtee ehitus nõuab liiva, kruusa ja muud kogustes, mille kaevandamise mahtu Eestis veel varem nähtud pole.
Seetõttu on mõistetav, et maarahvas, kes meil muidu väga kannatlik olnud erinevates kriisides, on jalgele tõusnud ja ei lepi enam oma elukeskkonna vägivaldse muutmisega.
Mis on põhilised murekohad?
Nii kogukonnad kui ka neid toetavad teadlased on välja toonud väga paljusid riske, millega valitsusametnikud ega arendajad ei paista üldse arvestavat.
Esiteks, juba mainitud suurte alade puhastamine metsast. Eestis on paljude teadlaste ning keskkonnategelaste sõnul toimunud massiivne metsade üleraie, mistõttu suuri raadamisi (ehk siis mets hävitatakse täielikult) ei tohiks enam ette võtta. Tuletagem meelde, et mets ei ole lihtsalt puud. Need on kümnete tuhandete olendite elupaik, kodu. Nende olendite heaolust sõltub aga meie endi hingatav õhk, vesi, muld. Ehk siis elu eeldused.
Teiseks, teadusuuringud näitavad, et tuugeniparkide vahetus läheduses kukuvad kinnisvarahinnad märkimisväärselt. Seetõttu inimestel, kes ei soovi nende tööstusmaastike keskel elada, saab olema raske või pea võimatu oma kinnisvara müüa. Samas, ei paku valitsus, kes tuugeniparkide arendajatele plaanib ca 4 miljardi euro suurust toetust maksta (maksumaksjatelt korjatuna muidugi) mingeid mõistlikke kompensatsioonimehhanisme, mis selliseid riske maandaks.
Kolmas ning kõige tõsisem mure on aga riskid inimeste ning kogu eluslooduse tervisele, mis tuugeniparkide lähedus kaasa võib tuua. Senised teadusuuringud keskenduvad peamiselt madalate tuulikute poolt tekitatud terviseriskidele, mis omakorda kirjeldavad põhiliselt kõrvaga kuuldavat müra või visuaalset reostust- ehk siis et inimestel võib pelgalt tuulikute pidev nägemine stressi tekitada. Eestisse plaanitavad tuulikud on aga kordades kõrgemad, mille mõjud on kordades ka suuremad. Ja siin tekivadki tõsised küsimused. Kahjuks või õnneks, oleneb kelle seisukohast vaadata, on olemas omajagu uuringuid ja mõõtmisi, mis tõendavad, et niivõrd suurte tuulikute puhul lisandub veel üks faktor – madalsageduslik infraheli, mis on kõrvale kuuldamatu, kuid mõjutab inimese tervist väga tugevalt. Teadusuuringud kinnitavad, et tegemist on heliga, mille tagajärjel tekivad inimestel unehäired, peavalud, unetus, pearinglus kuni raskete südamehäireteni välja. Kurb reaalsus on see, et Eestis on mõnda aega esimesed sellised ülikõrged tuulikud töötamas, Sopi-Tootsi tuulepargis, Pärnumaal ning seal läheduses elavatel inimestel on juba tekkinud tõsised tervisehäired. Sama raporteerivad ka inimesed, kes elavad teise, Saarde tuugenipargi läheduses. Inimesed kurdavad muuhulgas, et ei saa ööde kaupa magada, tunnevad ennast nö zombidena, millega kaasneb ka suur töövõime langus ning muud hädad.
Mis inimesi väga vihastanud, on asjaolu, et valitsusametnikud ja arendajate esindajad lausa mõnitavad, naeruvääristavad ja pisendavad inimeste muresid ning küsimusi. Terveid kogukondi nimetatakse seetõttu „kremlikäsilasteks“, kes ei saavat aru, kui oluline on „roheline energia“. Samuti süüdistatakse tervisemurede all kannatavaid inimesi selles, et nad kujutavat endale sellised hädasid hoopis ette või olevat nad lihtsalt valeinformatsiooni uskujad või opositsiooniparteide toetajad. Rahva pahameele enneolematus ulatuses süüdistatakse mitte neid, kes selle tegelikult põhjustanud on, vaid neid, kes julgevad probleemidele osutada. On loomulik, et kannatus katkeb ning normaalset diskussiooni asendab ülisuur pahameel ja usaldamatus selliste arenduste vastu, mida kiirustades ja lausa vägivaldselt maainimestele peale surutakse.
Keskkonnaaktivistid ja teadlased toovad välja väga tõsiseid riske elusloodusele, muuhulgas linnustikule, mida teeb valitsus? Vastab ka keskkonnateadlastele sellega, et lubab tuugeniparkide alasid püstitada lausa looduskaitsealade ja rahvusparkide äärde. Juba täna on, uuringutele tuginedes, teada, et kõrged tuugenid tapavad nii kotkaid kui muid linde lausa massiliselt, samuti väiksemaid olendeid (nahkhiired) ning kõrgete tuugenite mõju ulatub kümnete ja kümnete kilomeetrite kaugusele. Roheloosungite deklameerimine on viidud kõrgele tasemele, samal ajal hävitades seda vähest loodust, mis meile veel jäänud on? Rohepöörde sildi all hävitame metsad, elukeskkonnad, bioloogilise mitmekesisuse – kui silmakirjalikuks on võimalik minna, küsivad inimesed.
Probleeme ainult võimendab valitsuse käitumine sellises olukorras. Kui seni on tuugeniparkide püstitamine pandud kohalikele omavalitsustele, siis kuna üleriigiline pahameel on paisunud nii suureks, et kohalikud omavalitsused ei saa enam hakkama inimeste kriitikaga, siis tahab valitsus võtta otsustamise enda kätte – kehtestades riiklikke planeeringuid, mis võimaldavad veelgi jõhkramalt inimesi ignoreerida. Tänaseks on selgunud, et kõikide võimalike terviseriskide osas puuduvad meil isegi tänapäevased normid ja Eestis pole seni olnud asjatundjatel sõnul õigeid seadmeid või ekspertsust, et korralikke mõõtmisi korraldada. Muidugi saab deklareerida, et plaanitav müra saab olema „normi piires“, kui normid ei vasta tegelikkusele.
Seetõttu ei ärata inimestes usaldust ka valitsuse teade, et plaanitakse lähiajal teha mõõtmisi ja uuringuid just selles tuulepargis, mis juba püstitatud ja mille lähedal inimestel tervisehädad on tekkinud. Usutakse, et need mõõtmised ja uuringud tehakse selliselt, et saada just arendajatele sobiv tulemus. Juba praegu on täheldatud, et suures meedias lastakse rääkida pigem valitsusele sobilikke ja kuulekaid teadlasi, mitte niivõrd kriitilisi seisukohti. See kõik aga õõnestab usaldust veelgi.
Meie oma Eesti teadlastegi hulgas on asjatundjaid, kes just sellistele küsimustele rohkem tähelepanu pööravad ning nendelt on tulnud sõnum, et plaanitavate tuugeniparkide mõõtmeid arvestades peaks nende kaugus inimasulatest olema minimaalselt 20 km, aga uuringutele tuginedes isegi veel kaugemal. Samal ajal planeeritakse hiigeltuugeneid isegi vaid 800 m kaugusele kodudest, seda ka lastega (sic! – veel eraldi teema on laste tundlikkus terviseriskidele!) perede lähedusse. Mõjualaks nimetatakse vaid 2-3 kilomeetrit, mille sees elavatele inimestele pakuvad arendajad lausa naeruväärselt pisikesi „talumiskompensatsioone“. Milline raha kompenseerib südamerikkeid ja magamata öid?
Kas me tõesti kuidagi ei saa ilma selliste „roheliste“ tuuleparkideta? Või kui rohelised nad üldse on? Ka siin on teadlaseid, aktiviste, kes toovad välja muuhulgas ka majandusargumente, et tuugeniparkide efektiivsus on väga madal, ning nende kasumlikkus pea olematu.
Just seetõttu tahab Eesti valitsus arendajad, kelle hulgas on palju välismaiseid korporatsioone, maksurahaga nö üle kullata. Ometi võetakse see raha ju ka inimeste endi taskutest. Nende ehitamine nõuab tohutuid ressursse ning käigushoidmiseks on vaja ehitada suured maagaasijaamad ning hakata importima kalli raha eest maagaasi. Mis on teatavasti samasugune fossiilne kütus kui meie oma põlevkivi. Põlevkivi üritatakse aga demoniseerida, et see ikka saastab loodust jne, unustades, et põlevikivi kaevandamine toimuks vaid ühes väikeses Eesti osas ning tagaks meile mitte ainult odava energiahinna vaid kindlustaks nii energiajulgeoleku kui säästaks loodust, ülejäänud Eestis. Tänaseks on manipuleeritud elektribörsil oleku tõttu Eestis energiahinnad saavutanud kosmilisi kõrgusi, mistõttu Eesti suured tööstusettevõtted (veel mõni on siia tõesti jäänud) tootmise lausa seisma panevad, sest tootmine on energiahindade tõttu ebanormaalselt kulukaks muutunud. Tuugenienergia dotatsioonidega ülesupitamine ei too ekspertide sõnul kaasa mingit odavat energiat, vaid lisaks kulukusele hävitab nii elukeskkondi kui inimeste tervist. Just seetõttu on energeetikavaldkonna spetsialistid andnud kriitika turmtuld valitsuse energeetika arengukavadele, mis pigem tunduvad soosivat kitsast seltskonda, kes tahab Eesti elukeskkonna hävitamise hinnaga endale lihtlabaselt kasumeid taskusse pista.
Lahenduseks saab olla vaid üks tee – objektiivne, tasakaalukas arutelu, kus kõrvutatakse erinevaid võimalusi, seades prioriteediks just looduse ning inimeste tervise. Tunnistades vigu ning neid parandades, mitte rohepesu ja pettusega, vaid ausalt. See nõuab inimestest ja loodusest lugupidamist, kuulamist ja arvestamist.
Ning üha suurenev osa Eesti elanikest on hakanud uskuma, et selleks on vaja valitsuse vahetust. Kui usaldust ei ole, ei saa, ega ka tohi riiki valitseda. Täna on opositsioonierakondade toetus juba pikemat aega suurem kui valitsuserakondade toetus.
Valitsus loobus plaanist toetada 2,6 miljardi euroga meretuuleparkide rajamist.
20. veebruaril vahetult enne lehe trükkiminekut tuli ERR uudis, et valitsus otsustas mitte toetada kuni 2,6 miljardi euroga merre tuulepargi rajamist.
Kliimaministeerium analüüsib meretuule rajamise võimalusi siiski edasi ja plaanib järgmisel aastal uute plaanidega välja tulla. Kliimaminister Yoko Alender tagasi astuda ei plaani.
Rea Raus, kestliku arengu ekspert