Eesti üldiselt multikultuursust reklaamivas meedias on rõõm aegajalt kohata sõnavõtte ka niisugustelt tuntud ja tublidelt meestelt, kes veel eesti keele ja meele pärast südant valutavad. Tõnis Lukas ütles ühes hiljutises intervjuus Vikerraadiole välja tõe, mis juba ammu hoolivamat osa eesti rahvast muretsema paneb: meil on nälg rahvusliku idealismi järele. Kõik need hämarad erastamised-ärastamised, seadusandjate eraäriga seotud skandaalid ja skandaalikesed, auklik seadusandlus ja poliitikute JOKK-ideoloogia ("Juriidiliselt On Kõik Korras") on selge märk sellest, et "kala hakkab haisema peast". Kuhu te olete kadunud, laulva revolutsiooni kangelased!?
Andres Herkel (PM 9.12.) kaalub nüüd elamislubadeäri ilmsikstuleku järel uue rahvuslik-konservatiivse erakonna asutamise perspektiivi Eestis ja jõuab järeldusele, et "…on eelistatud lahendus ikkagi sügavate järelduste tegemine olemasoleva IRLi sees". Sama mõtet toetab teoga Eerik-Niiles Kross (samas 6.12), põhjendades oma isiklikku liitumisotsust IRL-ga. Omamoodi õigus mõlemal, me oleme väike rahvas ja varumeeste pinki, kust lihtrahval oleks endale aatelisi ja asjatundlikke liidreid valida, praktiliselt polegi. Tuleb nõustuda Herkeliga ka sel-les, et "…maine taastamiseks peab IRL läbi tegema põhimõttelised muudatused, mis eeldavad märksa kaugemale ulatuvaid järeldusi elamislubade skandaaliga seotud isikute ja nende kasutatud meetodite kohta. Probleemid on mõistagi laiemad…". Paraku vist veelgi laiemad, kui Herkel seda ehk lahata tahaks.
Oma lühikeses tagasivaates Isamaa käidud teele eesti poliitikas meenutab Herkel küll mitmeid ühinemisi, kuid vaikib maha kõige olulisema lahkumineku, mis oli omamoodi pöördepunktiks siinses isamaalikus poliitikas, – Siim Kallase ja tema mõttekaaslaste lahkumise Mart Laari juhitud parteist ja uue parempoolse Reformierakonna asutamise. Et rahvusliku idealismi allakäigu põhjuste jälile saada, tuleks alustada sellele sündmusele eelnenud raskest perioodist Eesti lähiajaloos.
Laari esimene valitsus oli erakordselt raskete valikute ees ja pidi vastu võtma eesti rahvale valusaid otsuseid. Võitja üle kohut ei mõisteta, on üldlevinud mõtteviis vist eeskätt Venemaal ja see meeldib ilmselt ka Laarile: üllas eesmärk just nagu pühitsenuks temagi karmid abinõud riigi taastamisel. Aga andkem endale aru, mitmete tolle aja abinõude tagajärgi põeme me tänapäevani. Olgu siinkohal näitena meenutatud vaid mõningaid.
Endiste omanike järeltulijatele Vene võimu poolt natsionaliseeritud varade tagastamise lubadus tõi Isamaa erakonnale küll absoluutse enamuse Riigikogus, aga selle realiseerimine rakendatuna põllu- ja metsamaadele pani aluse Eesti põllumajandusliku suurtootmise, meie ainukese tolle aja maailmaturul tõeliselt konkurentsivõimelise majandusharu laostumisele. Mõelda vaid, 21. sajandi künnisel, 100- kuni 300-hobujõuliste ja võimsamategi traktorite ajastul propageeriti-idealiseeriti massiliselt 1-2-3-hobusetalude taastamist! Viimase surmahoobi andis sisseveotollide kehtestamisest loobumine Euroliidu doteeritud toiduimpordile. Euroliidu suured kiitsid muidugi takka ja "tasusid" meile ülimadalate ekspordilimiitide kehtestamisega kriisiaja kõige madalamate tootmisnäitajate alusel, seniajani aga diskrimineerivad meid vanadest liikmesriikidest palju madalamate põllumajandustoetustega. Tagatipuks organiseeriti maal hävitatud kolhooside asemel linnas uued sama probleemiderohked "kolhoosid" korteriühistute näol. Nüüd oleme hädas inimeste kinnismaisusega: raske on töö otsimisel ühest maanurgast teise liikuda. Valdav enamik meist on oma elamispinna omanikud, korterite üüriturg on pea olematu. Aga see kõik oli ainult killuke tagastamislubadusega taevani tõusnud Isamaa populaarsuse sama kiire languse põhjuste seas. Peapõntsu pani äriafäär erastamise väärtpaberitega (EVP-dega) Isamaa poliitikute tihedas koostöös alustava kodumaise pangandusega. Valdav osa eestlastest, kes EVP-de väljakuulutatud absurdselt lühikeste kehtivustähtaegade sunnil neid üliodavalt tõttasid pankadele loovutama, jäid pea kõigest "tagastatust" faktiliselt ilma. Jäänuks EVP-d siis pikaks ajaks tõelisteks väärtpabereiks, millel tagatiseks kõik okupeeritud riigile vene ajal kuulunud ja tagastamata jäänud varad, võinuks EVP-de otsemüügi toel välisinvestoritele kujuneda Eestis arvukas keskklass, Isamaa erakonna kindel ja massiline toetaja ka järgmistel ja ülejärgmistel valimistel. Eesti põllumajandust juhtinud "punaparunite", valdavalt tegelikult Eestis hariduse saanud Laari eakaaslaste-spetsialistide opositsiooni hävitamine suurt tarkust ei nõudnud, isamaalaste omaenda poliitilise tuleviku kindlustamiseks aga tol ajal Isamaa juhtidel tarkust ei jätkunud. Või ehk võimalusi? Riigikassa oli ju tühi, ei riigiaparaadi ametnikele ega pensionäridele EVP-de eest poes/turul toitu ei müüdud ja eheda raha saamiseks polnud midagi muud müüa kui EVP-de tagatisvara – riigi omandit. Aga toimunuks siis seegi vähemalt ausalt ja avatult! Ei, valitud seltskond sai olulisi suutäisi riigivarast ka odavalt kokku ostetud EVP-de eest, kolhoosi ajal maalt linna kolinud lihtkodanik, kes riigile EVP-de eest 100 hektarit põldu ja metsa loovutas, pidi endale linnas ehituskrundi sahkerdajate kaudu kalli raha eest ostma. EVP-sid sai kasutada väga piiratult ainult juba olemasolevate ehitiste juurde maa erastamiseks. "Tänutäheks" lõi aga erastamisäri vahendajate seltskond Laari parteist lahku ja asutas omaenda konkureeriva erakonna. Rahvuslik idealism osutus liiga piiravaks Vene transiidi pealt suuri kasumeid lootvale tärkavale "ärieliidile". Sellest patust ei olnud puhtad ka paljud "väiksemad kalad", kes Isamaa erakonnale truuks jäid ja selle kaudu riigivõimule lähedal olemisest isiklikku kasu püüdsid lõigata.
Paljutki hädaolukorras tehtut saanuks veel parandada Laari "teise tulemise" ajal, pehmendada erastamise valusaid haavu, siluda üürnike-omanike konflikti elamumajanduses jmt.. Valimiskampaania ajal Laar midagi sellist lubaski, aga taas peaministriks saades läks tema ju-hitud valitsus jonnakalt veel erastamata riikliku infrastruktuuri, Eesti Raudtee, Tallinna Vee jt. kallale. Jumal tänatud, et akadeemik Lippmaa ja kaaskonna energiliste protestide survel ei jõutud enam maha müüa meie elektrijaamu ja elektrivõrke. Käsi aga pesi kätt ja ettevaatlikult läbi sõrmede vaatajaks teineteise tegudele on Isamaaliit ja Reformierakond tänapäevani jäänud. Lihtvalijal on juba raske otsustada, kumb neist nüüd veel pisut rahvuslikumaks on jäänud või kas üldse on? Üheks kõige masendavamaks tipuks riigivaraga sahkerdamise "mägimaastikul" kujunes kohtufarss tollase Eesti Panga presidendi Siim Kallase puhtakspesemiseks nn. 10 miljoni dollari afääris. Riigi raha haldajate hämarad eraärid ei olnud ju sel ajal midagi erandlikku. Keegi pidi Tartu Ülikoolile uusi lääne arvuteid ostma, aga maksis selle rahaga kinni hoopis "Siberi nuluõli" hanke Venemaalt, et see siis Läänes parfümeeriatööstusele maha müüa ja arvutihanke kõrvalt soodsat vaheltkasu teenida. "Nuluõli" osutus aga lihtlabaseks tärpentiniks, mida väikestes pudelikestes seniajani mõnest Eesti apteegist ehk veel osta saab. Üks teine seltskond pidi Tšehhimaalt Eesti Kaitsejõududele vene relvastust ostma, aga kulutas raha Eesti sprotikonservide ostule samasuguse vaheltkasu eesmärgiga. Konservid aga ei vastanud Tšehhis meist varem kehtestatud kantserogeensete ainete sisalduse piirnormidele ja kaup jäi katki. Nende afääridega seotud kehva kaupa palusid petta saanud "ärimehed" allakirjutanul laboratooriumis analüüsida.
Kõrgemate positsioonidega mahhinaatorite panused olid muidugi suuremad. Eesti Panga tasemele vastas tookord siis 10 miljoni dollari "investeerimine" Itaalia petturite "kütuseärisse". Lihtsameelne eestlane aga küsib, kas selliste tehingute tarbeks oligi mõeldud välisriikidelt tagasi saadud Eesti Wabariigi kullavaru vahetamine välisvaluutadeks välismaa pangaarvetele? Vastuse sellele küsimusele võlgneb eesti rahvale küll Reformierakond, aga halb vari langeb paratamatult ka tema koalitsioonikaaslasele toonases valitsuses. Ja eks ka Laari erakonna erastamispoliitika "pärl" Tallinna Vesi tuletab ennast enam kui neljasajale tuhandele Tallinna elanikule iga kuu alguses uuesti meelde, kui järjest kasvav veearve postkasti potsatab. See ju kõva kolmandik Eesti valijaskonnast!
Laari propageeritud "õhukese riigi" teooria on teinud Eesti riigi nüüd nii õhukeseks, et eesti rahvuse püsimajäämine juba lähitulevikus on muutunud veelgi küsitavamaks kui see oli okupatsiooniaegse genotsiidi tingimustes "raudse eesriide" taga.
Nn. kampsunite fraktsioon IRL-s süüdistab nüüd endise Respublika tegelasi ebaisamaalikus äritegevuses, aga nii Mart Laaril kui teistel pisut rahvuslikuma maailmavaatega IRL-i tegelastel tuleks selle asemel peeglisse vaadata. Uus erakond Respublika kasutas osavalt ära valijate usalduse katastroofilise languse varasemate võimuparteide vastu, lubades täiesti uutmoodi valitsema hakata, – ausalt ja "ära-ostmatult". Suure häältesaagiga Riigikokku valituna ei teinud nad aga midagi uut moodi, vaid õppisid kiiresti selgeks vanemate poliitikute omakasupüüdlikud riukad riigivõimu toel ja rahva arvel isiklikuks rikastumiseks.
Tagasi tulles loo alguse juurde on üsna raske nõustuda Andres Herkeli arvamusega, et uue rahvuslik-konservatiivse erakonna asutamisele Eestis "…on eelistatud lahendus ikkagi sügavate järelduste tegemine olemasoleva IRLi sees". Eelistatud küll, aga kas ka reaalne? Selleks peaks IRL märksa sügavamalt oma ajaloo lahti mõtestama, tehtud vigu tunnistama ja eesti rahvale selgeks tegema, kuidas ta edaspidi oma vigade dramaatilisi tagajärgi heaks teha üritab. Selline patukahetsus ja uuestisünd oleks mõeldav ja usutav ehk üksikisikute tasemel. Raske on uskuda, et sellega saab hakkama omavahel jagelev ja tihedalt vastuolulistesse ärihuvidesse mässitud erakonna juhtkond tervikuna. See, mida lihtvalija tegelikkuses näeb, on Eesti poliitikute kõigi "maailmavaadete" pretsedenditu üksmeel ainult siis, kui hääletatakse riigieelarvest erakondadele või isiklikult Riigikogu liikmetele makstavate rahasummade vm. privileegide suurendamise poolt. Kuivõrd idealistid tunduvad olevat IRL-s vähemuses, siis on tõenäolisem nende lahkulöömine erakonnast. Või ehk suudavad tõesti tugevad isiksused nagu ehk Jaak Aaviksoo oma toetajaskonnaga Eerik-Niiles Krossi eestvõttel endise ERSP vaimu erakonnas maksma panna? Annaks Jumal!
Teiseks usalduse taastamise sõlmpunktiks veel rahvuslikkust hindavate valijate seas on kahtlemata Eesti poliitika eetilisuse mõõde. Siin on iseloomulik ehk näiteks lugupeetud politoloogi Rein Taagepera juba ammune taandumine oma "lapse" Respublika poliitikast. Eesti "isamaaliku" poliitika äriga läbipõimumise ebaeetilisus on siit välja tõrjunud mitmeidki asjatundlikke ja tunnustatud väliseestlastest nõustajaid. Isamaa erakonnal olid omal ajal väga head kontaktid väliseesti ringkondadega ja sealsete valijate toetus erakonnale on arvestatav seniajani. Kontaktide taastamine-tihendamine väliseesti ringkondadega, ühised arutelud ja meediaväljaanded võiksid nüüdki olla selleks sillaks, mis tooks ehk Eesti isamaalikku poliitikasse tagasi rohkem rahvuslikku patriotismi ja eetikat. Selleks aga peaks IRL oma senised teod jällegi kriitiliselt üle vaatama ja oma ridade tõsise puhastamise ette võtma.
Kord erastamise-ärastamise kõrgperioodil intervjueeris Eesti Raadio üht väliseestlast, kes mingite mahhinatsioonide tõttu oli ilma jäänud oma kinnisvarast Tallinnas. Küsimuse peale, miks ta asja pole kohtusse andnud jäi proua mõtlema ja peaaegu sosistas mikrofoni: "Oma Eesti riigi vastu pole eetiline kohut käia". Võtke eeskuju, härrased JOKK-poliitikud! Andke endale aru, et kogu Eesti riigi juriidika on teie loodud ja teie ise kannate selle eetilisuse eest ka vastutust. Näiteks kas IRL parlamendirühm on juba astunud resoluutselt vastu kavale pumbata riigieelarvest erakondadele järjekordselt välja suuri rahasummasid hämara eesmärgiga "demokraatia edendamise sihtasutuste" asutamise ettekäändel? Kahjuks ei. Meil valijatel on aga veel meeles, et erakondade riigieelarve palgale võtmise seaduse ettekääne oli erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmine. Raha küll võeti, aga läbipaistvust pole seniajani ja selle eest võidelnud õiguskantsler hääletati üksmeelselt ametist vabaks. Nüüd raha juurde küsimine ajal, kui õpetajate palgatõusule öeldakse ära ähvardava rahanduskriisi ettekäändel, on ka poliitilise eetika küsimus. Häbenege, riigikogulased!
Kolmandast eestlaste seas usalduse taastamise sõlmküsimusest ei saa ka kuidagi mööda minna, see on riiklik nn. integratsioonipoliitika. Kes küll mõtles välja rahvusliku segregatsiooni jätkamise võimaluse Eestis "integratsiooni" sildi varjus, eestikeelsele kooliharidusele ülemineku etendamise "alates gümnaasiumiastmest"!? Kangesti Vene nõukoguliku demagoogia moodi kukkus see välja: nimetame musta valgeks ja mustame edasi. Milleks oli vaja pidulikku eesti kodakondsuse pakkumise kampaaniat vene sõjaväe pensionäride seas selle asemel, et kasvatada eesti keelt rääkivaid kodanikke nende lastest ja lastelastest? 20 iseseisvusaasta jooksul oleme lasknud vene endistel ohvitseriprouadel siin üles kasvatada terve põlvkonna Eesti riigile küsitava lojaalsusega, aga pahatihti ka varjamatult eestivaenulikke noori venelasi. Kogu aeg on ettekäändeks toodud, et vene koolidele-lasteaedadele ei jätku eesti keelt piisavalt valdavaid õpetajaid-kasvatajaid, aga vastake, "isamaalastest" poliitikud, ka lihtsale küsimusele: "Kus ja kui palju on Eesti kõrgkoolides 20 viimase aasta jooksul ette valmistatud õpetajaid-kasvatajaid spetsiaalselt vene koduse keelega laste eesti keeles õpetamiseks? Millal ja millisele Eesti kõrgkoolile anti sellekohane riiklik tellimus?
Risto Tanner
Tallinn 14.12.2011