Mõni aeg tagasi pidin ma jääma voodisse tugeva kõhuvalu tõttu. Ma ei tea, kas oli see söögist või sain kuskilt mingi viiruse, aga see polegi tähtis. Tean veel paljusid, keda tabas sama tõbi, aga minuga olid lood siiski teisiti.
Mulle tundub alati, et minuga on lood teisiti kui teiste inimestega. Kui tavaliselt võetakse üks aspiriinitablett korraga, siis mulle tundub, et seda on vähe – vaja on võtta kolm või isegi neli! Olen kuskilt lugenud, et selline suhtumine on inimestel, kellel on sõltuvuslik loomus. See tähendab, et ma püüan kõike teha liialdatult, olgu siis tegemist hea või halvaga. Head teen ma ikka uuesti ja uuesti, rohkem ja rohkem. Halvast püüan hoiduda iga hinna eest. Alkoholi joomise jätsin ma maha juba kaks inimpõlve tagasi, sest ma teadsin – selle osa oma elust pean ma maha jätma, kui ma üldse tahan ellu jääda.
Sama lugu oli sigarettidega. Kui ma suitsetama hakkasin, siis tundusin ma endale hirmus tähtsana ja täiskasvanuna, kuni jõudsin kolme ja poole sigaretipakini päevas. Arvestades seda, kui kallid on täna sigaretid Ameerikas, oleksin ma juba ammu pankrotis.
Sõltuvuslikul loomusel on ka omad head küljed. Kui mingi idee on mulle meeltmööda, siis haaran ma sellest kinni nagu buldog ja ei lase sellest enam lahti. Kui 1980. aastate algul tuli mul mõte kirjutada lasteraamat „Down Town“, siis 1985. aastaks oligi see valmis ning anti välja mitme kirjastuse poolt nii pehme- kui kõvakaanelisena, nimetagem siin vaid Arbor House Pressi ja TOR Booksi Ameerikas ning McMillan and Pierce´i Inglismaal. Ootan veel tänagi lepingut Hollywoodiga, et minu raamatu põhjal valmiks film. Kuskil südamepõhjas ma tean, et sellest saab asja.
Kui ma tulin Eestisse, sain ma kohe aru, et ka siia oleks vaja asutada Eesti Maja, selline, nagu on New Yorgis, Chicagos, Torontos, Syd-neys, Stockholmis ja mujal. Viisteist aastat töötaski Tallinnas Eesti Maja.
Ja nüüd on mul käsil järgmine projekt, millesse ma olen kiindunud – päikesepark Kurenurmes Lõuna-Eestis minu talu maadel.
Aga üksinda ja haigena oma maakodus voodis lamades tulid mulle pähe kurvad mõtted. Väljas oli pime, ilmajaam ennustas tormi ja tuult ning mina hakkasin mõtlema surmast. Iga paari tunni tagant helistas mulle Tallinnast naine ja tahtis teada, kuidas ma end tunnen, kuni ta mõistis, et oma helistamisega ajas ta mind kogu aeg voodist üles, sest ma pidin minema lauatelefoni juurde, et talle vastata. Kinnitasin talle, et minuga on kõik korras ja ainus asi, mida ma soovin, on puhkus.
Pühapäeva hommikul aga helistas mu naine jälle, ajas mu järjekordselt voodist üles ja käskis vaadata Eesti Televisioonist Reet Linna saadet „Prillitoos“. Saate külaliseks oli kutsutud jurist, kes selgitas uut pärimisseadust.
Pärimisseaduse mõned sätted tundusid mulle päris mõistlikud. Näiteks see, et lapsed ja abikaasa pärivad kadunukese vara ilma erilise asjaajamiseta, kui nad kolme kuu jooksul peale lähedase surma pole pärimisest loobunud. Kui nad aga loobuvad pärimisõigusest, siis on pärijateks vanemad, vanavanemad ja nii edasi. Kui aga pärijaid ei ole või keegi pärida ei soovi, siis võetakse kontakti omavalitsusega. Kõik on tore, aga kui sa oled ennast pärijana üles andnud, siis pead sa üle võtma ka kadunu võlad, kui tal neid maha jäi.
Muidugi ei soovi ükski vanem jätta laste kaela oma võlgu. Aga inimene tavaliselt ka ei usu, et ta peagi sureb. Minagi olen küll juba 65 aastat vana, aga teen ikka veel tulevikuplaane. Ma ei karda osta rohelisi banaane, sest ma usun, et olen kohal, kui nad on kollaseks tõmbunud. Minu suur lootus on saada kõige vanemaks eesti meheks, kelle kõrval on ikka veel tema vana eesti naine. Üks tark mees on kunagi öelnud: „Ma tean küll, et me peame kõik surema, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et minu suhtes tehakse erand.“
Mul on tütar, lapsendatud poeg ja kaks kasulast eelmisest abielust, kes kõik elavad USA-s, ning kolm kasulast Eestis praegusest abielust. Ühelgi neist pole aimugi, mida ma olen oma elu jooksul teinud, nii et neil on küll peaaegu võimatu kolme kuu jooksul otsustada, kas nad võtavad minu surma korral päranduse vastu või ei.
Minu naine Heli on pragmaatiline ja tundlik eesti naine. Tema ei lähe mingile riskile ja ilmselt otsustab ta minu surma korral loobuda pärimisõigusest, sest tundes mind, ei ole ta kindel, kas ma mitte ei ole oma eluajal sõlminud lepinguid või teinud tehinguid, millest tema midagi ei tea ja mis tuleks temal siis kinni maksta.
Võib-olla on meie puhul vastus selles, et eluajal tuleb võtta laenu ja liisida kindlustus oma laenu katteks, millega siis omakorda saab maksta tulevikus kõik kadunukese võlad.
Viido Polikarpus