Need olid üle pika aja esimesed jõulud, mis ei tekitanud mulle depressiooni. Aga ma ei ole ainuke, kes jõulude ajal masendusse on langenud. Kuulun Ameerika kuulsa beebibuumi esimesse põlvkonda, nende hulka, kes sündisid peale Teist maailmasõda – minu sünniaastaks on 1946. Me oleme kõige suurem tarbijate grupp maailma ajaloos. Globaalne turumajandus on saatnud meid kogu meie elu.
Meie põlvkond kasvas üles uue turumajanduse fenomeni tingimustes – televiisorit vaadates. Jõulude ajal vaatasime alati Jimmy Stewartit filmis „It´s a Great Life“ („Ilus elu“). Või Ebenezer Scrooge´i tüssamas jõulumeeleolu filmis „A Christmas Carol“ („Jõululaul“). Nii neis kahes kui arvukates teistes filmides näidati, millised peavad jõulud olema, aga millised nad harva on või olla saavad iga ameeriklase elus.
Mina õppisin neist filmidest seda, et turg on üles ehitatud nii, et me mitte kunagi ei saa kõike, mida hing ihkab, ükskõik kui palju raha me ka ei kulutaks. Me püüame üksteist ületada, näidates oma armastust suure hulga raha kulutamise kaudu, nagu peaks selles väljenduma õige jõulumeeleolu. Jõulud ei saa olla kunagi täiuslikud just sellesama ootuse pärast, mis sunnib meid kogu aeg rohkem ja rohkem raha kulutama.
Turg sunnib meid ka idealiseerima noorust, kuna see on kiiresti kaduv. Tundub, et moegurud on geimehed, kelle järgi ilus ja moekas naine peab välja nägema nagu noor mees. Oscar Wilde on öelnud: „Noorus raisatakse ära noorte inimeste peale.“ Mood, kosmeetika ja kosmeetilised lõikused lubavad võimatut – pikendada meie noorust. Nüüd aga sihib turg meid, beebibuumiaegseid vananevaid inimesi, tohutu hulga uute asjadega, mis peaksid meid nagu kaitsma vananemise eest ja varsti võib-olla isegi surma eest.
Selle kõige tõttu olengi ma kogu oma elu pidanud end jõulude ajal tundma natuke alandatuna. Jõulud peaksid olema perekesksed, kus omavahel jagatakse kinke. Kuid kuna tänapäeval lõppevad pooled abielud lahutusega, siis ei ole just palju perekondi, kes seda traditsiooni järgivad. Mitte kõik ei saa istuda ühise laua taga, kaunilt ehitud jõulupuu tuba ehtimas. Suur osa peresid peavad jõulude ja uue aasta vahel jagama oma ühiseid lapsi eelmistest abieludest.
Me naerame rõõmsalt, kui näeme oma lapsi katki rebimas kalleid ümbrispabereid veelgi kallimate kingituste ümbert. Minu naine Heli ei talu siiani ameeriklaste kommet rebida kingituse ümbert paber jõhkralt katki, mitte hinnates ümbrise elegantsust. Eestlased võtavad ümbrise kingilt ära ettevaatlikult seda katki rebimata, et paberit saaks veel kord kasutada.
Heli kasvas üles okupeeritud Eestis, kus muidugi ei olnud sellist hullumeelset võimalustki asju osta. 1996. aastal, kui ma Eestisse saa-busin, inimesed alles hakkasid kohanema uue olukorraga ehk siis turumajandusega ja ma tundsin just sel ajal ausat jõulumeeleolu. Ini-mesed ei arvanud, et nad peavad naabreid ületama üha uhkemate jõulutuledega maja ees või ostma uusi sätendavaid asju. Aga kuna suur osa eestlasi oli näinud Soome TV kaudu selliseid ameerika seepe nagu „Dallas“ või „Rikkad ja ilusad“, siis taheti nüüd saada kiiresti ratsa rikkaks ja ei läinud kaua aega, kui ostupalavik tabas ka eestlasi.
Nüüd, kui masu on võtnud inimestelt raha, on jõuluostude hullus natuke taganemas. Isegi lund on tänavu vähevõitu.
Olin esinemas koos Kuno Kergega Kurenurme rahvamajas laste jõulupeol. Pärast pidu rääkisime kohvilauas kingituste tegemisest ja sel-lest, kui raske on praegu neid teha lastele. Mina pakkusin välja, et kingituse asemel võiks laps igaks jõuluks teha ise ühe kuuseehte, mis märgiks mingit olulist sündmust möödunud aastal. Nii oleks perekonna jõulupuu aastatega kaetud rohkete ühiste mälestustega. Iga aastaga muutuks jõulupuu üha tähtsamaks, kajastades perekonna ajalugu jõuluehete kaudu. Võistlus selle eest, kes teeb kallima kingituse, muutuks võistluseks selle nimel, kellel on toredam lahendus jõulupuu ehtimiseks mälestustega möödunud aastast.
Viido Polikarpus