Vahel võivad meid õnnelikuks teha väikesed asjad. Isegi mõne uue asja katsetamine võib tasuvaks osutuda. Olen umbes viiskümmend aastat iga päev habet ajanud. Igal hommikul lähen vannituppa ja seisan peegli ees, panen vee jooksma ja ootan, kuni see muutub parajalt kuumaks ning seejärel määrin oma näo seebiga kokku. Pärast aastaid mitmesuguste habemeajamiskreemide ja -vahtude katsetamist jõudsin tagasi kõige tavalisema ja odavama kreemi juurde. Kuna ma polnud seda aastaid kasutanud, siis oli tunne, nagu oleksin kohtunud vana hea sõbraga.
Pärast seda kui BIC hakkas ühekordselt kasutatavate sulepeade asemel tootma ühekordseid žilette, olen mina jäänud nende kliendiks. Hoian žiletti enne habemeajamist kuuma jooksva vee all, et tera pehmemaks muutuks. Mul on selle toiminguga kujunenud välja oma süsteem – ma alustan vasakult näopoolelt nina alt ja liigun paremale, lükates huuled üles vastassuunda. Seejärel jätkan ja kraabin puhtaks näo ja kaela, kuni olen töö lõpetanud. Seda hommikurituaali tehes olen pannud tähele üht naljakat asja: millal iganes on mul sel päeval tegemist rahaprobleemiga, toimib mu BIC-žilett vastavalt ja on terav mitu järgnevat nädalat. Kui seda probleemi ei ole, muutub tera nüriks mõne päevaga.
Kui ma esimest korda läksin sõjaväkke, see oli 1966. aasta veebruaris, ei vajanudki ma žiletti, sest mu habe oli nii hõre. Pärast mitme-aastast sõjaväejuuksuri juures käimist olin ma valmis muutusteks. Oli juuni 1969. See oli Woodstocki muusikafestivali suvi ja aasta, mil Neil Armstrong astus esimese inimesena Kuu pinnale. Mina aga liikusin hipide õndsasse maailma San Franciscos ja lasin oma juuksed kasvada õlgadeni. Mul õnnestus kasvatada ette mingid vuntsid, aga habemega olid lood küll kehvad: see kasvas vaid laiguti, oli kohutavalt hõre ja tegi mind väga rahutuks. Igasugused katsed habet kasvatada muutsid mu näo selliseks, et ma paistsin välja nagu näljane kass või peksasaanud peni. Sõbrad ja vahel isegi võhivõõrad inimesed avaldasid arvamust, et ma ei peaks habemeajamisega vaeva nägema, sest karvad mu näol kaduvat ära niisamagi.
Paaripäevast habet ei peetud neil kaugeil aegadel seksikaks, nagu seda tehakse praegu. Mehed kulutasid palju raha ja aega, et nende nägu näeks välja sama puhas ja sile kui imiku tagumik. Minu noorusajal lasksid end tätoveerida vaid meremehed ja kurjategijad ja nad olid nii karvakasvanud, et igaüks oleks tahtnud neile kohe habemenoaga ligi minna. Ka filmides olid kaabakad ja röövlid karvased ja tätovee-ritud, aga kangelased puhtad ja siledad. Kaasaegsetes filmides need asjad enam sellised ei ole, vahel pole välimuse järgi arugi saada, kes on kurjategija ja kes positiivne tegelane.
Ühes suures Ameerika ülikoolis tehti aastaid tagasi uurimus, et selgitada välja, kas mehed loobuksid igaveseks habemeajamisest, kui pakutaks välja mingi alternatiivne võimalus. Testrühm sai uudse revolutsioonilise kreemi. Neile öeldi, et kui nad vaid korra sellega oma nägu määrivad, ei pea nad enam kunagi elus habet ajama. Mitte ükski testrühma liige polnud nõus igaveseks oma mehelikust hommikurituaalist loobuma.
Mis tätoveeringusse puutub, siis teatas mu poeg Eerik Facebookis, et ta soovib lasta teha oma elu esimese tätoveeringu. Tema õemees Walter Cuje vastas Eerikule, et kui ta seda teeb, siis on see sama, kui anda eluaeg ühte ja sama särki. Ma ei tea paremat argumenti tätoveeringute vastu!
Tagasi algusesse. Pärast viitkümmend aastat habemeajamist olen ma jõudnud millegi uueni: ma ajan habet hommikul duši all. Ehk teevad nõnda paljud, aga minu jaoks on see revolutsiooniline pööre. Küllap on see seotud mu eluga maal. Seni olin ikka pidanud peeglist vaatama, kuidas ma pärast habemeajamist välja näen, ja peegel läks niikuinii alati uduseks. Nüüd, pärast nädalat uut elu end peeglist korraks vaadates märkasin ma sünnimärki, kust oli kasvanud välja karvatups. Miks ma nooruses ei märganud, et mu kulmud oleksid olnud liiga puhmas? Või et ninast oleks karvad välja kasvanud? Öeldakse, et ka pärast surma inimese karva- ja küünekasv jätkub.
Jah, vahel võib elus ka väikestest muudatustest rõõmu tunda.
Viido Polikarpus
