Pikkadel pagulasaastatel olime tihti mõtetes oma tõelisel kodumaal Eestis, mis jäi mällu lahkumisaegse pildiga. Kuigi seda olid räsinud võõrvõimud ja sellest üle käinud sõjavanker, olid selle inimesed – kas sugulased või võõrad – meile lähedased.
Harjusime ja kohanesime uues keskkonnas, mis üldiselt polnud väga erinev sellest, mis oli olnud meie ideaaliks. Nooremad said jätkata haridusteed ja rakendasid oma oskusi uute asukohamaade teenistuses. Vanematel oli raskem, nende seos Eestiga kauaaegsem ja tugevam. Nad lootsid viimase hingetõmbeni peatsele Eesti taasvabanemisele. See paistis aga olevat mägede taga. Seepärast oli ka olukorraga leppijaid, kes siiski ei hüljanud eestlust, vaid püüdsid kontaktide kaudu leevendada nii enda kui kodueestlaste olukorda, kuigi see tähendas vahel rakendamist võõrvõimu teenivate kaasmaalaste propagandavankri ette ja lahkhelisid pagulaste vahel.
Tuli oodata kaua, kuni saabus vabadus – tegelikult ootamatult isegi sovetoloogidele, aga seepärast mitte vähem rõõmustav. Aeg oli teinud oma töö, need, kes lahkusid 1944. aastal noorelt, olid jõudnud pensionivanusesse. See kehtib ka siinkirjutaja kohta, läksin just 1991. aastal pensionile. Sellega avanes võimalus sihikindlamalt jälgida arengut vabanenud Eestis ja tutvustada Eesti keerulist ajalugu oma asukohamaa huvilistele, keda algul oli arvukalt.
Kirjaliku kontakti kaudu sugulaste ja koolikaaslastega olid Eestist peamiselt pealiskaudsed muljed nende igapäevasest elust. Oma silm on kuningas – seda tõesõna sain rakendada alles 1993. aastal, kui külastasin Eestit esimene kord pärast lahkumist 1944. aastal, Esiteks gümnaasiumi lõpetamise 50. aasta juubeli, hiljem 70-aasta sünnipäeva tähistamiseks. Poolsada aastat oli vajutanud oma pitseri 1943. aasta Võru Gümnaasiumi abiturientidele. Sõda oli röövinud mitme elurõõmsa poisi elu ja võõrvõimu aeg märgistanud seda üleelanud. Taas kohtudes kadusid aga vahepealsed aastad, olime jälle vana kamp, mida oli lõhestanud ajaloo halastamatu kulgemine.
Meie hulgas oli väga erinevate saatuste esindajaid. Siiski mitte kedagi nomenklatuuri kuuluvat. Kokkuhoid oli kestnud ka vahepealsetel aastatel, korduvate kokkutulekutega. Kui 1958. aastal tuli tagasi 1941. aastal küüditatud klassiõde, võeti ka tema kaasa. Polnud ju tema süü, et ta ei saanud lõpetada koos meiega.
Mõnel üksikul oli siiski õnnestunud jätkata väljaõpet ja tulemust rakendada. Ilmekaks näiteks on klassi andekaim tüdruk, kellel pärast sõda ei lubatud isegi kooliõpetajana töötada, kuna tema isa oli olnud koolijuhataja. Ta kasutas seejärel oma andekust ja valis näitleja kutse, mis vastas olukorra taustale – paljud olid sunnitud näitlema ka ilma väljaõppeta.Ta saavutas omal alal tunnustust ja tuntust, eriti tõsteti teda esile rollis kui Maria Stuart – kurva saatusega ajaloo ohver.
Meie tugev haridustaust andis häid tulemusi vabas maailmas. Peale siinkirjutaja pääses vabadusse veel üks klassivend, kes tõusis USA's fotofirma Kodaki direktoriks.
Pikkade pagulasaastate jooksul oli vaimusilma ees säilinud pilt lahkumisaja Eestist. See oli poolesaja aasta jooksul loomulikult muutunud – olin selle uuendamiseks ja ajakohastamiseks ette valmistunud. Kohtumine koolikaaslastega aitas edasi, aga suurima šoki valmistas taaskohtumine noorusmaaga. Selleks oli hajaküla 15 taluga, hea omavahelise koostööga. Osaleti üksteise talgutel, sõnnikuveol ja rehepeksul, aidati vajaduse korral ja peeti ka ühisüritusi. Lapsena leidsin naabrusest häid mänguseltsilisi.
Jällenägemine pärast poolt sajandit oli masendav. Kõik maaparanduse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Looduslikud detailid välja roogitud, talukohad enamasti kadunud vöi varemetes. Minu noorusmaa talukodust on säilinud elumaja koos aidaga, aga ümbrus on hoopis teine. Teadsin, et pärast ema surma 1959. aastal ostis selle kohaliku kolhoosi traktorist. Ülejäänud taludest on alles ainult ühe naabritalu elumaja koos kõrvalhoonega, teisest ligemast naabritalust võssa kasvanud varemed. Selle taustal on võimatu rääkida mingist kodutundest, mis oli seni elanud südames, asendus nüüd kahjutundeliku tühjusega.
Rahva mälu paistab olevat väga lühike. Praegu vohab peaaegu igal pool arvamus, et Eesti põllumajanduse lasi põhja Mart Laar, likvideerides ”õitsevad” kolhoosid. Võib-olla tehti nende likvideerimisel vigu, aga kas on juba unustatud nende tekkimislugu? Sellega likvideeriti maarahva kauaaegne koostöö traditsioon ja soositi egoismi, alandati vaba talupoeg kolhoosiorjaks. Peatati põllumajanduse areng selles suunas, mis on toimunud vabas maailmas, näiteks ka siin Taanis, kelle või ja peekon enne sõda Euroopa turul võistles Eesti omaga.
Vello Helk
