Connecticutis pühitseti Eesti Vabariigi 94. aastapäeva aktuse ja peoga Hartford/Rocky Hill Marriott hotelli peosaalis laupäeval, 18. veebruaril, rahva rohkel osavõtul. Saali olid välja pandud rahvuslipud ning kohapealsete Eesti organisatsioonide lipud ja saal dekoreeritud kõigi Eesti maakondade vappide ning Eesti vöödega. Aktuse kõneleja oli E. V. suursaadik Ameerika Ühendriikides pr. Marina Kaljurand.
Aktus algas Ameerika Ühendriikide hümniga Laine Kingo klaverisaatel. Avasõnas Connecticuti Eesti Seltsi esimees Erik Linask tervitas lähedalt ja kaugelt tulnud aktuse külalisi. Ta mainis, et arvukas osavõtt aastapäeva tähistamisest on järjekordne näide meie ühise eestlaste „meeskonna“ koostööst, mis võimaldab osariigi piires laiali asuvail kaasmaalastel meie tegevust edukalt jätkata.
Seejärel ütles avapalvuse praost Uudo Tari. Ja pärast ühislaulu Hoia Jumal, Eestit austati kombekohaselt sõjaveterane Ylo Ansoni korraldusel. Teadaolevatel andmetel asub Connecticuti osariigi piires praegu veel vaid kolm meie veterani II maailmasõjast (Johannes Bendt, Endel Raiem ja Martin Ulpus). Ka on veel kaks Eesti Vabariigi sõjaväe vormikandjat 1930-ndate aastate lõpul (dr. Erik Linnolt ja õp. Valdeko Kangro), kellest viimane kohal viibis ja austati valge lilleõiega. Pärast II maailmasõda siinse maa kaitsejõududes teeninuid on suurem arv, kelle nimed samuti teadustati.
Järgnevalt esitas gaidüksus „Põhjatütred“ kaks südantsoojendavat tuttavat laulu, Õieke /Edelweiss eesti- ja ingliskeelses seades ja Meie koome kangast, Tina Kõiva juhtimisel ning kitarri saatel.
Suursaadik Marina Kaljurand kõneles vaheldumisi eesti- ja inglise keeles, et aru saaks terve kohalolev „meeskond“, kellest ligi kolmandik ei vallanud eesti keelt. Ta tuletas meelde, et kui Eesti Vabariik välja kuulutati 24. veebruaril, 1918. a., siis juba järgmisel päeval saabusid Saksa väed Tallinna sadamasse, mille tõttu tookord ei saadudki pühitseda Vabariigi loomist. Ja kahe maailmasõja vahel Eesti oli iseseisev vaid 22 aastat. Sel aastal tähistame juba taasiseseisvumise 21. aastapäeva ja suursaadik usub, et seekord kestab iseseisvus palju kauem, säilib meie lastelastele, nende lastelastele ja veelgi kauem. Põhjustena nimetas ta meie sõpru ja meie rahvast. Eestil on sõbrad, kellega jagame sama keelt ja sama ajalugu ning sõbrad, mõned suurriigid, kes toetasid Eestit siis, kui olime 50 aastat maailmast eraldatud kivi-müüri ja külma sõjaga. Nende kõigiga koostöös on Eesti taas tõusnud pealtvaataja kohalt Euroopa rahvaste siseringi, asub nüüd jälle oma õiguspärasel kohal maailma areenil ning täidab ka demokraatia kaitsmise kohustusi teistes riikides, kui see on vajalik rahvusvaheliseks julgeolekuks lähedal või kaugel.
Ühtlasi usub suursaadik, et kuigi ajalugu on Eesti rahvast laotanud üle terve maailma, on nad ikka meie rahvas, meie inimesed, ükskõik kus nad asuvad. Samuti on ka nende sõbrad meie inimesed. Selle kohta tsiteeris suursaadik katkendi Eesti noorema põlve räppari Jarek Kasar / Chalice’i kuulsast loost Minu inimesed, alates sõnadega: „Minu inimesed, need on inimesed kes ei karda hoolida . . .“. Siis ütles suursaadik aitäh ka kõigile koosolijaile, et ka nemad on ülal hoidnud Eesti lippu ja Eesti mainet ning, et nad on olemas Eestile, ja lõpetas oma kõne salmiga Gustav Suitsu luuletusest „Tõsta Lipp“, mis kirjutatud esimeseks Eesti Vabariigi aastapäevaks 1919. aastal. Aplausi ajal viis 6-aastane Kaili suursaadikule kolm valget roosi. Suursaadik omakorda andis üle Connecticuti Eesti Seltsile raamatud „Eesti looduse vägi“ ja „Brushstroke Estonia“, siin kaugel meeldetuletamaks Eesti looduse omapära ning ilu. Ta leidis, et Connecticut on mitmeti väga sarnane Eestile, mille tõttu talle on ka arusaadav, et siia kasvas eestlaste keskus pärast seda, kui olime sunnitud Eestist lahkuma.
Siis lauldi ühislaulu „Eesti lipp“ ja kuulati ERKÜ tervitust Vabariigi aastatpäevaks dr. Jaak Rakfeldti ettekandel.
Järgnesid Connecticuti Eesti Kooli õpilaste ettekanded. Esimesena laulis õpilaskoor Laine Kingo juhatusel Üle maade ja mere Tina Kõiva kitarri saatel ja siis Meil merivood on vabad Laine klaveri saatel. Tähelepanu vääris, et õpilased kõigist vanusegruppidest laulsid üheskoos, vanuses alla 6 kuni 14 aastani. Ja eriti vapralt kõlas just teise laulu refrään „Jää vabaks, Eesti meri . . .“, mis ilmselt oli laulukoori väiksemate lauljate osa ja mida nad ka vaimustusega täitsid.
Rahvatantsu kava algas poiste Konnatantsuga poolpimedas saalis nii, et tillukesed sinised ja rohelised tulekesed poiste käte küljes andsid esinemisalale ehtsa konnatiigi mulje. Suuremad konnad tantsisid tantsu eeskirjade kohaselt tantsupõrandal, kuid samal ajal kuus tillukest konnapoega tiirlesid oma võimete kohaselt lähimate külalislaudade ümber. Järgnesid Kaerajaan ja kelmikas Naljapolka nooremailt tantsijailt ning siis Kolme paari tants ja Meremeeste valss vanemailt. Rahvatantse juhatasid Leelo Linask ja Anneliis Kuusik.
Enne lõppsõna kutsus seltsi esimees rahva ette Connecticuti Eesti kooli juhataja Kristi Rakfeldti ning Connecticuti Eesti Seltsi sekretäri Rein Linaski ja õnnitles neid ühiskonna töö pikaajaliste verstapostideni jõudmise puhul. Kristi on olnud Connecticuti Eesti Kooli juhataja 20 aastat, mille kestel kool on tegutsenud märgatava eduga, enamuse aega rohkem kui 30 õpilasega. Pikad sõidumaad, mida mitmel perel saab võrrelda kaugusega Jõgevalt Tallinnasse Eestis, ja kakskeelne õpetus on olnud raskusteks, kuid mitte takistuseks. Rein on olnud Eesti Seltsi juhatuses 50 aastat, täitnud mitmeid juhatuse ameteid ja alati tasakaalukalt kaasa aidanud seltsi juhtimisel. Kuid samal ajal on ta suurema osa tehnilisi korraldusi toimetanud seltsi üritustel ning ka fotograafina kõike kohapealset tegevust jäädvustanud. Tänuks anti Kristile üle sülesuurune lillebukett ja Reinule raami sees pealiskirjaga foto ühest seltsi juhatusest tema algaastate ajal. Publik kiitis mõlemaid pika aplausiga. Lõppsõnas öeldi tänu kõigile tegelastele, korraldajaile ning juhtidele, anti juhtidele veel lilli ja siis lõpetati aktus Eesti hümniga.
Aktusele järgnes vahetult õhtusöök ja siis algas pidu. Peo eeskavas esimesena tulid reas rahva ette Eesti Kooli nooremad õpilased ja laulsid Laste marssi Laine Kingo klaveri saatel. Seda tehti noorte omal soovil. Siis esitas sopran Heli Vaher meeldivalt neli laulu Erik Veski klaverisaatel: Unistus igavesest päevast (Samuel), Thank You for the Music (ABBA), I feel Pretty (Bernstein & Sondheim, muusikalist „West Side Story“) ja Laul Põhjamaast (Vetemaa & Vinter). Mõlemad esinemised aitasid luua paraja peomeeleolu. Veel järgnesid loterii väärtuslike auhindadega ning tants, mis kestis ligi keskööni. Vahepeal kohtusid skautrühma „Vikerlased“ poisid suursaadikuga, kinkisid talle Vikerlaste omatehtud kalendri ning andsid seletusi selle kohta. Kalender on illustreeritud poiste oma joonistustega Eesti ajaloolistest ja praeguseaja tähtsatest ehitustest ja sisaldab palju informatsiooni ning ka pilte Connecticutist, rühmaliikmeist, Eesti kooli kaaslastest j.m. Õhtu kestel külastas suursaadik kõiki peolaudu ning vestles külalistega. Oli tore Eesti Vabariigi sünnipäevapidu.
Indrik Linask
