Mis paneb inimesi jooksma ühe ümmarguse palli järele? Ja mis toob 20,000 inimest keset nädalat kolmapäeva õhtul seda palli järgi võidujooksu vaatama? Veebruarikuu liigpäeval mängis Los Angelese Coliseumis meie oma Eesti jalgpallikoondis sõpruskohtumises El Salvadoriga tasavägise mängu.
Esimene asi, mis Los Angelese inimestel El Salvadori kohta pähe tuleb on nende mõjuvõimas maffia. Kas minna seda mängu vaatama? Eluga riskides? Ja mis saab siis, kui me äkki võidame? Oma elu pani kaalukausile ligi sadakond Los Angelese eestlast, kes pärast tööd liiklust trotsides suuna Los Angelese poole võtsid, kaasas kõik, milles vähegi sinist, musta ja valget.
Kohale jõudes selgus, et kaks niivõrd erinevat riiki on samas nii sarnased. Kui El Salvadori värvidele lisada veidi musta ja nende riigi lühendile vaid tähe T, moodustunuks Coliseumi publik ühe suure sini-must-valge pere. Huvitav, palju El Salvadoris elanikke on? 6 miljonit? Tundus, et nad olid kõik sel õhtul kohale tulnud, sest eesti fännid uppusid nende lippude vahele lihtsalt ära. Fotograaf Kiino Villand annab kaameramehele suuna kätte. Eestla-sed on seal! Lehvitage nüüd! Ja seal on meie poisid! Sealt nad tulevadki! Eesti! Eesti! Eesti fännide kohad olid otse meeskonna varupingi taga. Kiire pilk publiku poole. Meid on märgatud! Selgus, et olime meeskonnaga staadionile jõudnud üsna samal ajal. Eesti meeskonna bussirike keset kiirteed jättis pallipoisid enne mängu tunnikeseks bussi tukkuma. Oli see hea või halb enne? Kuhu peaks küll istuma või kuhu ronima, et meid paremini näha oleks? Eelmisel ööl voodilinadest moodustunud innustavad loosungid: “Eesti võitle, Eesti suru!”, “Elu on värav!”, “Võitle, Eesti, võitle!” said meie käe- ja häälepikenduseks.
Ja mäng läks käima. Ühe värava juurest teise juurde. Esimene poolaeg möödus küllaltki võrdselt. Ei hakka siinkohal rääkima karistuslöökidest, tsenterdustest ega nurgalöökidest. Jäägu see spordikommentaatorite pärusmaaks. Vaatan ja mõtlen hoopis, et huvitav mitu miili nad ühe mängu jooksul küll läbi jooksevad? Ja kuidas nende pea sellistele pallilöökidele küll vastu peab!? Eesti! Eesti! Vastasareeni publik tundub olevat maruverelisem. Meie areeni sini-valged fännid on aga küll väga sõbralikud. Tundub, et tegu on rohkem jalgpalli fännidega kui oma riigi marurahvuslastega. Mõned neist õnnestus meil sujuvalt oma leeri umber värvata. Eesti! Eesti! kõlab nüüd juba kandvamal häälel, sini-valge aktsendiga. Teisel poolajal mäng elavnes ja üha rohkem tekkis ohtlikke olukordi just vastasvõistkonna värava ees. 71. minutil juhtus see, mida me nii kangesti ootasime ja ka kartsime. Tarmo Kingi kaugest karistuslöögist kukkus pall väravavahi käte vahelt väljakuesisele, kust mängu kapten Ragnar Klavan selle sujuvalt väravasse söötis. 1:0 Eesti kasuks! Oli see unes või ilmsi? Karjun nii valjusti, et iseendal lähevad kõrvad lukku ja iseennastki enam ei kuule.
Paarkümmend minutit veel mängida. Pidage poisid vastu! Lööge üks värav veel, et oleks kindlam! Ja nagu ära oleks sõnunud. 85. minutil lendas Joel Lindpere karistuslöök vastasmeeskonna värava alla, kust paari minuti eest mängu tulnud Raio Piiroja palli Gert Kamsi seljast põrgates otse väravasse lõi. 2:0 Eesti kasuks!
Enam ei tea, mis keeles või kellele mida hüüda. Pea oleks kui paksu vati sees, emotsioonid laes ja lipud täies mastis. Vastasareenilt on näha tühjenevaid kohti. Kahtlane küll, et vastasmeeskond 5 minuti jooksul 2 väravat lüüa jõuab. El Salvadori fännid on hakanud lahkuma. Oma meeskonda peab aga toetama nii kaotuses kui võidus! Tundub, et ka vastasmeeskond on alla andmas. Pidu meie tänavas on alanud! See on üks segane emotsioon. Tahaks joosta palliväljakule ja kõiki kallistada. Paar minutit veel… ja ongi ametlik: Eesti on võitnud El Salvadori sõpruskohtumise seisuga 2:0!
Viimati tundsin ennast nii uhke eestlasena vist laulva revolutsiooni aegu. Meeskond on rõõmus, kuid hoiab eestlasliku väärikusega oma emotsioonid kontrolli all. Karikas ja pidulikud pildid. Lõunatribuun ei vaibu. Raio Piiroja näitab eestlastest kaasaelajatele oma tänu, lennutades oma valge särgi numbriga 4 otse publiku poole. Mina! Mina! Särgil polnud muud teed kui otse mulle sülle! Mina! Panin võidulõhnalise särgi kohe selga. Selline õnnesärk! Seda ei raatsi mitte pesussegi panna… Poisid aga pakkisid oma pallid ja karika ning suundusid hotelli poole. Turvamehed hakkasid pikal-dasi pidulisi laiali saatma. Et kui alguses ei saa vedama, siis pärast ei saa pidama. Selle aja peale olin El Salvadori maffia juba täiesti unustanud. Staadioni väravate taga tervitasid meid aga El Salvadori sõbralikud fännid. Õnnitlesid Eestit ja kinnitasid, et hea mäng oli. See oli ju ikkagi sõpruskohtumine!
Reet Rand
Los Angelese eestlane
