Marko Mihkelson, Riigikogu väliskomisjoni esimees (IRL). Kõne Seattle'i Eesti Seltsi vabariigi aastapäeva tähistamisel.
Mul on siiralt hea meel tervitada Teid kõiki Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva puhul. Lubage mul samuti Teile edasi anda kõige paremad soovid ja tervitused Riigikogu esimehelt Ene Ergmalt!
Eesti Vabariigi iseseisvuspäev on meie kõige kallim ja tähtsam pidupäev, kus me ikka ja jälle mõtiskleme selle üle, kuidas on läinud meie riigil ning millised on need eesmärgid ja väljakutsed, mis meie ees seisavad. Kui lubate, siis keskenduksin täna eeskätt sellele, kuidas meie väikeriik on suutnud selles kiirelt muutuvas maailmas hakkama saada ning mis meid võib ees oodata.
Ma tahaksin alustada oma kõnet aga ühe minu arvates väga olulise sündmusega, mis leidis aset vaid mõned päevad tagasi Eesti parlamendis – Riigikogus.
Eesti riigil oli pikkade aastate jooksul kogunenud suur moraalne auvõlg, mille kustutamist pikisilmi oodati. Pole kahtlust, et iga riigi kohuseks on mäletada ja tunnustada neid, kes on tema eest võidelnud, riskinud ja kannatanud. Eesti on ühel või teisel viisil mälestanud vabaduse eest langenuid, kuid siiani polnud Riigikogu tunnustanud inimesi, kes on seisnud Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest ning võidelnud Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide vastu ühel või teisel viisil.
Tänu poliitilisele üksmeelele jõuti just seekordse iseseisvuspäeva künnisel selle ajaloolise hetkeni. Riigikogu tunnustas 14. veebruaril üksmeelselt oma avaldusega Eesti Vabariigi kodanikke, kes tegutsesid Nõukogude Liidu või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsioonide aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.
Siinkohal pole sugugi üleliigne meenutada, et Eesti Vabariik oli rahvusvahelise õiguse vastaselt 1940-41 okupeeritud Nõukogude Liidu, 1941-1944 natsionaalsotsialistlikku Saksamaa ning 1944-1991 taas Nõukogude Liidu poolt. Eesti Vabariik kaotas Teises maailmasõjas ja okupatsioonide tulemusena viiendiku oma elanikkonnast tapetute, vangistatute, küüditatute ja pagulastena.
Eesti kodanikud osutasid vastupanu nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsioonidele. Eesti rahvas soovis Eesti riikliku iseseisvuse taastamist, mistõttu oli Eesti kodanike võitlus okupatsioonivõimude vastu iseseisvuse taastamise eest nii relvastatud kui relvitu vastupanu vormis.
Riigikogu avaldus tuli veel ühe olulise tähtpäeva eel, mis lisab sümboolsust meie otsusele. Käesoleva aasta suvel möödub 20 aastat põhiseadusliku korra taastamisest Eestis. Mäletatavasti 28. juunil 1992 kiitsid Eesti kodanikud referendumil heaks põhiseaduse, mis omakorda lähtus 1938. aasta põhiseadusest. Selle najal on taasrajatud vaba, demokraatlik ja õigusriigi põhimõtteid hindav ühiskond.
Eestil on palju sõpru ja liitlasi
Tõepoolest, Eesti poleks täna kaugeltki nii vaba ja edukas riik Euroopas, kui Eesti kodanikud kas kodus või võõrsil poleks seisnud ja tegutsenud selle nimel ka siis, kui väljavaated näisid lootusetud.
Mitte kunagi varem meie ajaloos kui täna pole Eestil olnud sedavõrd palju liitlasi ja sõpru, kellele toetuda, kellelt eeskuju võtta ning kellega kõige paremas mõttes konkureerida. Meie eesmärgiks on oma heade liitlas- ja partnerlussuhete püsiv tugevdamine, sest vaid nii on võimalik Eesti julgeoleku ja inimeste heaolu tagamine.
Eesti on tänaseks kogu Põhja-Euroopa kõige integreerunum riik. Me oleme Euroopa Liidu ja eurotsooni liikmed, me kuulume NATOsse, me osaleme kümnete rahvusvaheliste organisatsioonide töös ÜROst kuni WTOni. Kunagi varem ajaloos pole Eestil olnud oma suurusele vaatamata nii palju mõju maailma asjades kaasarääkimiseks kui nüüd.
Sedavõrd kiire integreerumine on olnud võimalik suuresti tänu poliitilisele konsensusele, mille ühisnimetajaks on olnud soov võimalikult kiiresti eemalduda okupatsiooniaastate taagast. Eesti poliitilised jõud on küll kõvasti vaielnud kodus, kuid suutnud suurte välispoliitiliste teemade ja eesmärkide nimel järjepidevat koostööd teha.
Suured eesmärgid on olnud ühendavaks ja innustavaks teguriks Eesti poliitikas. Täna oleme aga esimest korda olukorras, kus nähtav ja ühiselt tunnetatav eesmärk on hajusam kui kunagi varem.
Kui üldse rääkida mingist tajutavast ühiseesmärgist, siis minu arvates on tänase maailma turbulentsust arvestades üheks püsivalt oluliseks küsimuseks Eesti rahvusvahelise tuntuse ja konkurentsivõime kasvatamine majanduses
Kui küsida Eestis elavalt välismaalaselt, mis tema arvates on Eestil maailmaga suhestumises suurim kitsaskoht, siis sageli mainitakse riigi vähest tuntust. Mõistagi on väikeriigil piiratud ressursside juures tuntuse kasvatamine keerulisem ja vaevarikkam kui suurriikidel. Ometi on tänases konkurentsitihedas maailmas väga oluline olla aktiivne, oma eripära leidev ja tugevustele rõhuv.
Just neid viimaseid sihte on Eesti oma välistegevuses ka otsiv. See pole lihtne, kuid samas puudub sellele ka alternatiiv. Euroopa, Venemaa ja kogu maailma keerulises koosluses on Eestil kindlasti mängida oma suurusele kohane, kuid siiski arvestatav roll.
Euroopa suured väljakutsed
Möödunud aasta on olnud Euroopa Liidu üks keerukamaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmise aasta lõpul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et “Euroopa elab üle üht keerukamat, võib olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda”.
Ühest küljest on Euroopa jõudnud sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aastaga pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu liikmesriikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides üle 10 triljoni euro.
Euroopa väljavaateid positsioone lähiaegadel parandada muudavad keerukamaks pidurdunud konkurentsivõime ning fundamentaalset probleemile osundav demograafiline surve elanikkonna vananemise suunas. Ameerika politoloogi Jack A. Goldstone’i hinnangul ei sõltu 21. sajandil rahvusvahelised suhted ega julgeolek mitte niivõrd rahva arvust maailmas, vaid eeskätt sellest, milline on elanikkonna koostis, kas ta on vananev või nooruslik ja kuidas on see jagunenud regiooniti.
1913. aastal, vahetult enne Esimest maailmasõda elas Euroopas rohkem inimesi kui neid oli Hiinas. Täna on Hiina rahva arvult peaaegu kolm korda suurem kui Euroopa Liit. Samas on Euroopa suurim riik Saksamaa koguni 17 korda väiksem Hiinast. Üksnes teadmine, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USAs püsib see kas alla 30 või veidi peale, räägib sõnakalt ise enda eest.
Euroopa on sisuliselt jõudnud ristteeni, kus tuleb valida kui mitte rohkem siis vähemalt kahe tee vahel. Kas rahvusriikide kookonistumise kaudu marginaliseeruda ja muutuda seeläbi maailmapoliitika taustajõuks või ühispoliitikate tegeliku rakendamise kaudu suuta jääda ka poole sajandi pärast arvestatavaks jõuks maailmas.
Eestile on äärmiselt oluline Euroopa Liidu suutlikkus liikuda pigem tugevama ning erisusi liitva ühenduse suunas, kus väikeriikide huvid on selgelt arvestatud. See on meie üks Euroopa suunalise tegevuse aluseesmärke.
Euroopa sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esilekutsunud sündmuste ahel.
Ka seal mängis oma rolli demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks piisavalt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid pikemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid. Näiteks Türgi eeskujul.
Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜROs, USA vägede lahkumist Iraagist, al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.
Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsiooni otsuste mõjutamisele.
Meile pole jäänud märkamatuks, et Venemaa on viimasel ajal jätkanud oma julgeolekujõudude kasvatamist või uute sõjaliste installatsioonide paigutamist Läänemere piirkonnas. Kõige ilmekamaks siin on Venemaa kindralstaabi otsus paigutada Kaliningradi oblastisse kaasaegsed õhukaitsekompleksid S-400 Triumf ja lühimaaraketid Iskander. Seda ei saa kuidagi teisiti hinnata, kui arutu poliitilise šantaažina oma strateegilise partneri NATO vastu.
Nii või teisiti on Venemaa Eestile oluline naaberriik. Arvestades nii kahepoolsetes suhetes jätkuvalt eksisteerivate probleemide hulka kui ka teisest küljest positiivset potentsiaali, mida tegelikult vastastikku tunnustav ja tegudes heanaaberlik suhe võiks pakkuda, on kõige olulisem omada kõigil tasanditel toimivat dialoogi. Ilma selleta pole võimalik segavaid müüte hajutada ega ka olemasolevatele probleemidele lahendusi leida.
Venemaa ärkav keskklass
Kaasaegsest Venemaast rääkides on sageli hoolimatult või üleolevalt arvatud, et sealsed elanikud ei tea ega tahagi teada oma õigustest ning et kodanikuühiskond on ikka veel nii nõrk, et ei jõua kaugemale köögist või miilitsakongist.
Viimased kolm kuud on minu arvates eriti ilmekalt kinnitanud, et naaberriigis on arvamuste paljusus täiesti elujõuline ning enesekaitsjalik hirmutunne hajumas. Venemaa uus keskklass on endast märku andmas ning see on juba jõud, millega peab arvestama ka Kremli kõige endassetõmbunum valitseja.
Juba eelmise suve hakul juhtisid Venemaa sotsioloogid eesotsas valitsusele strateegiaid kirjutava Mihhail Dmitrijeviga tähelepanu sellele, et suurlinnades head elujärge nautiv keskklass on hakanud üha häälekamalt nõudma oma kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi. Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik.
Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presidendil vastakuti olla tõsise legitiimsuskriisiga, kuna needsamad keskklassi esindajad ei leia kitsastesse raamidesse surutud poliitilisest reaalsusest endale piisavat väljundit.
Sotsioloogidel oli õigus, kuid nad ei suutnud ette näha, et rahulolematus nii kiiresti ja nii massiliselt väljendub. Paljudel lõi mõõdiku punasesse Ühtse Venemaa kongress 25. septembril, kus Putin ja Medvedev teatasid kohtadevahetusest, ning Riigiduuma valimiste järgselt avalikkuse ette jõudnud arvukad tõendid võltsimistest. Keskklass andis märku – uude ähvardavasse stagnaaega ei taheta oma elu matta.
Nii on täna olukord, kus 4. märtsi presidendivalimised on suure tõenäosusega üksnes vaheetapp pikaajalisemas sündmuste ahelas. Presidendikandidaadiks pürginud Jabloko liidri Grigori Javlinski kunstlik kõrvalelükkamine näitab, et Vladimir Putini eesmärgiks on võit esimeses voorus. Samas on selge, et valge lindiga džinni on päris keeruline ohjata, sest vabadusel on magus mekk küljes.
Suurte muutuste maailm
“Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll,” on öelnud ehk üks tänaseid kuulsamaid eestlasi, helilooja Arvo Pärt. See on minu arvates väga heaks motoks väikeriigile nagu Eesti.
Peab tunnistama, et viimased aastad on maailmas olnud väga dünaamilised ning terve rida olulisi rahvusvahelisi sündmusi – olgu selleks siis araabia kevad, pingete kasv Lähis-Idas, Euroopa võlakriis või Venemaa valge protestiliikumine, viitavad paratamatult suurematele hoovustele maailma jõujoonte muutumises.
Õigupoolest said tektoonilised muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Nõukogude impeeriumi lagunemist 1991. aastal, teised terrorismivastase sõja algust 2001. aastal ning kolmandad 2008. aastal investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.
Kõik sõltub muidugi ajaloolisest perspektiivist ja ka vaatenurgast. Hiinas peetakse näiteks käimasolevate suurte muutuste alguseks hoopiski 1978. aastat, mil Deng Xiapoing kuulutas välja riigi avanemise ja uue tee.
Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.
Nõukogude Liidu lagunemine ja Ida-Euroopa vabanemine lõid esimese tõsise mõra Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kujundatud maailmakorda. Külma sõja lõpp tähendas ühe suure vastasseisu hajumist, millele järgnes täiesti objektiivselt läänemaailma ja eeskätt Ameerika Ühendriikide kiire esiletõus.
Perioodi 1991-2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks, kus vaatamata puhkenud sõdadele ja konfliktidele näis demokraatliku heaoluühiskonna mudel täiuslikum ja konkurentsitum. Külma sõja kulutav stress oli taandunud ning majandus oli jõudsas kasvufaasis.
Lehman Brothersi krahh tegi sellele aga kiire lõpu. Ühes sellega on hakanud kahanema ka läänemaailma absoluutne domineerimine maailmapoliitikas, mis on vahelduva eduga väldanud viimased kakssada, mõningatel hinnangutel koguni viissada aastat.
Läinud sajandi viimasel kümnendil hakkas oma positsioone järsult tugevdama Hiina, kes muutus aasta-aastalt maailma suurkapitalile üheks parimaks kasvupiirkonnaks. Ühes majanduse kiire arenguga kasvas ka Hiina eneseteadvus, mis tänaseks on saavutanud täiesti uue ja maailma peaaegu tema kõigis tahkudes mõjutava taseme.
Ameerika Ühendriikides 2008. aastal vallandunud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale maailma 20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on taandunud G20 ees, kus sugugi mitte väikest rolli ei mängi Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia ja teised uued mõjukeskused. G20 näib olevat hetkel kõige esinduslikum kooslus, sest see ühendab endas 80 protsenti maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast.
Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse ookeani Majanduskoostöö foorumile (APEC), mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal ning mille viimane tippkohtumine toimus eelmise aasta novembris Havail USA presidendi Barack Obama võõrustamisel. APECi riikides elab 40 protsenti maailma elanikest, seal asub umbes 54 protsenti maailma majandusest ning 44 protsenti kaubandusest.
Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda daatumit oluliselt lähendanud.
Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3 protsendi võrra ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6 protsendi võrra, samal ajal Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2 protsendi võrra. Nii on Rahvusvaheline Valuutafond juba ennustanud, et sarnaste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.
Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on pöördumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. Nagu näeme, siis 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi.
Läinud aasta 17. novembril Austraalia parlamendis Canberras peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt, Aasia ja Vaikse ookeani piirkond on maailma kiiremini arenev regioon ning Ameerika Ühendriikide kohalolek peab kujunema tähtsaimaks majandus- kui ka julgeolekupoliitiliseks prioriteediks.
USA administratsiooni tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on kohati justkui desarmeerimisprotsessis, siis Hiina kulutused relvastusele ja armeele tervikuna kasvasid 2011. aastal üksnes eelmisega võrreldes 12 protsenti. Washingtonis asuva Strateegiliste Uuringute Rahvusvahelise Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USAga sõjaliste võimekuste tasakaalu juba 15-20 aasta pärast.
Mitte üksnes Hiina, vaid kogu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna kiire esiletõus maailmamajanduses ja –poliitikas on peamine põhjus, miks ka näiteks Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses sedavõrd palju tähelepanu pühendanud nimetatud regioonile.
Eelmisel kevadel alustatud kuulamiste ning Tallinna Ülikooli teaduritelt tellitud analüüsi alusel koostatav raport peaks meie arvates kaasa aitama eeskätt Aasia paremale teadvustamisele Eesti välispoliitilises debatis ning pikaajaliste võimaluste kaardistamisele meie piiratud ressursse arvestades. Raporti koostamisega seoses toimus eelmisel aastal väliskomisjoni visiit Jaapanisse ja Korea Vabariiki.
Tahan rõhutada, et huvi Aasia suunas ei tähenda mingil juhul teistest meile olulistest teemadest loobumist või millegi asendamist. Pigem vastupidi. Me peame olema suutlikud oma loomulikke tugevusi hoides järgima maailmas toimuvat, et muutuste positiivsetest mõjudest osa saada ja rahvusvahelises tööjaotuses kindlat kohta omada.
Tänan tähelepanu eest!
