Nädal New Yorgis tundub ikka nagu kuu aega mõnes teises linnas: nii palju kultuuriüritusi, filme, teatrietendusi, muusikat, uusi ja vanu sõpru. New Yorgi Eesti Majas peeti tänavu aprilli teisel nädalal taas eesti kultuuripäevi, peakorraldajaks Vaba Eesti Sõna peatoimetaja Kärt Ulman. Ameerika Ühendriikide Eesti Kultuurfondi kutsel kõnelesin seal loodusest Marie Underi elus ja luules, aga küsimusi esitati, nagu ikka, luuletaja armastuslugude kohta, see on ju nii inimlik. Eestist tulnud Oma Lava teatriühendus etendas Friedebert Tuglase suvitusromaani põhjal valminud impressionistliku „Felix Ormussoni“, kuid seda flirtimiskunsttükki kommenteerides pean siinkohal õiendama üht Ilmar Talve kirjandusloolist eksitust: Ormussoni lugu ei põhine sugugi mitte väidetavail Tuglase suhteil Marie Underi ja tema õega, vaid hoopis soomlannadest õdedega 1915, mil Tuglas oli Ahvenamaal pagenduses. Underi ja Tuglase vaheline armastus puhkes alles kevadel 1917.
Võluva muusiku Triinu Tauli ja tema pillimeestetrio esitatud eesti muistsed regilaulud ja uued, originaalsed laulud leevendasid hästi Uues Ilmas elavate eestlaste kodumaaigatsust. Eesti klassikalist muusikat (Arvo Pärt, Kaljo Raid jt) esitasid menukalt noored interpreedid Heiki ja Anne-Mai Palm. Nägime New Yorgis ära mitmed uued, huvitavad eesti dokumentaalfilmid: Jaan Tootseni kurvavõitu „Uus maailm“, Katrin Lauri „Roots, sada aastat sõda ja muusikat“, mis sai Toronto eesti dokumentaalfilmide festivalil mullu publikupreemia. Katrin Lauri mängufilm „Surnuaiavahi tütar“ oli empaatiline sisevaade ühe väikese alevi ellu. Eesti-Saksa-Austria koostöös valminud ning ühe baltisaksa naiskirjaniku elulool põhinev psühholoogiline mängufilm „Polli päevikud“ pakkus parasjagu põnevust, ehkki lugu ise oli üpris „sad and death-loving“ (kurb ning surmalembene), nagu mu ameeriklasest abikaasa armastab öelda eurooplaste tippkunstimaitse kohta. Eesti kultuuripäevade ajal avati Eesti Majas kahe USA eestlasest kunstniku näitused: Jaanika Peerna elegantne ja minimalistlik mustvalge graafika ja Uno Habakuke naivistlikud, elu-mahlased maalid.
Mis puutub New Yorgi Eesti Maja publikusse, siis on see tublisti noorenenud tänu uutele Eestist tulnud põlvkondadele, kes hoiavad siin endiselt eesti kultuurielu üleval, harrastavad rahvatantsu ning laulavad koorilaule. Nii et paljukurdetud ja -kardetud väljarände probleemil on olemas ka mõni hea tagajärg. Õnneks on ammu möödas need ajad, kus läbikäimine kodueestlastega oli põlu all ja poolkeelatud, nii et kui 42 aastat tagasi siin eesti kultuuripäevi alustati, ei tahetud ei üritusi ega inimesi isegi mitte Eesti Majja sisse lasta, toonased noored korraldajad olid sunnitud hoopis mujalt hotelliruumid üürima. Vana, väike ning väärikas Eesti Maja 34. tänava ja 2. avenüü nurgal, kõrgete pilvelõhkujate vahel on täna lahkesti avatud kõigile, sellest on saanud Eestist tulnud külalistele kõige kodusem kohtumispaik. Mina sain siin mh kokku filmirežissöör Katrin Lauriga, kes õpib ja õpetab filmiasjandust nii Bostonis kui Kölnis. Eriti armas oli kohtuda oma Viljandi keskkooli klassijuhataja Sunda Naanuri ning tema tütre ja pojatütrega, nii et lausa kolm põlvkonda eestlasi New Yorgis. Ühe rikka päeva veetsin Metropolitani kunstimuuseumis oma endise Vaba Euroopa Raadio hea kolleegi Evi Evartiga.
New Yorgi ilm oli aprilli kohta eriti ilus ja soe, lausa suvine, linn oli täis kollaseid tulpe ja ilupuid, täis roosasid ja valgeid õisi. Kaunis Keskpark kumas kevadises heleroheluses. Helesiniselt sätendavad pilvelõhkujad kerkivad siin jätkuvalt, vaatamata hiljutisele majandussurutisele. Tegin seekord kolmetunnise Circle Line`i paadiringsõidu ümber Manhattani ja sain maailmalinna mastaapidest sel viisil hoopis parema ülevaate kui aeglaste turistibussidega liiklusummikutes passides.
Sõin ja jõin seal minagi, püüdes maitsta multirahvuselise New Yorgi tüüpilisi toite, mille üle nad nii uhked on: imeõhukese krõmpspõhjaga pizzat, (mida ei tohtivat ameerika itaallaste traditsiooni kohaselt mingil juhul süüa noa ja kahvliga, vaid ikka käega ja rullikeeratult); hiinalinna kuulsat pekingi parti; pehmet, kreemjat toorjuustukooki. Ent New Yorgi Eesti Majas pakuti endiselt hääd hernesuppi, rukkileiba, kodust hakklihakastet ja mõnusaid kohupiimataskuid. Viimase lõuna sõingi seal ja koju ostsin rukkileiba kaasa ka, sest seda on Lõuna-Dakotast raske leida. Olen küll püüdnud rukkileiba siin ise küpsetada, aga ameerika rukkijahust leivad ei taha mitte hästi kerkida, jäävad paraku nätsked, pole ikka seda õiget maitset.
New Yorgi kümnetest muuseumitest valisin seekord välja kolm: Moodsa Kunsti Muuseum (mu vanad lemmikud prantsuse impressionistid ning uus tutvus – ameerika mõjuka feministliku maalikunstniku Cindy Shermani ülevaatenäitus, mis põhjustanud parasjagu poleemikat USA kunstiringkondades); Metropolitani kunstimuuseum (vaatasime Eviga etruski ja kreeka kunsti ning paljukiidetud Gertrud Steini haruldase erakogu erinäitust) ja lõpuks – president Roosevelti asutatud Rahvuslik Loodusmuuseum. Viimase rohkes harivas programmidžunglis keskendusin maapõue mineraalidele ja kosmosele – planetaariumi filmiprogrammid tutvustavad astronoomide uusi avastusi universumis, sealt sain hingematvad elamused, justkui oleksin ise tähtedele lennanud. Iga New Yorgi hiidmuuseum võtab vähemalt kogu päeva ja ka siis ei jõua kaugeltki kõike ära näha ega kogeda, nii palju on valikuid. Päeva lõpus löövad jalad tuld, aga unes ja tänavapildis kangastuvad ikka eesti inimesed ja eesti asjad.
Sirje Kiin
15. aprillil 2012,
New Yorgis
Madison’is, Lõuna-Dakotas elav eesti kirjandusteadlane ja kirjanik Sirje Kiin kirjutab sel aastal kolumni kodu-eesti ajakirjale "Elukiri" pealkirjaga "Kiri Ameerikast"
vt. www.elukiri.ee
