Praegu on väga laiahaardelised võimalused oma arvamuste avaldamiseks. Selleks kasutatakse tihti võrgukommentaare, aga kuna nende reeglid vahel on takistuseks, võib neid ületada kodulehekülgedel, blogidel ja vestlusfoorumitel. On aga raske panna piiri sõna- ja laimuvabaduse vahele. Veelgi raskem piirata valetamisvabadust.
Keskseks infoallikaks on ajalehed, mille kaudu jõuavad lugejateni ka teiste meediaharude, TV- ja raadio olulisemad uudised ja kommentaarid. Nende tendentse mõjutavad omanike ja kirjutajate parteilised süm- ja antipaatiad. Eriarvamusi esindavad lugejakirjad ja võrgukommentaarid.
Taani võrguajalehtedes on võimalik kommenteerida ainult arvamusartikleid, eriti debati osas, ja seda oma nime all. Sellest hoolimata on diskussioon väga elav ja vastaste äratundmise tõttu faktiliselt huvitav. Eestis võib aga kommenteerida peaaegu kõiki artikleid – ja anonüümselt, mis soodustab kommentaariumi risustamist rumaluste ja vahel ka valedega, mida paljud usuvad. Ainult mõned üksikud julgevad esineda oma nimega, riskeerides anonüümsete kommenteerijate sõimu ja laimu. Eesti Päevaleht katsetas nime all avaldamise nõuet, mis aga ebaõnnestus, sest kommentaariumi jäid ainult mõned üksikud, kes muutsid selle sisu üksluiseks.
Võrgus arvamusi avaldavate inimeste motiivid võivad paljus erineda, aga nende kommentaaride anonüümsuse oluliseks ül-diseks põhjuseks peetakse hirmu meedia kui nn neljanda võimu ja ka meedia kaudu arvamusi avaldavate teiste inimeste ees. Kriitik Tiit Hennoste sõnul: “Hirm on tunne, mis elab silmanähtavalt eesti rahva sees. Ja see pole mingi nõukogude aja pärand. See on loodud siin ja praegu. Ja kokku oleme saanud surnud hirmuringi."
Eestis piiratakse mitte rumaluste avaldamist, vaid sõnavabadust. Viimati suleti keskerakondlase ja võõra kirjavahetuse omandaja Priit Toobali kaebuse peale Vikerraadios Ivan Makarovi suu (Eesti Ekspress 12.04.). Seda markeerib ta järgnevalt: „Armsad sõbrad, kes te olete mind alati toetanud. Kahju, aga kommid on otsa saanud, sest ma ei allu tsensuurile. Päikest!” Oma kommentaarides (http://www.hot.ee/raadius) on ta korduvalt venelasi korrale kutsunud ja eestlaste vaatekohti selgitanud, samas ka neid kritiseerides (vt VES 05.04.). See aga ei meeldi tema kaasmaalastele. Anonüümsed kommenteerijad on nimetanud teda nagu ka Sergei Metlevit kaasmaalaste-venelaste reetjaks. Ta pole eksinud hea tava, vaid pigem liialdatud poliitilise korrektsuse reeglite vastu, mis tõkestavad ka asjalikku, tihti ”russofoobiaks” nimetatud kriitikat – eelistatakse ”estofoobiat”.
Ajalehtede kommentaariumidel on teatud reeglid, millest aga kinni ei peeta. Olen vaadanud Delfi ja Eesti Päevalehe, lisaks 2008. aastast Ajalehtede Liidu reegleid. Nende hea tava nõuded on kõigiti asjakohased. Näiteks keelatakse kirjutada kommentaare, mis sisaldavad ähvardusi ja solvanguid, õhutavad vaenule ja vägivallale, sisaldavad ebatsensuurseid väljendusi ja labasusi jms.
Võrgukommentaaridel peaks silma peal hoidma moderaator, kes vajadusel redigeerib tekste või kõrvaldab need. Kuna on võimalik kommenteerida peaaegu kõiki artikleid, paistab see olevat sisyphoslik ülesanne. Seepärast kohtame kommentaarides kahjuks liiga palju hea tava rikkujaid. Vahel täitsa mõttetuid rumalusi, eriti kui lugemisoskusega ei kaasne arusaamisoskus. Näiteks kommenteerivad paljud ajalehtede naljalisade, nagu Eesti Ekspressi Kranaat, kirjutusi tõe pähe. Ka on moderaatoril raske panna tähele mõnele isikule omistatud negatiivseid valeandmeid, mis on hädaohtlik, sest teised võtavad neid faktidena ja jätkavad levitamist.
Probleemiks on ka mõjuagendid ja eestlaste ning venelaste vastuolud. Eesti kommentaarides esineb tihti sõna „tibla“, aga palju räigemalt sõimatakse eestlasi venekeelses Delfis. Seda on märganud ka nüüd tsenseeritud Ivan Makarov, kes kord ütles: „Lugedes internetikommentaare, võib tähele panna, et Delfi vilistab isegi omaenda reeglitele, kus on kirjas: Delfi keelab kirjutada kommentaare, mis ei vasta sisult headele tavadele, ja need on kommentaarid, mis on solvavad, labased, õhutavad vaenu, kutsuvad üles ebaseaduslikule tegevusele või muu sarnane“ (17.12.2010).
Sellest laiahaardelisest teemast ühe omapärase episoodi juurde. Igal laupäeval kirjutab Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe juhtkirja. Selle kommentaariumis on juba mõnda aega kindel külaline vana revolutsionäär polkovniku lesk Roosa Udu, kellel on pikemaid dialektilisi meenutusi Leninist tänapäevani, kusjuures ta on Savisaare eriline sõbranna. Ta on andekas satiirik, kes heidab liialdades kibedat nalja nõukogude mentaliteeti kinnijäänud isikute üle. Satiiri ei salli just need, keda see tabab. Nad nõuavad kustutamist, mida moderaator ka teeb. Roosa pooldajad aga ei piirdu plusside ladumisega, vaid taastavad tema kommentaarid pärast kustutamist – käib väike sõnasõda.
Vello Helk