New Yorgi Eesti Maja aasta kõige pidulikum sündmus on igakevadine Tuluõhtu – Kevadball, mis tänavu toimus laupäeval, 28. aprillil. Traditsiooniliselt tähistatakse sel õhtul New Yorgi Eesti Haridusseltsi aastapäeva (seekord juba 82.) ja austatakse kedagi. Sellel aastal oli põhitähelepanu Long Islandi Laste Suvekodul, sealsetel kasvatajatel ja kasvandikel.
Laste Suvekodu asutati 1955. aastal, sest eestlastest lapsevanemad tundsid, et nende lastele on vaja kohta, kus saaks suviti olla, nautida loodust, arendada eesti keelt, õppida eesti rahvatantse- ja laule selle asemel, et New Yorgi linna tänavatel kuuma käes tegevust otsida. Long Islandile osteti tükk maad ja ehitati hooned, mis kestavad siiani.
Kogunema hakati kella kuuest õhtul. Majja siseneja sai nimekaardi, millel oli lauanumber ning peale üleriiete garderoobi viimist võis asuda baaris šampanjat, veini, suupisteid ja head seltskonda nautima. Kuulsin, kuidas suupistetest kiideti kartulirosette heeringaga, seda küll kiluvõileiva nime all. Eestlastele on kiluvõileib vist nii südame külge kasvanud, et vähegi vürtsikamat kalasuupistet esmalt vürtsikiluga seostatakse. Aga ega teisedki tikuvõileivad ja juustu-kirsstomati-oliivivardad kandikutele jäänud, köögist toodi lisagi.
Sõprade ja tuttavatega oma (ja arvatavasti ka teiste) elust vestlemise kõrval võis lae alla kinnitatud suurelt tele-viisoriekraanilt jälgida läbi aegade Long Islandi Laste Suvekodus tehtud fotosid. Slaidid jäid jooksma terveks õhtuks ning pakkusid suurt äratundmisrõõmu kõigile, kes kasvõi ainult ühe suve olid laagris viibinud. Pilte oli kõigist laagriaastatest alates ehitamisest kuni eelmise suveni. Tore oli näha mehi ja naisi, kes peoõhtuks olid ennast ülikondadesse ja glamuursetesse kleitidesse riietanud, aastatetagustel fotodel põlvpükstes ning kriimude põskedega tähtsalt laagris askeldamas.
Peost osavõtjate hulgas oli ka New Yorgi Eesti Haridusseltsi auliige Juta Kurman. Temaga tuli vestlema külaline Eestist, Mare Torm, kellega Juta oli kohtunud viimati kolme aasta eest. Daamidele tegi muret praeguse aja suurearvuline noorte väljaränne Eestist.
Baari kõrvalruumi olid välja pandud oksjonile annetatud esemed. Oli nii maale, graafilisi lehti, siidsalle, keraamikat, eesti rahvusmustrites kootud kampsun ja vestid, veinikorve, konjakit, šokolaade, suur šokolaadiga kaetud kringel, muidugi ka „Vana Tallinna“ likööri (see ei puudu vist üheltki oksjonilt), eesti muusikaga CD-sid, parkimiskaart, restoranide kinkekaarte, golfikursuste kinkekaart, Joel Lindpere Red Bulls’i võistlussärk spordimehe enda autogrammiga, Eesti Vabariigi vapiga meeste hõbesõrmus, puhkusenädal Floridas, ehteid ja kindlasti veel mõned huvitavad asjad, mis mulle hetkel võibolla ei meenu. Etteruttavalt ütlen, et kalleim ese oksjonil – Kalev Mark Kostabi maal „Natural Selection“ alghinnaga 1000 USA dollarit, jäi kahjuks müümata. Oksjonile sai pakkumisi teha kahe ja poole tunni jooksul.
Kella seitsme paiku kutsus kelluke rahva teise korruse suurde saali, kuhu olid kaetud valgete linade ja türkiissiniste linikutega lauad, kaunistatud Urve Kaminski seatud maitsekate lillekimpude ja Merilin Juhkami poolt valgest riidest kauniteks lehvikuteks volditud salvrättidega. Ka toole kaunistasid türkiissinised suured lehvid, nii et saal nägi välja nagu peen suverestoran mõnest eelmise sajandi alguse Eesti kuurortlinnast.
Laudadel ootasid NY Eesti Maja köögis valmistatud eestipärased eelroad koos valge ja punase veini pudelitega. Kaua neid oodata ei lastud, sest NY Eesti Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra avas peo lühikese tervituskõnega. Traditsiooniliselt lausus härra Sõrra oma kõne alguses, et ta räägib kahes keeles ja siis alustaski … hispaania keeles, teenides ära naerupahvakud ja kõva aplausi. See andis peole kohe alguses lõbusa meeleolu, mis jäi kestma lõpuni. Muidugi ei pidanud Toomas Sõrra tervet kõnet hispaania keeles, vaid jätkas eesti keeles ning lõpetas inglise keeles. Eks see on newyorklastele üsna omane, osata midagi mitmest keelest.
Toomas Sõrra kõneles Long Islandi Laste Suvekodust, kutsudes peokülalisi üles õhtu jooksul mikrofoni abil jagama oma mälestusi teistega. Samuti rääkis ta, et tuluõhtu tähendab tulu teenimist NY Eesti Majale ja kevadball tähendab toetajatele pühendatud pidu. Peost osavõtjad aitavad piletit ostes, brošüüris reklaame ja tänu avaldades, oksjonile annetades ning sealt ostes toetada maja ülalpidamist ja samal ajal saavad ise ka pidutseda.
Tänusõnad kuulusid ka selle aasta suursponsoritele, kelleks olid New Yorgi Eesti Abistamiskomitee, Elaine Kukepuu-Kanas & John Kanas, Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s, Toomas & Riina Sõrra, perekond Vaher.
Oma tervituskõnes tänas NY Haridusseltsi esimees ka NY Eesti Maja mänedžeri Katrin Albazit suure töö eest peo organiseerimisel, oma abikaasat Riina Sõrrat tuluõhtu brošüüri kujundamise eest ja kõiki, kes peo kordaminekule kaasa aitasid. Eestikeelse kõne lõpus tutvustas härra Sõrra lühidalt õhtu kava ning jätkas siis inglise keeles, tervitades ka õhtu muusikuid Mike Barry Bandist (Mike Barry ja Mike Sansonia). Sissejuhatava kõne lõpetas härra Sõrra sõnadega „Loodan teid kõiki näha siin ka järgmise aasta Tuluõhtul – Kevadballil“.
Kui kõne peetud, alustati NY Eesti Maja kokkade valmistatud salateid, täidetud mune, singirulle ja lõhet maitsma. Tervituseks löödi kokku veiniklaase ja jutusumin valjenes järjest. Pillimehed mängisid taustaks vanu tuntud laule.
Järgnevalt kutsuti välja Long Islandi Eesti Laste Suvekodu juhatajad, keda oli peokülaliste hulgas neli – Virve Vaher, Lia Mai Puskar, Mari Teedla ja Liz Laupa. Mari Teedla meenutas muigelsui, et ta oli juhatajaks ainult ühel suvel ja sellest sai talle küll. Saalist kostis seepeale mõistvat naeru, ju oli endistel kasvandikel veel meeles, milliseid katsumusi nad oma kasvatajatele valmistasid. Lia Mai Puskar aga rääkis, et tema ei kujuta oma suvesid ilma laagrita üldse ette, ta kasvas Long Islandi suvelaagris üles ja nüüd on ta seal olnud kolmeteistkümnel suvel juhataja.
Virve Vaher mäletas oma kasvataja-ajast Lia Mai Puskarit väikese tüdrukuna ja rääkis, et tema ei kurda ühegi oma lapse üle. Kõik olid olnud toredad ja suved laagris olid ilusad. Ka Long Islandi Eesti Kodu Majandava Toimkonna kaasesimees Sven Roosild pidas väikese kõne. Huvitaval kombel rääkisid kõik oma muljetest inglise keeles. Kas oli siis põhjuseks oma eesti keele häbenemine või soov, et ainult inglise keelt kõnelevad külalised aru saaks? Viimaseid ei olnud minu teada just palju.
Siis jõudis kätte sooja toidu aeg. NY Eesti Maja kokad Inna Tereping ja Aarne Laanemaa olid valmistanud maitsva seaprae ja täidetud pikkpoisi, mille kõrvale sai võtta kartuleid ja hapukapsast.
Vahepealset elevust pakkus laudkondade tutvustamine – igast lauast pidi esindaja lugema ette kõigi lauanaabrite nimed. Kes enne ei teadnud, kellega ta lauas koos on, sai siis teada. Eestlane oma tagasihoidlikkuses ei julge ju kohe küsida ka, et „Mis su nimi on?“. Kui Toomas Sõrrale poleks selline hea idee tulnud, et üksteist tutvustada, siis oleksime võib-olla jälle pärast pilte vaadates pidanud uurima, et „Kas sa tead, kes see on?“. On ju igal aastal uusi tulijaid ja mõnel inimesel uus kaaslane.
Õhtut jätkas komödiant Andrus Valvur, ka alguses inglise keeles. Andruse väitel on CIA-s olemas nimekiri maailma kõige raskematest keeltest – sinna kuuluvad nii jaapani, navaho kui eesti keel. „Minust pidigi ju saama komödiant, sest kasvasin üles Jaapanis ja kodus pidin rääkima eesti keelt“, väitis Andrus. Eestis käis ta esimest korda 1997. aastal. Sellest on tal meeles üks lugu, kuidas ta baaris tutvus noore naisega ja neiut koju saates pidi kuulma: „Teiega on nii huvitav rääkida, kuulaks nagu oma vanaisa“. Oma vanemate tutvumise kohta teadis Andrus rääkida, et nende esimene kohtumine oli täiesti tavaline – isa küsis, et „kas läheme minu juurde?“ ja ema küsis seepeale „kas sul on tööd?“.
Kuna Andrus läheb varsti Eestisse esinema, siis ta ühe osa oma esinemisest tegi eesti keeles. Ta ütles, et kuna ta hästi eesti keelt ei oska, siis ta Eestis olles püüab lugeda ka huultelt, aga eestlased ei tee ju suud lahti, kui nad räägivad, huulte vahelt tuleb ainult ühtlane mõmin. Keeruline jah niimoodi suhelda. Veel imestas Andrus selle üle, et milleks Eestis ilmateadet loetakse. See on alati ühesugune „Täna on ilm külm ja pime. Homme on ilm külm ja pime. Ülehomme on ilm külm ja pime.“ Eestis üleskasvanuna võin siia vahele öelda, et seal siiski paistab ka päike, eriti pikalt paistab see suvel, mil ta ei taha looja minnagi.
Andruse ema oli pojale öelnud, kui kuulis, et ta Eestisse esinema läheb, et „Ära seal rumalasti räägi ja ära kedagi sõima. Need inimesed võivad meid tunda.“ Jah, sellega olen ma nõus, eestlasi on siin ilmas vähe ja alati on kahel omavahel võõral eestlasel ühiseid tuttavaid või ka sugulasi.
Peolt ei puudunud loomulikult ka magustoit. Kohvi ja tee kõrvale sai nautida rosinate ja jõhvikatega kohupiimakooki ning karamellkreemi piparmündilaastudega.
Mõned peokülalised võtsid kuulda Toomas Sõrra üleskutset jagada oma Suvekodu mälestusi. Lia Mai Puskaril oli näiteks meeles, kuidas Toomas Sõrra teda ujuma oli õpetanud.
Elevust tekitas ka oksjonitulemuste teatamine. Kõige kõvemini rõõmustas noor daam, kellel õnnestus Joel Lindpere autogrammiga Red Bulls’i võistlussärgi omanikuks saada. Seekord teenis NY Eesti Maja oskjonilt tulu veidi üle 2000 dollari.
Õhtu jätkus järjest lõbusamaks muutuva tantsuga. Viimased külalised lahkusid baarist alles öösel kella 12 paiku.
Usun, et ka järgmistel aastatel peetakse sama toredaid Tuluõhtuid-Kevadballe NY Eesti Majas ning et alati jätkub toetajaid, et New Yorgis ja selle lähedal elavatel eestlastel oleks koht, kus koos käia, kus eestlust alles hoida ning kus saab kaugematele külalistele Eestit tutvustada.
New Yorgi Eesti Haridusselts tänab südamest kõiki, kes aitasid kaasa Tuluõhtu – Kevadballi kordaminekule!
Siiri Lind
